Elukorralduse vabadus vs riiklik sund

Vabadus otsustada oma elukorralduse üle on inimese eksistentsi jaoks ülioluline ning inimväärikuse ja eneseteostusvabaduse lahutamatu osa. Privaatsus on sellise vabaduse võti. Eraelu puutumatuse kaitse põhineb seega otseselt inimväärikuse kaitsel. Inimväärikust kahjustab eraelu puutumatuse rikkumine kas teiste isikute või asutuste poolt. See, kes võtab endale õiguse tungida teise inimese eraellu oma suvalise tahtmise järgi, tahab nõnda saada selle inimese peremeheks. Säärane sissetungimine ongi türanni peamine relv. Sissetung teise inimese ellu kahandab viimase individuaalsust ja inimväärikust. Individuaalsus hõlmab aga õigust toimida ühiskonnas vabana sekkumisest eraellu.

Õigusriigis võivad põhivabaduste piirangud tuleneda ainult äärmisest vajadusest ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. See tähendab, et kõik sellised piirangud peavad kandma selgelt määratletud seaduslikku eesmärki ning olema proportsionaalsed ja asjakohased.

Riigi igasugust negatiivset mõju inimese elukorralduse vabadusele saab pidada rikkumiseks. Võimule on alati olnud omane instinkt piirata inimeste elukorralduslikke valikuid ja ühes sellega ka kahandada inimese väärikust. Inimkonna ajaloos leidub sellest palju kurbi näiteid ja samu autoritaarseid suundumusi võib täheldada tänapäeval, eriti kommunistlikes ja sotsialistlikes riigikordades. 21. sajandil juhivad selliseid püüdlusi suurriigid nagu Hiina ja Venemaa, kes järgivad ideoloogilist tungi piirata inimeste isikuvabadusi ja jätavad vähe ruumi inimese isiklikele otsustele oma eluviisi ja -korralduse üle. Samu kalduvusi võib aga üha enam täheldada ka mitmete valitsustevaheliste ja globaalsete organisatsioonide puhul, kes pürgivad Läänes piirama suveräänsete rahvusriikide ja nende kodanike autonoomiat.

Null-Covid

Nn null-Covidi (zero-Covid) poliitika oli selliste autoritaarsete veendumuste eriline ilming 2020-2022. aastate koroonakriisi ajal. Illusionistlikku poliitikat, mille eesmärgiks oli “viiruse likvideerimine”, edendas agressiivselt eelkõige kommunistlik Hiina, kes kasutas seda doktriini oma rahva ja ühiskonna üha suuremaks rõhumiseks. Hiina Kommunistlik Partei juhib maailma kõige ulatuslikumat järelevalve- ja politseiriiki ning selle null-Covid poliitika jõhkrus ja absurdsus oli kogu koroonakriisi ajal eredalt nähtav.

Kahjuks on sääraste autoritaarsete sekkumiste ülistamist, ülekandumist ja rakendamist täheldatud ka demokraatlikus Läänes. Riigi tugevam sekkumine inimeste ellu on järk-järgult muutumas aktsepteeritud käitumiseks eri valdkondades Õhtumaal. Näiteks koroonakriisi ajal rakendatud rängad riiklikud sekkumised, mida ei olnud tervisekriisis kunagi varem sellises ulatuses kasutatud, nagu ühiskondade lukustamised, koolide sulgemised, ettevõtete tegevuse piiramised, rahumeelsete meeleavalduste mahasurumised, isikuvabaduste rikkumised ja vaktsiinisundus, pungusid Hiina null-Covidi poliitikast. Rochelle Walensky, USA Haiguste kontrolli keskuste direktor (2021-2023), on kiitnud Hiina “tõeliselt ranget lukustamist” ja võtnud oma hinnangute aluseks kommunistliku režiimi statistika. Paljud Läänes kiitsid null-Covidi poliitikat ja hulk Lääne teadlasi ja valitsusnõunikke pidasid null-Covidi poliitikat tõeliseks lahenduseks. Samas olid sellele lähenemisele olid vastu mitmed juhtivad teadlased, eksperdid, arstid ja akadeemikud, mis viis lõpuks alternatiivse lähenemise väljapakkunud ülemaailmse Great Barringtoni deklaratsiooni koostamiseni, mida juhtisid dr Martin Kulldorff, dr Sunetra Gupta ja dr Jayanta Bhattacharya.

Neto-null

Teine järk-järgult suurenev autoritaarse käsu ja kontrolli kehtestamise ilming inimeste elukorralduse üle on paljastunud nn neto-nulli (Net Zero) agendas, mille eesmärk on väidetavalt planeedi päästmine. Selline utoopiline doktriin, mille kohaselt olevat inimesed võimelised oluliselt mõjutama meie planeedi kliimat, sarnaneb null-Covidi strateegiaga, mille eesmärk oli hävitada kahjulik viirus. Rääkimata sellest, et selliste lähenemisviiside jõustamisel ei ole koostatud adekvaatset kulude ja tulude arvestust ega kaalutud kaasnevat kahju. Neto-nulli doktriiniga kaasnevad korduvad paanilised avaldused nagu “kiirus on ülioluline”, “on vaja viivitamatuid ja kiireloomulisi meetmeid” ja “teadus ei jäta alternatiive, kui soovitakse stabiliseerida globaalset temperatuuri”.

Tundub siiski, et teadus ei ole kinnistunud ei kliima hädaolukorra küsimuses ega vajaduses suunata inimkonna jõupingutused eelkõige CO2 heitkoguste vähendamisele meie planeedil. Paljud teadlased on rõhutanud, et planeedi geoloogiline arhiiv näitab, et kliima on varieerunud nii kaua, kui planeet on eksisteerinud, koos looduslike külmade ja soojade perioodidega, ning et inimesed mõistavad kliimamuutuste põhjuseid veel väga vähe.

Lisaks on rõhutatud, et kliimamuutuste teaduslik uurimine sisaldab suurt hulka ebamäärasusi, millest paljusid tunnistab ka Valitsustevaheline Kliimamuutuste Nõukogu ehk IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change), kuid mille olulisust erinevad osapooled (teadusringkonnad, tavameedia, poliitikud jne) pisendavad või eitavad, enamasti varjatud põhjustel.

Peale sellele ei toeta need ebamäärused kliimadebati kitsast ja politiseeritud raamistikku, mis on toonud kaasa nii teadusliku probleemi kui ka selle lahenduste liigse lihtsustamise. Praegust kliimapoliitikat, mille eesmärk on viia nulli CO2 heitekogused, on peetud väga kulukaks ja ebaefektiivseks, millega kaasnevad paljud riskid. On ka väljendatud muret, et see lähenemine kahandab tuntavalt majandussektori potentsiaalset kasvu ning jätab vähem raha heaolu ja jõukust suurendavate poliitikate jaoks.

Käsud ja sundus

Siiski propageerivad neto-nulli poliitikat mitmed ülemaailmsed organisatsioonid ja seda kasutatakse järjest enam ettekäändena kehtestada piiranguid inimeste valikutele ja elukorraldusele. Näiteks suurendatakse ettevõtete ja kodumajapidamiste maksukoormust ning keelatakse teatavad senitoiminud transpordivahendid (bensiini- ja diiselmootoriga sõidukid) ja kütmine (gaasikatlad). Nagu null-Covidi puhul, nõutakse ka neto-nulli tegevuskavas mitte ainult üha suurenevaid piiranguid riigi ja kogukonna tasandil, vaid ka inimestelt nende eluviisi ja isiklike eelistuste muutmist. Alistumist piirangutele nõutakse järjest rohkemates elukorraldust puudutavates teemades:

• isikliku transpordi osas,
• liikumisvabaduses,
• majapidamiste kütmises ja jahutamises,
• inimeste toiduvalikutes,
• välisriikides puhkuste veetmise osas,
• vaba aja veetmises ja hobide eelistustes jne.

Alguses vabatahtlikuks peetavad sekkumised “suurema hüvangu nimel” omavad erilist kalduvust muutuda kiirelt kohustuslikeks, kui muudatuste pakilisus köetakse emotsionaalselt üha laiemalt üles ja ei nähta nende teostumise piisavat “progressi”. Nagu Rahvusvaheline Energiaagentuur on sedastanud:

“Tee neto-nullini aastaks 2050 on kitsas ja vabatahtlikest meetmetest, nügimistest või rahalistest stiimulitest ei piisa. Lõppkokkuvõttes tuleb tarbijate valikud allutada vähese süsinikdioksiidiheitega tee saavutamisele.”

On toodud välja, et kogu kliimamuutuste teema on kasvanud ebaproportsionaalseks ja liialdatuks, nähes enam kui lihtsustatud lahendust – tajutakse vaid vajadust vähendada CO2 heitekoguseid. See teema on asunud nn rohelistes aruteludes domineerima paljude teiste probleemide ees, nagu näiteks:

• raskemetallide ja “igaveste kemikaalide” (forever chemicals) toksilisus,
• sünteetilised (sh plastmassist) jäätmed,
• ookeanide reostus,
• pinnase erosioon,
• elektromagnetiline sudu jne.

Üheks põhjuseks võib olla asjaolu, et kliimamuutusi on süsteemselt esitatatud must-valge teemana, mille avalikkuse emotsionaalne enamus on seetõttu kergemini omaks võtnud. Just sel eesmärgil ongi seda püütud kujutada probleemina, mis taandub arvudeks ja tehnokraatlikeks vastusteks ning mida seetõttu suutvat lahendada vaid eliit, kes juhatab kuulekad massid jätkusuutlikule, süsinikdioksiidiheitest vabale rajale. Tehnokraadid on keskkonnakaitse üle võtnud ja “neljas tööstusrevolutsioon” (The Fourth Industrial Revolution) mängib selles võtmerolli.

Sellise autoritaarse tegevuskava jõustamise hind saab olema aga kõrge. Ratsionaalne diskursus ja terve mõistus on selle protsessi käigus kadunud, eriti kui arvestada seotud kulude-tulude suhet ning kaalul olevaid isikuvabadusi. Mida rohkem avatakse uks isikuvabaduste ja individuaalsete valikute piiramisele, seda rohkem asuvad varjatud ja kahjulike motiividega grupid seda enda huvides ära kasutama.