“Võtan tagasi karistusseadustiku muutmise seaduse väljatöötamiskavatsuse. Kriitika näitas, et tegu oli ilmselgelt toore ja läbimõtlemata plaaniga. Enneaegne väljatulek kavaga oli minu viga,” teatas siseministeri Taro täna, kui eelmisel nädalal avalikuks saanud ministeeriumi kava inimesi teatud kindla sisu jälgimise eest karistama hakata avalikuks sai.
Taro meelemuutuse taga näib olevat ülimalt terav kriitika, mis seda plaani tabas, sest vaid mõned päevad tagasi oli ta sel viisil meelsuse kontrollime pool, kaitses kavatsust tuliselt sotsiaalmeedias ning nimetas selle kriseerijaid paanika kütjateks.
Tänaseks on aga Taroni jõudnud mõistmine, et terroristliku propaganda valmistamine ja selle levitamine on küll ohuks Eesti inimeste julgeolekule, kuid selle piiramise meetmed peaksid olema õigusselged ning proportsioonis mõtte- ja arvamusvabadusega. “Mõttepolitseil, meelsuskontrollil ega põhjendamatul jälitustegevusel ei saa olla demokraatlikus ühiskonnas kohta ning sellesuunaline liikumine polnud kindlasti ka minu eesmärgiks,” kirjutas ta nüüd.
Eelmisel nädalal sai avalikuks, et siseministeerium on valmis saanud karistusseadustiku muutmise väljatöötamiskavatsuse, mis muudaks terroristliku propaganda jälgimise karistatavaks. Karistusseadustiku järgi on praegu karistatav terrorikuriteo toimepanemine, selle ettevalmistamine, rahastamine või näiteks kuriteole utsitamine, kuid terrorikuritegudest rääkiva materjali jälgimine mitte. See aga tähendab siesministeeriumi nõuniku Jüri Vlassovi sõnul, et praeguses õigusraamistikus ei ole piisavalt tööriistu radikaliseerumise ennetamiseks ja tõkestamiseks. Siseministeeriumi plaani kohaselt tuleks seega ka terroristliku propaganda teadlik ja järjepidev jälgimine, levitamine või terroristliku materjali järjepidev omandamine – välja arvatud juhul, kui seda on tehtud näiteks hariduslikul, kunstilisel või teaduslikul eesmärgil – muuta karistatavaks.
Ministeeriumi kavatsus sai koheselt tugeva kriitika osaliseks. Näiteks igusekspert Paloma Krõõt Tupay ütles ERR-le, et sellisest seadusest tekiks probleem õigusselguse ja õiguskindluse mõttes. “Inimene peab mõistma, milline tegu on karistatav. Kui kaua ta tohib midagi jälgida või mida ta tohib jälgida? Siin tekib meelsuskontrolli oht,” sõnas Tupay.
