Kui Tonje Gjevjon mullu 1. oktoobril Facebooki postitust tegema läks, siis teadis ta täpselt, mida väljendada soovib ja kuidas seda kirjutada. Norra Ülemkohus oli päev varem “vihakõnes” süüdi mõistnud mehe, kes kohtu hinnangul tegi 2021. aasta märtsis Facebookis teise inimese kohta halvustavaid postitusi, mida võis potentsiaalselt näha 585 inimest. Inimene, kelle kohta Facebooki-kommentaarid käisid, oli oma sooidentiteeti muutnud mees. ”Kas sa tõesti arvad, et keegi peab sind naiseks ja mitte imelike fantaasiatega vanameheks?” küsis süüdi mõistetud mees teiselt osapoolelt. Lisaks kommenteeris ta, ilmselt vaidluse käigus, et “perverssetel orikatel, kes mängivad rollimängu, et nad on väikesed tüdrukud, pole võimekust kedagi solvata.” Veel imestas mees, miks võimud pole end naiseks nimetavalt mehelt lapsi käest võtnud. Norra Ülemkohus nõustus alama astme kohtute otsustega, et sellised kommentaarid on seaduse kohaselt kriminaalselt karistatavad. Süüdi mõistetud mehele määrati 15 päeva pikkune tingimisi vangistus ja 15 000 Norra krooni trahvi.
Kohtuotsuse näol oli tegemist pretsedendiga – esmakordselt kinnitas Norra Ülemkohus vihakõne paragrahvi alusel süüdimõistmise selle eest, et inimene ei tunnusta teise inimese sooidentiteeti. Sooidentiteet kui kaitstav määratlus lisati Norras karistusseadustiku vihakõne-paragrahvi 2020. aastal. See paragrahv on mõeldud vähemusgruppide kaitseks, et ennetada diskrimineerimist ja selle juured on 1961. aastas. Toona reageeris Norra ühiskond antisemitismi-lainele, nn haakristipandeemiale, mis Lääne-Saksamaalt alguse saanuna levis ka teistes lääneriikides, sh Norras. Vastu võetud punkt keelas avaliku inimrühma vastu vihaõhutamise, nende solvamise ja ähvardamise usutunnistuse või päritolu tõttu. Alates 1970. aastast sätet järk-järgult täiendati – usutunnistusele ja päritolule lisandus vaenu õhutamise keelamine rassi, nahavärvi ning puude tõttu. 1981. aastal lisati haavatava grupina seadusesse homoseksuaalsed inimesed. Nüüd, 2020. aastal, sooidentiteet. Seaduse rikkujaid võib ees oodata rahatrahv või kuni 3-aastane vanglakaristus. Kuni viimase ajani oli selle paragrahvi alusel süüdimõistetuid väga vähe, ent viimasel ajal on trend muutunud. See võib olla tingitud sellest, et alates 2014. aastast seadis prokuratuur vihakuritegude menetlemise politseile üheks prioriteediks.
Muidugi oli Norras inimesi, kes seaduse viimase täiendamise eel rääkisid, et sel juhul kaob inimestel võimalus end naiseks nimetavaid mehi kritiseerida, kuna see muudetakse kriminaalselt karistatavaks. Oslo Ülikooli õigusteaduskonna dotsent Anine Kierulf ütles toona Reutersile, et lävend kellelegi süüdistuse esitamiseks saab siiski olema kõrge. Tema sõnul pidanuks tegemist olema otsese vaenu õhutamise või dehumaniseeriva keelekasutusega.
Riigi ülemkohus otsustas, et tegelikkuses tähendab see kõrge lävend paari teravamat kommentaari ja maksimaalselt 585te inimest sotsiaalmeedias, kes seda võinuks näha.
Pärast sellesama kohtuotsuse lugemist tegi Gjevjon Facebooki postituse. “Mehed, kes mängivad rollimängu, et nad on lesbid ja naised, on minu arvates naistevastased perverssed fetišistid,” kirjutas ta. “Meestel on sama võimatu saada lesbiks kui rasestuda. Mehed on mehed, sõltumata nende seksuaalsest fetišist.”
Gjevjon ütleb, et jäljendas meelega osaliselt sõnastust, mida kasutas kohtu poolt süüdi mõistetud mees. “Ma lihtsalt sidusin need sõnad iseenda lesbiks olemisega,” räägib ta. Mõni aeg hiljem sai ta kutse politseisse – tema suhtes oli alustatud uurimist vihakõne paragrahvi alusel.
Mitte vaid vaba sõna, vaid ka naiste õigused
Tegelikult kirjutas Gjevjon oma postituses pikemalt sellest, mis on valesti mitte ainult vihakõne-seadusega, vaid seoses nn trans-ideoloogiaga laiemalt. Ta nimetas ka konkreetseid inimesi, kellega oli sel teemal juba tükk aega vaielnud. Üks neist – ta suunas oma kriitika just talle – on Norra LGBTQ-organisatsiooni nõustaja Christine Jentoft, kelle varasem nimi oli Christer Jentoft. Enne mehena elanud Jentoft ütleb nüüd, et on lesbiline ema. “Heteroseksuaalsed lesbilised mehed, nagu Christine Jentoft, on saanud parlamendi otsusega seadusliku volituse, et esitada politseile avaldusi minusuguste lesbiliste naiste ja kõigi teiste naiste ning meeste suhtes. Nende suhtes, kes väljendavad vastikust nende meeste katsete suhtes kasutada seadust heteroseksuaalsete meeste/naiste ja lesbiliste naiste vastu. Nende vastu, kes osutavad, kui kuradi alandav see on, et me peame aktsepteerima seda, mida see soolise identiteediga seotud jama sisaldab ja mis on pakendatud kui vähemuste haavatavus,” kirjutas Gjevjon.
See tähendab, et tema postitus polnud mitte midagi impulsiivset ega juhuslikku, vaid teadlik valik, protest. Gjevjon on juba aastaid võidelnud naiste õiguste eest ja seda jalge alla trampiva soo-ideoloogia vastu. Kunstnikuna on ta erinevates vormides naiseks olemist ja naise keha, aga ka lesbilisust, käsitlenud juba 1999. aastast ning olnud seotud LGBTQ-liikumisega. Nüüd on ta aktiivne rahvusvahelise naisõiguslaste liikumise Women’s Declaration Norra harus. See on vabatahtlikel põhinev organisatsioon, mis on oma eesmärgiks võtnud naiste ja tüdrukute soopõhiste õiguste kaitsmise.
Pöördepunkt 2016. aastal
Soo-ideoloogiaga on Gjevjon võidelnud viimased kuus aastat. “Me ei märganud, et midagi on valesti, kuni 2016. aastal võeti vastu soolise enesemääramise seadus. Ja see on üks ekstreemsemaid soolise enesemääramise seadusi Euroopas,” räägib ta. 2016. aasta juunis vastu võetud seaduse järgi võivad oma ametliku soo ära muuta kõik vähemalt 16-aastased, kui nad selleks soovi avaldavad ja vastavat riigiasutust sellest teavitavad. Sisuliselt on seadustatud, et inimesel pole bioloogilist sugu, vaid on sooidentiteet, mida on lihtne muuta isegi siis, kui sellele soomuutmisoperatsioone ei järgne. Ühegi kolmanda osapoolega – psühholoogiga, arstiga – konsulteerida pole vaja. 6-16 aastaste laste puhul on sooidentiteedi vahetamiseks vaja vanemate nõusolekut. Kui üks vanematest keeldub, saab küsimuse lahendamiseks pöörduda riigi esindaja poole, kes otsuse langetab.
See seadus ja mõtteviis ei ole Gjevjoni sõnul mitte ainult valed, vaid lastele ja naistele ohtlikud. Mehed on mehed ja naised on naised. Ainult naised saavad olla emad. Ainult naised saavad olla lesbid. Mehi, kes ütlevad, et nad on naised, ei saa panna spordivõistlusel võistlema naiste kategooriasse, sest see on ebavõrdne võistlus – mehed on lihtsalt füüsiliselt tugevamad. Kohtus süüdi mõistetud vägistajatest mehi, kes ütlevad kohtu alla minnes, et nad on naised, ei saa panna naistevanglasse – viide Šotimaa hiljutisele juhtumile, kus süüdi mõistetud vägistaja, kes end kohtusse jõudes naiseks nimetas, saadeti esialgu naistevanglasse, kuid laiaulatuslike protestide tulemusel viidi siiski meeste omasse üle. Sellel on põhjus, miks me oleme ühiskonnana loonud naistele ja meestele teatud tegevusteks erineva ruumi – olgu see näiteks tüdrukute riietusruum või WC, kuhu meestel asja pole, või midagi muud. Naised ei tunne end turvaliselt seda ruumi meestega jagades. “On täiesti absurdne, et me peame täiskasvanud inimestele selgitama, et mees ja naine on erinevad,” ütleb Gjevjon.
“Olen oma elatusallika kaotanud”
Gjevjon räägib, et enne 2016. aasta seaduse vastu võtmist oli ühiskonnas võimalik meheks ja naiseks olemise üle debateerida, sellisele sugude määratlemisele ja laste julgustamisele oma sugu muuta vastu vaielda. Siis aga debatt kadus ja asemele tuli nende inimeste tühistamine, kes sellele vastu vaidlesid ja enesetsensuur. Ja see transaktivistide ja nendega seotud gruppide läbi viidav tühistamine on väga agressiivne ega käi ainult sõimusõnade abil, vaid võib reaalselt mõjutada inimese toimetulekut. “Mina olen oma elatusallika kaotanud. Nii nad teevadki, eriti naiste vastu – nad proovivad su elatusallika ära võtta, su reputatsiooni hävitada. Ükshaaval võetakse meid ette,” räägib Gjevjon. 2021. aasta detsembris ütles üks Oslo galeriiomanik talle, et Gjevjoni näol on nüüdsest tegemist “mustas nimekirjas” oleva kunstnikuga, kellega galerii ei saa enam seotud olla ja lõpetas temaga lepingu. Gjevjon oli selle lepingu alusel juba üle poole aasta ühe näituse kallal töötanud. Gjevjonil oli selle galeriiga olnud väga pikaajaline koostöö ka varasemast ja tema performance-trupp Hungry Hearts oli seal mitmel korral esinenud.
Kui Gjevjon ka astub kuskil üritustel üles, siis samad aktivistide grupid proovivad neid sündmusi segada ja ürituste korraldajaid mõjutada teda mitte kutsuma.
Küsimus ei ole ainult selles, et transideoloogia pooldajad Gjevjonit avalikult natsikaabakaks jms kutsuvad. Kõigile tema koostööpartneritele saadetakse anonüümseid kirju, kus nõutakse “sellise” inimesega koostöö lõpetamist. Mullu märtsis saadeti kaebus ka tema naise tööandjale süüdistusega, et tegemist on vihaõhutajaga – ta oli naisõiguste nimel peetud meeleavaldusel seisnud plakati kõrval, mis ütles: “Transsoolised naised on mehed”.
Sellised kirjad inimeste tööandjatele, kes on avalikult väljendanud oma vastuseisu transsoolisuse ideoloogiale, on Gjevjoni sõnul Norras levinud ja toimivad. Kui aktivistid kirjutavad tööandjale, öeldes, et see isik kujutab ohtu transsoolistele, palub tööandja inimesel üldjuhul oma seisukohti enam mitte avaldada. “Ehk inimesi saab väga efektiivselt vaigistada ja nii juhtub paljude naistega ehk diskussiooni sel teemal ühiskonnas pidada on pea võimatu,” ütleb Gjevjon. “ Enamik inimesi ei julge sellest teemast rääkida, sest neil on pered, neil on vaja raha, nad peavad oma töökoha säilitama,” lisab ta.
Näiteks lasi üks ettevõte oma naistöötaja selle tõttu lahti, et neile esitati kaebus töötaja postituse kohta sotsiaalmeedias. Tugeva sarkasmiga tehtud postituses kirjutas naine, et “soomuutmine võib viia… steriilsuse, seksuaalse düsfunktsionaalsuse, eluaegse hormoonsõltuvuse+komplikatsioonideni”. Vallandatud naine pöördus endise tööandja vastu kohtusse.
Lisaks, märgib Gjevjon, võtab enamik naiste organisatsioone Norras ennast naiseks ümber nimetanud mehed enda ridadesse vastu, nad on oodatud koosolekutele, neil on organisatsioonis hääleõigus ehk nad saavad mõjutada selle seisukohti. “Nad tahavad legaliseerida surrogaatemadust, seksi ostmist prostituutidelt. Kõik need traditsioonilised võitlused, mida naised on oma organisatsioonidega pidanud – nüüd võib tulla sadakond meest, kes ütlevad, et nad identifitseerivad end naisena ja nad võivad nende organisatsioonide sõnumid muuta selliseks, mida sa poleks kunagi uskunud, et naisõiguslaste liikumised võiks pooldada,” ütleb ta. Ta lisab, et eksklusiivselt naisi liikmeks lubavaid organisatsioone – nagu ka Women’s Declaration Norra haru – demoniseeritakse ja tühistatakse samamoodi.
Uurimine lõpetati transaktivistide soovil
Ja varem või hiljem juhtub see, mida seadus võimaldab – nende suhtes, kes vait ei jää, esitatakse politseisse avaldus. Loomulikult pole Gjevjon ainuke sarnane juhtum naisõiguslaste seas. Norra Women’s Declaration ühe eestvedaja Christina Ellingseni suhtes algatati mais 2021 täpselt samasugune kriminaalasi. Kusjuures ka osaline, kellega, seekord Twitteris, vaieldi, oli sama – Christine Jentoft, mees, kes nüüd ütleb, et on lesbi ja ema. Ellingseni hinnang, et Jentoft on mees ja seega ema ega lesbi olla ei saa, oligi uurimise algatamise põhjuseks. Uurimine lõpetati mõni aeg hiljem süüdistust esitamata.
Veebruaris sai politseilt täpselt samasuguse teate ka Gjevjon – temagi uurimine on lõppenud. Tema sõnul käisid trans-aktivistide grupi liikmed lõpuks ise politseile peale, et see lõpetataks ja kohtusse ei jõuaks. “Kui lesbiline kunstnik on kohtu all selle eest, mida mina ütlesin ja vastaspoolel on heteroseksuaalne mees, kes teeskleb, et on lesbi, siis inimesed saaksid aru, et midagi on siin valesti,” ütleb Gjevjon ja märgib, et arusaamatu on nüüd hoopis see, miks mees, kelle sõnavõttu ta jäljendas, varem süüdi mõisteti.
Ta lisab, et valitsus on vihakõne-paragrahviga tekitanud olukorra, kus inimesed kardavad debatis osaleda. “Vaid vähesed teevad seda ja selline olukord on kõigile kahjulik. Enamik inimesi satub masendusse, kui nad ei saa rääkida sellest, mida nad oma silmaga näevad ja peavad kasutama keelt, mida nad täiesti absurdseks peavad,” ütleb ta.
