Nürnbergi koodeksis (1947) ning ÜRO poolt 1966. aastal vastu võetud ja 1976. aastal jõustunud kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelises paktis on välja toodud teadus- ja meditsiiniprotseduuride ja nende subjektide õiguste peamised põhimõtted. Need keelavad igasuguse sekkumise inimeste tervisevalikutesse meditsiiniliste või teaduslike katsete eesmärgil ilma katsealuste eelneva vaba ja teadliku nõusolekuta.
Euroopas on ELi põhiõiguste hartas ja Euroopa patsiendiõiguste hartas (neliteist patsiendiõigust), mis põhinevad eespool nimetatud hartal, kirjeldatud inimese individuaalseid õigusi ja vabadusi tervishoius, mille eesmärk on tagada “inimeste tervise kõrgetasemelise kaitse”.
Teadlik nõusolek on eriti oluline põhimõte, mis rõhutab vajadust, et patsienti peab olema piisavalt teavitatud konkreetse meditsiinilise protseduuri või sekkumise riskidest, kasulikkusest ja alternatiividest, pakkudes talle võimaluse teha oma tervise ja heaolu kohta kaalutletud ja vabatahtlikke otsuseid. See tuleneb patsiendi õigusest ise määrata, mis tema kehaga juhtub.
Samamoodi tuleb eraldi rõhutada Nürnbergi koodeksi esimest põhimõtet:
“Inimese vabatahtlik nõusolek on hädavajalik. See tähendab, et asjaomane isik peaks olema õigusvõimeline nõusoleku andmiseks; peaks olema sellises olukorras, et ta saaks kasutada vaba otsustusõigust, ilma et sekkuks mis tahes jõuelement, pettus, kavalus, sund või muu varjatud surve; ning tal peaks olema piisavalt teadmisi ja arusaamist asjaomase teemaga seotud üksikasjadest, et ta saaks teha mõistva ja valgustatud otsuse.”
Teadlikku nõusolekut on õigustatult peetud patsientide inimõiguste kaitseks. Nürnbergi koodeksi peamine panus oli Hippokratese eetika ja inimõiguste kaitse ühendamine ühtseks koodeksiks. Teadlik nõusolek on aluseks ka Maailma Terviseorganisatsiooni ja Rahvusvaheliste Meditsiiniorganisatsioonide Nõukogu (1993) poolt välja antud suunistele “Rahvusvahelised eetilised suunised inimestega tehtavate biomeditsiiniliste uuringute puhul”.
Valikuvabadus meditsiinis hõlmab ka õigust vabalt valida erinevate raviprotseduuride ja nende pakkujate vahel, võttes aluseks piisava teabe. See eeldab, et inimesel eksisteerib tegelik valik erinevate tõhusate ravimeetodite vahel, mille eesmärgiks on taastada inimese tervis. See tähendab, et ravi peaks olema kavandatud nii, et see ennetaks terviseprobleeme ja raviks haiguse põhjuseid, vähendades samal ajal kõrvalmõjude ja lisakahjude tekkimise võimalust.
Lisaks peaks selline valik hõlmama spetsiaalselt inimese vajadustele kohandatud diagnostilisi ja ravi tagavaid programme, sest tervishoiu tõhusus sõltub sellest, kui individualiseeritud on rakendatav meditsiiniline sekkumine. Standardiseerimist ja ühetaolist ravi kõigile tuleks vältida, sest see on üldjuhul kahjulik, kuna ei arvesta iga patsiendi erisust ja individuaalseid vajadusi. Samuti piirab üheülbaline lähenemine tervisevalikute vabadust, eriti kui teadliku nõusoleku eeldust ei järgita täielikult.
Covidi-kriis tõi eredalt esile vajaduse praktiliselt kaitsta inimeste valikuvabadust isiklike meditsiiniliste otsuste tegemisel. Kaasajal ei ole maailmas varem nähtud, et seda vabadust oleks nii selgelt rikutud ja teadlikku nõusolekut eiratud. Paljudes riikides asusid võimuesindajate ja meditsiinitöötajate enamik toetama ebaeetilisi, sunniviisilisi ja vääratel alusetel poliitikaid, nagu vaktsiinimandaadid ja vaktsiinipassid, mis rikkusid isikuvabadusi ja teadliku nõusoleku põhimõtteid. Inimesi allutati sunniviisiliselt eksperimentaalsetele meditsiinilistele sekkumistele, sest vastasel korral oleksid nad kaotanud oma karjääri, sissetuleku, liikumisvabaduse jne.
Paljud tegid aga teadliku otsuse mitte alluda nendele nõudmistele ja pidasid oluliseks õigust valida oma kehalise tervise ja heaolu suhtes teisiti. Selle tulemusena sai enamik neist tunda oma valiku negatiivset tagajärge, kui kaotasid karjääri, töökoha, juurdepääsu avalikele teenustele, liikumisvabaduse, osalemisõiguse jne. Selliste autoritaarsete sammude vastu, mida teostasid ja toetasid mitmed võimu, meditsiini ja rahamaailma osapooled, tuleb astuda teadlikel ja oma vabadust hindavatel inimestel selleks, et vältida sama poliitika kordumist tulevikus.
