Totalitaarsed režiimid, diktatuurid ja autoritaarsete suundumustega liikumised on mõtte- ja sõnavabadust päriselus alati ulatuslikult piiranud, isegi kui nad seda oma retoorikas harva tunnistavad. Ka moodsad demokraatlikud riigid nii läänes kui idas on järk-järgult jõudnud sõnavabaduse piiramiseni, mis näib viitavat sellele, et võimurežiimidel on instinktiivne kalduvus kehtestada piiranguid ideede ja mõtete vabale väljendamisele ning eriti võimu enda kritiseerimisele.
Humanistlikud mõtlejad on läbi aegade rõhutanud sõnavabaduse rolli ja tähtsust ning kahju, mida mõtte- ja arvamusvabaduse piiramine põhjustab. Ühe põhjalikuma käsitluse lõi John Stuart Mill (1806-1873) oma esseega “On Liberty” (“Vabadusest”), milles esitas piiramatule sõnavabadusele ratsionaalse aluse.
Ta rõhutab seisukohtade mitmekesisuse eeliseid, sellega seotud vajadust tagada avalikku kontrolli võimude üle, ja individuaalsuse väärtust. Ta põhjendab veenvalt vajadust sallida teiste arvamusi, isegi kui need arvamused on lugupidamatud või valed, sest kriitiline vaidlustamine on oluline vahend intellektuaalseks ja sotsiaalseks arenguks, samas kui arvamuste piiramine on ohtlik sotsiaalse kontrolli vorm. Mill kaitseb sõnavabadust ka tõe poole püüdlemise ja dogmadest hoidumise kaudu:
“Esiteks tuleb arvestada, et kui mõnd arvamust sunnitakse vaikima, siis saame vaevalt ju lõpuni kindlad olla, et see arvamus ei võiks väljendada tõde. Seda võimalust eitada tähendaks eeldada enda eksimatust. Teiseks aga ka siis, kui vaigistatud arvamus on tõepoolest viga, võib see ikkagi hõlmata, ja enamasti hõlmabki, mõne jao tõde, ning kuna üldine või valitsev arvamus millestki on harva või ei iial kogu tõde, saab ülejäänud tõde võimaluse ilmneda vaid siis, kui erinevad arvamused omavahel põrkuvad. Ja kolmandaks, isegi kui tunnustatud arvamus ei ole mitte ainult tõene, vaid on kogu tõde, jääb see juhul, kui seda söakalt ja ausalt proovile ei panda – kui see seda katsumust ei läbi –, enamike selle omaksvõtjate jaoks sama hästi kui eelarvamuseks, sest vaid vaevu mõistetakse või tajutakse selle ratsionaalset alust. Ja mitte ainult seda, vaid, neljandaks, nõnda satub kogu õpetuse tähendus õigupoolest ohu alla ja võib lahtuda, või nõrkeda, minetada oma olemusliku mõju inimese kommetele ja loomule: dogmast saab formaalne usutunnistus, mis on ise igaveseks toimetu, ent mis koormab pinnast ning tõkestab iga tõelise ja südamesiira uskumuse võrsumist, põhinegu too siis läbimõeldud järeldusil või inimesel isiklikul kogemusel.”
Selline sõnavabaduse eestkoste põhineb Milli selgel arusaamal eri teemade tagasihoidlikust mõistmise tasemest meie tsivilisatsioonis:
“/…/ Et inimkond ei ole eksimatu; et nende tõed on enamasti ainult pooleldi tõed; et arvamuste ühtsus, kui see ei tulene vastandlike arvamuste kõige täielikumast ja vabamast võrdlemisest, ei ole soovitav ja mitmekesisus pole halb, vaid hea, kuni inimkond on praegusest palju enam võimeline tundma kõiki tõe külgi./…/”
Näide eeskujulikult kaitstud sõnavabadusest tänapäeval on Ameerika Ühendriigid, kus põhiseaduse esimene parandus takistab valitsusel seda vabadust piirata.
Ülemkohus on sõnavabaduse piire täpsustanud oma senikehtivas pöördelises otsuses Brandenberg vs. Ohio (1969) ja hiljem kinnitanud kohtuasjas Hess vs. Indiana (1973), osutades, et USAs võib sõnavabadust piirata ainult siis, kui see on mõeldud ja tõenäoliselt toob kaasa “vahetu seadusvastase tegevuse”. Jõu kasutamise või kuritegeliku tegevuse propageerimine ei saa esimese paranduse kaitset siis, kui (1) propageerimine on suunatud vahetu seadusvastase tegevuse õhutamisele või käivitamisele ja (2) see on tõenäoliselt õhutanud või käivitanud sellist tegevust. Vastasel juhul on kaitstud isegi kõne, mis toetab avalikult revolutsioonilist tegevust. USA põhiseadus ei anna võimudele voli otsustada, milliseid arvamusi tuleb sallida ja milliseid mitte, ega ka seda, milliseid arvamusi tuleb pidada nn vihkavaiks ja seega represseerimist väärivaiks, sest võimud on alati kaldunud kasutama selliseid volitusi pigem vähemuste ahistamiseks kui nende kaitsmiseks. Negatiivsete (ja nende hulgas “vaenavate”) sõnavõttude sallimine ei ole nõrkus, vaid tugevus, mis tagab sõnavabaduse kõikidele rühmadele, sealhulgas kõige ebapopulaarsematele. Vastasel juhul ei ole tagatud kellegi vabadused.
Samas on USA ametivõimud olnud altid teatud valitsuse vilepuhujate ja ajakirjandusaktivistide ahistamisele, kasutades spetsiaalseid õiguslikke sätteid, mis on seotud salastatud dokumentide avalikustamisega, näiteks spionaažisüüdistuse alusel (USA spionaažiseadus, mis pärineb 1917. aastast). Üks näide sellest on Wikileaksi juhtum, mille asutajat on süüdistatud spionaažikuritegudes ja kes on juba üle kümne aasta viibinud tegelikus vangistuses. Spionaažiseadus kriminaliseerib salastatud teabe säilitamise ja edastamise, olenemata kavatsusest. Seaduse tõlgendus ei tee vahet isikul, kes avalikustab teavet eesmärgiga aidata välisriikidel õõnestada USA riiklikku julgeolekut ja isikul, kes avalikustab salastatuks määratud teavet selleks, et aidata uurival ajakirjandusel paljastada näiteks valitsuse ebaseaduslikke programme. Hiljutised USA valitsused on nendel alustel esitanud süüdistusi üha rohkematele valitsuse vilepuhujatele. Selliste juhtumitega näidatakse teistele siseringi töötajatele, et vilepuhumisel on tõsised tagajärjed. Selle psühholoogilised sihtmärgid on nii siseringi kuulujad kui ka ajakirjanikud ja tagajärjeks on kahju väljendusvabadusele.
Absoluutse sõnavabaduse väärtust on elegantselt selgitanud ka psühholoog Jordan B. Peterson (2017. aastal):
“Ma pean sõnavabadust tsiviliseeritud ühiskonna eelduseks, sest sõnavabadus tähendab, et sõnadega saab võidelda. Just seda see tähendab. See ei tähenda, et inimesed võivad rõõmsalt ja õrnalt arvamusi vahetada. See tähendab, et me võime pidada sõnadega võitlust, ideede lahinguväljal. Ja põhjus, miks see on vastuvõetav ja miks on vastuvõetav, et inimeste tunded saavad selle võitluse käigus haavata, on see, et ideede võitlus on palju eelistatum kui tegelik võitlus sõjas.”
Tuleb toonitada, et paljudes Euroopa demokraatiates on sõnavabadus vähem kaitstud kui USAs. Viimaste aastakümnete jooksul on nendesse Euroopa ühiskondadesse hiilinud üha rohkem piiranguid ja nende piirangute praktilist jõustamist, muuhulgas läbi erinevate väljenduste nn vihakõne takistamisel.
Täiendav nihe sõnavabaduse piiramise suunas toimus aastate 2020-2022 tervisekriisi ajal, eriti internetis ja sotsiaalmeedia platvormidel, mil poliitiline ja korporatiivne võim tsenseeris teadlasi, arste, uurijaid ja ajakirjanikke nii idas kui läänes eelkõige “väärinfo”, “vihakõne” ja “teadusevastaste avaldustega” võitlemise salakavalate loosungite varjus. Sellised “peened” sekkumised olid kantud sihist teha avalikkusele selgeks, milliseid arvamusi ei ole lubatud esitada – neid, mis võimurühmadele ja peavoolule ei meeldi või mida nood heaks ei kiida.
Ajaloost on ilmne, et kui ühiskonnas lastakse konkreetsetel huvirühmadel ja ideoloogiatel hakata piirama inimeste sõna- ja väljendusvabadust, on tagajärjeks kasvav hirm, laienevad keelud ja põhiväärtuste kiire degeneratsioon. See on tee, mis viib repressiivse ühiskonnani, mis takistab vaba mõttevahetust ja individuaalset eneseteostust. Selle vastu peaksid võitlema kõik vastutustundlikud ja intellektuaalselt võimekad inimesed.
