Akadeemiline vabadus vs “kinnistunud teadus”

Teadlased peavad olema vabad tühistamisest ja tõrjumisest, et kaitsta akadeemilist vabadust.

Akadeemilist vabadust ja tulist teaduslikku arutelu tuleks iga hinna eest kaitsta, mis tähendab, et akadeemikud ja teadlased peavad olema vabad hirmutamisest, tõrjumisest ja tühistamisest, olgu see siis teadusringkondade sees või ametiasutuste ja/või korporatiivhuvide poolt.

Viimastel aastakümnetel on järk-järgult suurenenud surve akadeemilise vabaduse otseseks ja kaudseks piiramiseks. Teadlased on märkinud, et korporatiivsete huvide mõju on viimastel dekaadidel selgelt suurenenud ja mõnes valdkonnas on korporatiivne mõju akadeemilisele teadusele kõikehõlmav.

Näiteks Ameerika Ühendriikide meditsiinis viiakse mõjukaid randomiseeritud uuringuid suures osas läbi ravimistööstuse enda poolt ja ka selle kasuks. Metaanalüüsid on muutunud liinitööks, mis enamasti teenivad samuti erapoolikut huvi. Riiklikud ja föderaalsed teadusrahad suunatakse peaaegu eranditult uuringutele, millel on kahjuks vähe tähtsust tervisetulemuste seisukohast.

On toonitatud, et huvide konfliktid teaduses ohustavad avalikku poliitikat ja neist on üha rohkem jälgi. Samuti on teatud valdkondi tabanud politiseerumine, mis on vähendanud teadusuuringute ja poliitikate tegelikku väärtust.

2020-2022 tervishoiukriisi ajal oli teadus olnud allutatud teadusvälistele teguritele ja mõjudele. John P. A. Ioannidis, üks enim tsiteeritud meditsiiniteadlasi ja Stanfordi ülikooli meditsiiniprofessor, on jõuliselt kaitsnud akadeemilist vabadust ja jaganud oma tähelepanekut Covid-kriisi kohta 2022. aasta sügisel:

J.P. Ioannidis (CC BY 3.0 https://creativecommons.org/licenses/by/3.0, via Wikimedia Commons)

“Ma arvan, et minu suurim viga oli see, et ma alahindasin, kui palju mõju võivad poliitika, meedia ja teadusevälised jõud teadusele avaldada. Ma arvan, et mul ei olnud aimugi ega ettevalmistust selliseks sissetungiks teadusesse.”

Stanfordi professor Jayanta Bhattacharya on samuti toonud mitmeid näiteid selle kohta, kuidas akadeemilist vabadust rünnati, põhilisi akadeemilisi norme rikuti ja teisitimõtlevaid hääli vaigistati.

J. Bhattacharya (Taleed Brown, CC BY 4.0, via Wikimedia Commons)

Ta on öelnud:

Akadeemiline vabadus on kõige tähtsam nendel äärmuslikel juhtudel, kui teaduskonna liige või üliõpilane järgib ideed, mida teised ülikoolis peavad ebamugavaks või vastuvõetamatuks. Kui Stanford (ülikool) ei suuda akadeemilist vabadust kaitsta säärastel puhkudel, siis tähendab see, et ta ei suuda seda kaitsta üleüldse.

Loosungid nagu “järgige teadust” või “kinnistunud teadus” on mitmes valdkonnas takistanud tegelikke teaduslikke uuringuid, kuna viiteid teadusele on kasutatud selliste väidete õigustamiseks, mis toetuvad parimal juhul vaid küsitavatele tõenditele. Selle näiteks on üleskutsed kehtestada karmid isikuvabaduste piirangud ja sunniviisilised sekkumised “suurema heaolu nimel” 2020-2022. aasta tervishoiukriisi ajal. Inimestele öeldi, et “teadus” on käsk, mida tuleb järgida, mitte teadmiste loomise ja kontrollimise protsess.

Mitmed teadlased on väitnud, et vale konsensuse loomine teatava teabe tsenseerimise ja teaduslike arutelude vältimise teel võib viia selleni, et teadlased ja seega ka poliitikakujundajad alistuvad valitsevale paradigmale ja ignoreerivad teisi, tõhusamaid võimalusi kriisiga toimetulekuks või ehk isegi selle ennetamiseks. Selline “konsensus” toob kaasa kitsarinnalise maailmavaate, mis vähendab üldsuse võimet teha teadlikke otsuseid ning õõnestab üldsuse usaldust meditsiini ja rahvatervise vastu.

4/11/02 Michael Crichton ’64, HMS ’69 speaks on “The Media and Medicine” at Harvard Medical School in Boston, MA on Thursday, April 11, 2002. staff photo by Jon Chase/Harvard University News Office

Selge mõtleja võib vaid nõustuda Ameerika kirjaniku Michael Crichtoniga (1942-2008), kes juba 2003. aastal hoiatas teravalt nn konsensusliku teaduse tõusu eest:

“Ma pean konsensuslikku teadust äärmiselt kahjulikuks nähtuseks, mis tuleks peatada juba eos. Ajalooliselt on konsensusele viitamine olnud kelmide esimene varjupaik; see on viis vältida arutelu, väites, et asi on juba lahendatud. /…/ Üheselt saab öelda: teaduslik töö ei ole konsensusega kuidagi seotud. Konsensus kuulub poliitika valda. Teaduses seevastu on vaja ainult ühte uurijat, kellel juhtub olema õigus – mis tähendab, et tema tulemused on kontrollitavad ja viitavad reaalsele maailmale. Teaduses ei ole konsensus oluline. Olulised on korratavad tulemused. Ajaloo suurimad teadlased on suured just seetõttu, et nad murdsid konsensuse. Konsensuslikku teadust ei ole olemas. Kui tegu on konsensusega, siis ei ole see teadus. Kui tegu on teadusega, siis ei ole see konsensus. /…/ Lõpetuseks tahaksin teile meelde tuletada, kus viidatakse konsensusele. Konsensusele tuginetakse ainult olukordades, kus teaduspõhi ei ole piisavalt kindel. Keegi ei ütle, et teadlaste konsensus nõustub valemiga E=mc². Keegi ei ütle, et konsensuse kohaselt on Päike 93 miljoni miili kaugusel Maast. Kellelegi ei tuleks pähegi niiviisi rääkida.”

Teadlane ja keskkonnakaitsja James Lovelock (1919-2022)

on märkinud “kinnistunud teaduse” väidete kohta:

“Üks asi, mida teadlaseks olemine on mulle õpetanud, on see, et mitte kunagi ei saa olla milleski kindel. Ei ole võimalik teada kogu tõde. Saab vaid tõele läheneda ja loota, et iga kord jõuad sellele veidi lähemale. Toimub liikumine tõe suunas. Aga tõde sa ei tea.”

Akadeemiline uurimistöö ja teadus ei ole konsensuse või kokkuleppe saavutamine, mis on peamiselt poliitilises sõnavaras kasutatavad terminid, vaid vastupidi, selliste stagneerunud ja kompromissialtite lähenemiste vältimine ning keskendumine faktidele ja tõele. Teadus pakub meetodi, mida ka pidevalt täiustatakse, et avastada ja uurida erapooletult ja objektiivselt tohutut reaalsust meie ümber ja meie sees. Teadlased ei ole immuunsed karja mitteratsionaalse dünaamika suhtes, eriti kui teaduslik enamus hakkab taotlema konsensust. Mitmed valeteooriad ja -väited on ka meie lähiajaloos ühel või teisel ajal nautinud konsensuslikku arvamust.

J. Lovelock (Bruno Comby at English Wikipedia., CC BY-SA 1.0, via Wikimedia Commons)

Akadeemilist vabadust ja tulist teaduslikku arutelu tuleks iga hinna eest kaitsta, mis tähendab, et akadeemikud ja teadlased peavad olema vabad hirmutamisest, tõrjumisest ja tühistamisest, olgu see siis teadusringkondade sees või ametiasutuste ja/või korporatiivhuvide poolt.

Liitu meie uudiskirjaga
See on kõige kindlam viis end vabaduste teemaga kursis hoida.

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Kommentaaride teavitused
Teavitus
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments