Ühendkuningriigi kodanikuühendus Big Brother Watch on avaldanud aruande, mis käsitleb sõnavabaduse olukorda riigis ning toob välja, et võimud on „solvava” veebikommunikatsiooni eest viimase viie aasta kestel arreteerinud vähemalt 62 199 inimest. Neist 18 520 inimesele esitati ka süüdistus ja 12 292 mõisteti süüdi.
Kriminaalkaristusega ähvardavaid veebireegleid rakendatakse seejuures piirkonniti üsna erinevalt. Mõni politseipiirkond on seda volitust kasutanud agaramalt kui teised, nt Cumbria politsei on viie aasta kestel vahistanud 25,7 inimest 10 000 elaniku kohta – seda on umbes 2,5 korda rohkem kui riigi keskmine. Naaberpiirkond Northumbria vahistas vaid 1,9 inimest 10 000 elaniku kohta ning Sussexi politseijaoskond vahistas süüdistuse kohta 10,7 inimest, Staffordshire aga vaid 0,2.
Mõni on vahi alla võetud ainuüksi väidetavalt halvustava video vaatamise pärast TikTokis, mõni teine aga kõne eest mõnel protestil (loe näiteid ka siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit, siit). Aktivistide hinnangul on muist vahistamisi õigustatud, nt vajadus peatada koduvägivalla juhtumites partnerite ähvardavad sõnumid. Kuid teisalt on seaduse laiaulatuslikkuse ja ähmasusega kaasnenud politsei ülemäärane innukus rakendada reegleid igapäevasuhtluses. Näitena toob aruanne esile juhtumi, kus West Midlandsi politsei külastas teismelist tüdrukut, süüdistades teda TikToki postituses, milles oli õpetaja pilt koos negatiivsete kommentaaridega. Tüdrukult nõuti, et ta loovutaks politseile kõik oma seadmed ja osaleks ülekuulamisel vabatahtlikult. Vastasel juhul ähvardati ta arreteerida. Kurioosne on seejuures aga see, et tüdruk polnud videot loonud, jaganud ega isegi kommenteerinud. Hiljem uurimine küll lõpetati ilma meetmeid rakendamata ja politsei põhjendas, et nad „uurisid väidetavaid pahatahtlikke sidekuritegusid“.
Teine jabur juhtum on erasõnumite pärast. Nimelt vahistati Maxie Allen ja Rosalind Levine selle eest, et nad kaebasid WhatsAppi rühmavestluses tütre algkooli kohta. Paari peeti kinni 11 tundi kahtlustatuna ahistamises ja pahatahtlikus suhtluses. Lõpuks määrati neile 20 000 naela kahjuhüvitist. Kolmas, ehk kõige enam teatud juhtum, on Lucy Connolly, kes pandi sõnumite eest lausa 31 kuuks vangi. Ta oli tunamullu juulis postitanud Southporti mõrvade, kus sisserändaja taustaga mees tappis külmavereliselt kolm väikest tüdrukut, järel üleskutse süüdata hotellid, kus majutati varjupaigataotlejaid.
Big Brother Watch rõhutab, et kõik need juhtumid hõlmavad nii poliitiliselt vasakut kui ka paremat poolt, kuigi kumbki pool arvab, et just nende sõnavabadus on suurimas ohus. Tegelikult on aga ohus kõigi vabadus end väljendada, olenemata nende poliitilistest vaadetest. „See libisemine mitteliberaalsuse poole ei ole uue diktaatori karmi käitumise tulemus. Pigem liigub Suurbritannia unes kõndides, samm-sammult autoritaarsuse poole,” seisab aruandes. Iga valitsus on kehtestanud uusi veebisõnavõtu piiranguid, mis järjekindlalt rikuvad nii privaatsust kui ka anonüümsust veebis. Iga valitsus on seda nimetanud lahenduseks probleemidele, mis tulenevad internetist ja sotsiaalmeediast. „Päristragöödiaid on püütud lahendada kiirete abinõudega, selle asemel et tegeleda nende põhjustega. Pikemas perspektiivis vähendab selline lähenemine kõigi vabadust,” nentis Big Brother Watch.
Free Speech Unioni juht Toby Young on sageli sõnade pärast süüdistatavaid kohtumenetluses kaitsta aidanud. Young imestas: „Miks veedavad ametivõimud nii palju aega, et kontrollida säutse, kui nad võiks hoopis tänavaid valvata? Kaupluste, mobiiltelefonide vargused ja seksuaalkuriteod on kõik tõusuteel, kuid politsei kinnisidee näib üha enam olevat tabada vaid mõttekurjategijaid.” Toby Youngi sõnutsi mõjub ainuüksi veebirikkumiste eest vahistamine väga piiravalt, vaatamata sellele, et vaid iga viies sel põhjusel vahistatust süüdi mõistetakse. „Inimesed ei julge öelda, mida nad mitmete teemade kohta arvavad, kartes, et kell neli hommikul koputavad nende uksele paar tsiviilriietes politseinikku, kes kannavad vikerkaarevärvilisi kaelapaelu.“
Peale selle näitab Ühendkuningriigi suundumus, et kavas on veelgi karmimad piirangud, mis puudutavad vanusekontrolli veebis. St, et briti 15-aastaseid ähvardab täielik sotsiaalmeediakeeld, samas kui neile on plaanis anda valimisõigus ja lubada astuda sõjaväkke. Kusjuures ainus viis, kuidas võimud saavad keelata lastele suurt osa internetist, on nõuda kõigilt 68 miljonilt Briti kasutajalt isikutuvastust. Kuulda on ka üleskutseid allutada virtuaalsed eravõrgud vanusekontrollile, kuid need on eluliselt olulised tööriistad dissidentidele, vilepuhujatele ja ajakirjanikele kogu maailmas. Igal juhul meenutavad sellised meetmed üha enam Hiina suurt tulemüüri, mitte Lääne demokraatiat.
Aruandes tuuakse ka välja, et vanusekontrolli pärast on blokeeritud isegi kuulsate kunstnike teosed, Briti ajalugu käsitlevad lood, peavooluerakondade videod jpm. Paljud pisifoorumid ja veebilehed on olnud sunnitud veebiohutuse seaduse nõuete pärast end sulgema. Vanusepiiranguid kasutatakse süsteemselt palju enamate teemade puhul kui seadus tegelikult nõuab ning „desinformatsiooni” ja „laste kaitset” kasutatakse selleks, et õigustada üha karmimat kontrolli veebisuhtluse üle. Näiteks on Redditi kogukondades vanusepiirangu taha pandud õudusfilmide arutelud või mõne filmi klipid; nõuanded, kuidas toetada kemoteraapia patsienti, alkoholisõltlast või koduvägivalla ohvrit ning isegi konkreetsed muusikapalad, näiteks Moody Bluesi 1986. aasta lugu „Your Wildest Dreams“.
Big Brother Watchi hinnangul vajab sõnavabadus Suurbritannias hädasti kaitset. Seda mõjutavaid seaduseid tuleks kumulatiivselt hinnata ja üle vaadata ning rakendada hoopis meetmeid, mis taastaks sõnavabaduse seadused ja kultuuri. Big Brother Watchi direktor Silkie Carlo lõpetas: „Tuhandeid inimesi vahistatakse vastuoluliste sõnavõttude, veebis levitatud naljade ja vägivallatute protestide eest. Inimesi on vahistatud isegi tühja paberilehe käes hoidmise eest ning politsei on neid sundinud „veebimõtlemise oskuste“ kursustele. Nüüd on piisavalt.“
Orwell oli prohvet!