Hoiatus: tutvumisäpid võimaldavad inimese jälgimist

Sellised platvormid nagu Cheaterbuster ja CheatEye väidavad, et suudavad paljastada isiku Tinderi profiili ja ka tema elukoha piirkonna, kasutades selleks vaid üht fotot. Säärased teenused on väidetavalt alguse saanud n-ö kahtlustavatest partneritest, kes tahtsid veenduda partneri truuduses ja usaldusväärsuses. Nüüd on aga sellest kujunenud kõigile kättesaadav, teatavat sorti näotuvastuse vorm, mis on piisavalt võimas, et paljastada igaühe, kes on kunagi oma pilti veebis korduvalt jaganud, kirjutab Biometric Update. 

Tinderi sõnutsi ei ole ettevõttel Cheaterbusteri ega CheatEyega mingit seost ja et nende tegevus rikub Tinderi reegleid. Sellest hoolimata on need vahendid endiselt aktiivsed ja suunamudijad reklaamivad neid kui kahjutut meelelahutust, ajendades sageli registreeruma kasutajaid, kes muidu sääraseid invasiivseid tehnoloogiaid väldiksid.

Uue suundumuse taga peitub aga vanem ja palju sügavam probleem. Aastaid on ettevõtted kogunud miljardeid näopilte ja loonud biomeetrilised andmebaasid, kust on võimalik otsida. Need suured, reguleerimata andmebaasid moodustavad uue aluse, kuidas inimesed saavad teisi otsida, sh oma partnereid. Just sellisele taristule tuginevad ka Cheaterbuster ja CheatEye, kelle meetod on lihtne ja tõhus – kasutaja laadib üles foto, mida võrreldakse suurte pildikogudega. Seejärel üritavad saidid tulemusi sobitada tutvumisrakenduse profiiliga. Veebilehed reklaamivad end, et suudavad näidata, kus ja millal oli profiil viimati aktiivne. Cheaterbuster turustab näootsingut ja rikkalikke otsingukriteeriume; CheatEye turustab reaalajas juurdepääsu Tinderile. Igal juhul on selliste veebisaitide ulatus lai, sest kohtingurakenduste nõrkused on samuti laialt levinud. 

Populaarseid tutvumisrakendusi on muidugi varemgi kritiseeritud, nt Tinderit, Bumble’it, Hinge’i, OKCupidit, Badood ja Matchi, et need on avalikustanud pisiandmeid, mis võivad paljastada rohkem kui arvatud. 2024. aasta teadusartikkel analüüsis viitteist sellist rakendust ja leidis, et kuus neist lekitasid piisavaid asukoha- või lähedusandmeid, et järeldada kasutajate täpset asukohta. Ja isegi kui ettevõtted varjavad kindlat vahemaad, võib profiilide järjestatus selle ikkagi paljastada. Kui “truudusetu partneri” otsinguteenus sobitab näo nimega, saab juba hinnata, kus inimene elab või töötab.

Igal juhul konkureerib selles hallis turusegmendis üha rohkem teenuseid. Peale juba mainitute on üks tuntumaid veel näiteks PimEyes, mis võimaldab üles laaditud pildi alusel leida, kus otsitav nägu veebis esineb. Kuid on ka uuemaid tulijaid, nagu FaceCheck ID ja ProFaceFinder, mis reklaamivad võimet sobitada fotosid tutvumis- või sotsiaalmeediaprofiilidega ning mõned, nt SwindlerBuster, RevealCheaters ja iFindCheaters, pakuvad sama mudeli variatsioone, müües sageli edasi suuremate näotuvastuse tulemusi. OopsBusted reklaamib end „kahtlustavale armastajale” ja väidab, et kasutab täiustatud näotuvastust ja masinõpet, et skännida suuremaid tutvumisrakendusi sobivate profiilide leidmiseks. Aga ka näiteks Clearview AI, mis kogub fotosid sotsiaalmeediast ja avalikelt veebisaitidelt, et neid õiguskaitseasutustele müüa. See viis küll kohtuasjani Illinoisi biomeetrilise teabe privaatsuse seaduse alusel, sundides Clearview’d piirama müüki erasektorile. Euroopa ja Ühendkuningriigi ametiasutused määrasid hiljem mitme miljoni dollari suurused trahvid, kuid andmekogud on jätkuvalt puutumata. 

Kriitikute hinnangul võivad sellised võimalused tuvastada isikut tema kohtingurakenduse profiili foto alusel paljudele kaasa tuua ahistamise, väljapressimise ja isegi töökaotuse või füüsilise ohu. Näiteks LGB-inimestele või alternatiivsete suhete otsijatele, kes sageli tuginevad partnerit otsides anonüümsusele. Kuid et kohtingurakendused järjestavad inimesi nende asukoha läheduse järgi, võib igaüks, kes on foto juurde nime leidnud, muuta süsteemi mitteametlikuks jälgimisvahendiks. Privaatsuse eest seisjate sõnutsi muudavad need vahendid intiimsuhted jälgitavaks ning „taba oma partner” teenused on kui täiuslikud jälitusvahendid, andes võimsa otsinguvõime igaühele. Electronic Frontier Foundationi küberjulgeoleku direktor Eva Galperin on samuti hoiatanud, et sellised tehnoloogiad võimaldavad intiimpartnerit kontrollida ja jälgida. Seejuures ei ole tegemist enam teoreetilise riskiga, vaid ringluses oleva tarbekaubaga.

Avalike näoandmebaaside, tutvumisrakenduste lekete ja agressiivse turunduse kombinatsioon on loonud täiusliku süsteemi, kus iga osa tugevdab teist ning toorandmeid pakuvad miljardid näokujutised, mille hulgast on võimalik otsida. Tutvumisplatvormid annavad kontekstuaalseid andmeid, mis seovad näod asukohaga, ja palgatud mõjuisikud reklaamivad tulemusi „suhete vastutuse” varjus. Tulemuseks on paralleelne tööstusharu, mis käsitleb inimeste romantilist elu avatud andmetena. Tagajärjed aga on palju suuremad kui vaid piinlikkus. Oht ei seisne mitte ainult selles, kes praegu andmetele juurde pääseb, vaid selles, et need jäävad otsitavaks määramata ajaks. Kui nägu on kord nendesse andmebaasidesse sattunud, saab seda ikka ja jälle sobitada. Cheaterbuster ja CheatEye kui uue turu kõige nähtavamad näited illustreerivad, kuivõrd lihtsasti saab tohutut näotuvastust ümber pakendada meelelahutuseks ja kuivõrd kiiresti see levib, kui seda esitatakse tõe või turvalisuse vahendina.

Aga kõigist riskidest hoolimata on tutvumisplatvormid ka ise asunud kasutama nätuvastust, öeldes, et see on ohutuse nimel. Näiteks nõuab Tinder, et California uued kasutajad kinnitaks identiteeti endast tehtud lühivideoga. Seejärel loob rakendus väidetavalt krüptitud näokaardi, mis ettevõtte sõnutsi aitab vältida bottite kasutust ja identiteedivarguseid. Bumble pakub, veel vabatahtlikku, isikutuvastust ametliku isikutunnistuse ja endast tehtud pildi alusel. Süsteemide eesmärk on kinnitada autentsust, kuid need loovad ka suured biomeetriliste andmete hoidlad, mis rikkumise või seadusliku juurdepääsu korral võivad kergesti anda hoogu järelevalve ökosüsteemile, mille vastu ettevõtted väidavad end võitlevat.