Vabadused

Miks me kaitseme isikuvabadusi?

Sellised suundumused ei ole kaugeltki jäänud minevikku. 21. sajandil on taas tõusnud uskumus, et riigivõim on individuaalsetest valikutest kõrgemal ja et inimkonna probleemide lahendamisel on võimugruppide (nii riigi kui korporatiivsete) sekkumine hädavajalik. Pead tõstab piirangute ja käsumajanduse propageerimine, et saavutada edu “planeedi päästmisel”, samas kui “suurema hüvangu nimel” sunnitakse peale isiklikke terviseotsuseid. Peavoolu grupimõtlemist kasutatakse üha enam valitseva mõtteviisi mõjutamiseks ning mõtte- ja sõnavabaduse piiramiseks, mis on tihti ajendatud konkreetsetest erahuvidest ja ideoloogiatest. Need, kes ei lähe kaasa enamusega, saavad sageli häbimärgistatud või isegi heidetakse avalikust elust välja, vallandakse töölt jne. Tundub, et eelmise sajandi tragöödiatest on väga vähe õpitud.

Loe rohkem

Mõttevabadus

Mõttevabadus on mitmete teiste isikuvabaduste hädavajalik alus. See on vabadus omada seisukohti ja veendumusi, sõltumata teiste arvamustest ja enamuse seisukohtadest. Mõttevabadus tähendab vabadust igasugusest survest või ähvardusest, mis võib kaasneda inimese veendumustega, eriti nende poolt, kes teostavad tegelikku võimu teiste inimeste üle.

Kahjuks ei ole mõttevabadus meie tsivilisatsioonis nii austatud ja kaitstud nagu paljud arvavad. “Suur tulemüür” kommunistlikus Hiinas on näide 21. sajandi otsesest meelsuskontrollist, sest tehnoloogia ja riigiametnike armee määravad, milline sisu internetis on kodanike jaoks lubatud ja millist teavet riiki ei lubata. Hiina, Venemaa ja teised autoritaarsed riigid teostavad kontrolli oma repressiiv- ja julgeolekuaparaatide kaudu, mis kiusavad alamaid taga avalikus ruumis toimepandud nn mõtteroimade tõttu.

Demokraatlikus Läänes toimub ideede mahasurumine ja meelsuskontroll varjatumal viisil. Ellu on kutsutud erinevad ühiskondlikud tabud ja dogmad, mida edendatakse nn “konsensusjuhtumitena”, “kinnistunud teadusena” jne, mis aga tegelikkuses on aluseks mõttevabaduse piiramisele. Meelsuskontroll tuleneb peamiselt ideoloogilisest survest ning võtab grupimõtlemise ja kollektiivsete psühhooside kuju, mida järgivad konkreetsed huvi- ja ideoloogiagrupid.

Loe rohkem

Sõnavabadus

Sõnavabadus on üks humaanse ühiskonna nurgakive, mis loob võimaluse teadmiste, ideede ja arvamuste väljendamiseks. See on ka üheks eelduseks tervetele ühiskondlikele suhetele, sealhulgas suhetele kodanike ja nende valitsejate vahel. Peamine oht sõnavabadusele on repressiivsed ametivõimud ja autoritaarsete kalduvustega huvigrupid, mis kipuvad sõnavabadust piirama, kui see ei vasta nende vaadetele või kui nad tunnevad end kriitilistest vaadetest “solvatuna”.

Totalitaarsed režiimid, diktatuurid ja autoritaarsete suundumustega liikumised on mõtte- ja sõnavabadust päriselus alati ulatuslikult piiranud, isegi kui nad seda oma retoorikas harva tunnistavad. Ka moodsad demokraatlikud riigid nii läänes kui idas on järk-järgult jõudnud sõnavabaduse piiramiseni, mis näib viitavat sellele, et võimurežiimidel on instinktiivne kalduvus kehtestada piiranguid ideede ja mõtete vabale väljendamisele ning eriti võimu enda kritiseerimisele.

Loe rohkem

Akadeemiline vabadus

Akadeemilist vabadust ja tulist teaduslikku arutelu tuleks iga hinna eest kaitsta, mis tähendab, et akadeemikud ja teadlased peavad olema vabad hirmutamisest, tõrjumisest ja tühistamisest, olgu see siis teadusringkondade sees või ametiasutuste ja/või korporatiivhuvide poolt.

Viimastel aastakümnetel on järk-järgult suurenenud surve akadeemilise vabaduse otseseks ja kaudseks piiramiseks. Teadlased on märkinud, et korporatiivsete huvide mõju on viimastel dekaadidel selgelt suurenenud ja mõnes valdkonnas on korporatiivne mõju akadeemilisele teadusele kõikehõlmav.

Näiteks Ameerika Ühendriikide meditsiinis viiakse mõjukaid randomiseeritud uuringuid suures osas läbi ravimistööstuse enda poolt ja ka selle kasuks. Metaanalüüsid on muutunud liinitööks, mis enamasti teenivad samuti erapoolikut huvi. Riiklikud ja föderaalsed teadusrahad suunatakse peaaegu eranditult uuringutele, millel on kahjuks vähe tähtsust tervisetulemuste seisukohast.

Loe rohkem

Tervisevalikute vabadus

Isiku valikuvabadus ja teadlik nõusolek on põhiväärtused, mis peaksid määrama igasuguse tegevuse tervishoiu ja meditsiiniliste protseduuride valdkonnas. Sellised põhimõtted kajastuvad mitmes rahvusvahelises lepingus, mis on kokku lepitud pärast Teist maailmasõda.

Nürnbergi koodeksis (1947) ning ÜRO poolt 1966. aastal vastu võetud ja 1976. aastal jõustunud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis on välja toodud teadus- ja meditsiiniprotseduuride ja nende subjektide õiguste peamised põhimõtted. Need keelavad igasuguse sekkumise inimeste tervisevalikutesse meditsiiniliste või teaduslike katsete eesmärgil ilma katsealuste eelneva vaba ja teadliku nõusolekuta.

Euroopas on ELi põhiõiguste hartas ja Euroopa patsiendiõiguste hartas (neliteist patsiendiõigust), mis põhinevad eespool nimetatud hartal, kirjeldatud inimese individuaalseid õigusi ja vabadusi tervishoius, mille eesmärk on tagada “inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse”.

Loe rohkem

Digitaalne privaatsus

Digitaalne privaatsus on 21. sajandil hädavajalik, sest välja on töötatud uusi tehnoloogiaid, mida saab kasutada ka pahatahtlikel eesmärkidel.

Vaba teabevahetus ning õigus oma sõnumite ja suhtluse salajasusele on osa isikuvabadustest. Õigusriigis on igaühel õigus eeldada, et tema suhtlus on privaatne. See hõlmab vabadust jagada sõnumeid oma mõtete, veendumuste, arvamuste, kavatsuste, eraelu, sündmuste kirjelduste jms kohta ainult nendega, keda inimene ise selleks valib. Sõnumid ja neis sisalduvad veendumused peavad olema kaitstud nii sõnumi edastamise ajal kui ka selle säilitamisel pärast vastuvõtmist.

Tehnoloogia areng on oluliselt suurendanud nii sõnumite edastamise kui ka varjatud andmete kogumise ja jälgimise võimalusi. Võimu kuritarvitamine on muutunud lihtsaks nii riigi- kui korporatiivvõimule. Tehnoloogiaettevõtetel on üha rohkem võimalusi nii eraviisilise suhtluse salvestamiseks kui ka andmete varjatud kogumiseks ja isikute profileerimiseks, mida saab areneva tehisintellekti abil veelgi edukamalt teostada.

Loe rohkem

Elukorralduse vabadus

Mida rohkem avatakse uks individuaalsete valikute piiramisele, seda rohkem asuvad varjatud ja kahjulike motiividega grupid seda enda huvides ära kasutama.

Vabadus otsustada oma elukorralduse üle on inimese eksistentsi jaoks ülioluline ning inimväärikuse ja eneseteostusvabaduse lahutamatu osa. Privaatsus on sellise vabaduse võti. Eraelu puutumatuse kaitse põhineb seega otseselt inimväärikuse kaitsel. Inimväärikust kahjustab eraelu puutumatuse rikkumine kas teiste isikute või asutuste poolt. See, kes võtab endale õiguse tungida teise inimese eraellu oma suvalise tahtmise järgi, tahab nõnda saada selle inimese peremeheks. Säärane sissetungimine ongi türanni peamine relv. Sissetung teise inimese ellu kahandab viimase individuaalsust ja inimväärikust. Individuaalsus hõlmab aga õigust toimida ühiskonnas vabana sekkumisest eraellu.

Õigusriigis võivad põhivabaduste piirangud tuleneda ainult äärmisest vajadusest ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et kõik sellised piirangud peavad kandma selgelt määratletud seaduslikku eesmärki ning olema proportsionaalsed ja asjakohased.

Loe rohkem