Vabandage, kas ma ei tohi teid aidata?

Teadupärast teab totalitaarne riik inimese kohta kõike, aga inimene totalitaarse riigi kohta mitte midagi. Eestis astutakse paraku mitmes valdkonnas suurte sammudega sellise ühiskonna suunas. Omamoodi anonüümne nuhkimine ja pehmevõitu terrorism võib tabada igaüht, ka töötajat üha absurdsemaks muutuvas riiklikus süsteemis. Seejuures saab näha tugevaid vastuolusid ladvast tehtu ja öeldu vahel. President kirjutas alla seadusele, mis lubab nüüd numbrituvastuskaameratel teha seda, mida aastaid ebaseaduslikult tehti. Miskipärast on numbrite säilitamine ja nuhkimine nüüd lubatud. Samas on veider see, et õpetaja näiteks ei tohi õpilaselt terviseandmeid nõuda ning ka vanemad pole nende avaldamiseks kohustatud, mistõttu ekskursioon allergiarohkesse rohelusse võib lõppeda traagiliselt, kusjuures vastutavaks isikuks on sel juhul mõistagi õpetaja. Õpetaja on õpilastega koos olles vastutaja: arst, nõustaja, pedagoog jne. Aga ta on arst, kes ei tea midagi patsiendi tervisest ega tohigi teada.

Õpetaja kui “isikuandmete töötleja”

Sõnad nagu „avatus“, „koostöö“ ja „suhtlemine“ käivad ilmselt pidevalt läbi nii hariduses kui ka mujal riigisektoris. Vahel on mul õpetajana tunne, et sõnadeks nad jäävadki, eriti kui vaadata andmekaitse suundumusi.

Kui praegu peaks õpilane kuulma, et tema klassijuhataja peab tegema kohustusliku koduvisiidi, kõlaks see hirmsalt. Ometi on nõukogude ajal sirgunud seda omal nahal kogenud, teades, et klassijuhataja käest polnud pääsu. Praegu on isegi telefonikõne õpetajalt midagi erilist. Telefoniraamatuid nooremale põlvkonnale näidata on muidugi taas hirmujutt. Telefonikõne on eriline iseäranis seetõttu, et telefonikõnet pole lihtne teha. Helistamise küsimus ei seisne aga õpetaja julguses või tema tehnilistes oskustes, vaid andmetele ligipääsetavuses. Varem võis klassijuhataja, kel kõige enam sehkendamist oma klassi õpilaste, nende vanemate ja aineõpetajate vahel on, vanematele või õpilastele meilile kirjutada, ka helistada. Seejuures võis kontakte vabalt käeulatuses hoida. Nüüd saab “õrnadele andmetele”, nagu telefoninumbrid ja e-posti aadressid, ligi vaid tööarvutiga koolivõrgus viibides. Tõsi – vanema kirjutatud meilile tuleb viie tööpäeva jooksul vastata, mis tähendab ühtlasi, et nõusolek isikuandmete kasutamiseks, st meilivahetuseks on olemas.

Ringkiri, mis eelmise aasta oktoobris koolidele ja õppekorralduskeskkondadele saadeti, sisaldas ka järgmist: „Oluline on meeles hoida, et ka isikuandmete säilitamine on isikuandmete töötlemise toiming, mis samuti vajab õiguslikku alust. Säilitamise jaoks peab olema konkreetne, selge ja õiguspärane eesmärk, mis tuleb kindlaks määrata andmete kogumise eel. Rõhutame, et isikuandmeid võib töödelda vaid juhul, kui soovitud eesmärki ei ole võimalik saavutada muul viisil. Pärast eesmärgi täitmist või vajaduse äralangemist tuleb süsteemis olevad isikuandmed või dokumendid alati kustutada.“

Õpetaja “perverdimärkmik“

Kui ringkirjas avatusele ja koostööle mõelda, näen pigem suunitlust suletusele ja salatsemisele. Mõni seaduskuulmatu õpetaja peab ilmselt oma „perverdimärkmikku“ ehk tal on väljaprinditud A4 varuks, kus õpilaste ja lapsevanemate number või meil igaks juhuks kirjas. Absurdi edasi arendades võiks mõelda sellele, kust õpetaja helistab. Juhtub õpetaja näiteks reedel peale tööd tegema autost kõne klassivanemale järgmise nädala kooliürituse suhtes, kui ta Tallinnast Saaremaale sünnipäevale sõidab, siis on näha kõne asukohta. Kas ei teki küsimust, kust õpetaja isikuandmed sai ja miks ta neid väljaspool koolimaja kasutab? Kas ta kustutab pärast eesmärgipärast isikuandmete kasutamist ära telefoninumbri? Siinkohal võiks paranoiline juuraharidusega lapsevanem mitmed ministeeriumid ja asutused läbi koputada ja korralikku lamenti lüüa.

See, et riiklikult võidakse sedasama telefonikõne pealt kuulata, Saaremaale sõitva auto registreerimisnumbrit juhi teadmata salvestada mitu korda ja väidetavalt piiratud ajaks, pangakontodel nuhkimas käia, ei paista probleem olevat. 

Privaatsetest terviseandmetest

Terviseandmed on kahtlemata delikaatsed. 2020. aasta emakeelepäevast alates ja päev-päevalt edasi minnes kippus nendega toimetamine muutuma. Eestis oli ühel hetkel mõistlik, lõpuks isegi kohustuslik näidata, Lätis näiteks vastava värviga märgistatudki, kes keegi on: nii mitu korda sutsutatud inimene, sutsutamata inimene. Sellest sõltus ligipääs toidule, transpordile, paljudel ka töökohale. Košmaarsele ajale tagasi mõeldes ja võrreldes aastaga 2025, on toimunud mitmed muutused. 

Õpetaja ja klassijuhatajana ei tohi ega pea nõudma, mis tervislik seisund õpilasel on. Kui veresuhkru probleemide, hemofiilia, narkolepsia, epilepsia, autoimmuunhaiguse või muu tõve tõttu õpilane kokku kukub, tõmbleb, veritseb – siis on vastutajaks õpetaja ja kool, kes ei tohi midagi lapse tervise kohta teada. Kaugel sellest, et tahaksin igal hommikul näha enda ukse taga paraadilikult rivistatud lapsi, kel kaelas silt või telefonis mõni riiklik mobiilirakendus, millelt kumavad: „Mul on vähk!“, „Mul on tolmuallergia!“, „Mul on kliiniline depressioon!“, „Mul on süüfilis!“ Tahan lihtsalt võimalikult delikaatsel viisil teada, kas esineb võimalus, et mul on vaja kellelegi mingil põhjusel eraldi tähelepanu pöörata, vajadusel aidata. 

Juhin tähelepanu, et meil Tallinnas on ju lausa kaasava hariduse teema-aasta, räägitakse individuaalsest lähenemisest. Seega praktika ja teooria vahel on ju karjuv vastuolu. Õpetajale ja koolile on antud ülesanded, mida täita ei saa, kui pole antud elementaarseid faktiteadmisi. 

Tõsi – see välja kuulutatud kaasava hariduse teema-aasta ja individuaalne lähenemine tunduvadki olevat midagi muud. Sinna sisse lükitakse hoopistükkis neomarksistlikke ookeantitaguseid termineid ja nippe (). Teema-aastat tutvustaval lehel on iga kuu kohta pildid, umbes nagu McDonaldsi musterreklaam, kus kahest, veel parem kolmest rassist inimesed üksteisele kätt annavad ja ilma käeta tõmmu tüüp mängib liblika ja päiksepaiste seltsis blondi poisiga kaarte. Suhtluskuuks kuulutatud märts sisaldab juhtmõtet: “Suhtlemine ei vaja tõlki, vaid südant. Suhtlus ühendab meid.” Tutvustaval visuaalsel materjalil on labakätega moodustatud südamemärk pildil, mis puu kohal seinal on, lisaks käemärkidega pildid (mõistagi on iga käsi ise värvi). Ja selle puu ümber aitavad meeliülendavat sisutühjust luua kaks rõõmsameelset inimest: üks blond, teine välimuselt kaugelt lõunast pärinev, et rõhutada mitmekesisust. Kas see on mõeldud selleks, et näidata, kuidas kohalikud peavad olema valmis igasugu muulastega kahasse elama, kes eesti keelt ühtses eesti koolis selgeks ei saa, aga kuidagi nummil telepaatilisel, new age’i moodi viisil suheldud saavad, ei oska ütelda.

Alavääristavad sporditulemused

Õndsa krooniaja lõpust mäletan, kuidas spordipäeva tulemusi pandi koolis stendile vaatamiseks. Sealt sai teada, kui kiiresti keegi metsajooksu läbinud oli, kaugele kuuli tõukas või palli viskas. Pean seda tervemõistuslikuks lähenemiseks, mida võiks taastada. Nii või teisiti on sport eelkõige võistlus endaga ja eneseületuse kunst, kui oma tulemusi võrrelda. 

Minu tundides käis mõne aasta eest Elisabeth Pihela, kes hüppas 2021. aasta suvel 17-aastasena kõrgust 186 cm ja sai U20 Euroopa meistrivõistlustel kõrgushüppes selle tulemusega pronksmedali. Kui ta oleks koolis spordipäeval soojendushüppegi teinud, poleks see ju alandus pool meetrit allpool pusijatele. Sestap ei näe ma tulemuste avaldamises mingit radikaalset alavääristamist.

Vaevalt ihkaks keegi näha tulevikus olümpiamänge, kus pjedestaalile jõudnute sajandiksekundid on hägustatud, varjamaks täpseid tulemusi. Või näha poksimatši, kus oponentide löögid üksteise pihta on teleülekandes tsenseeritud? On ju ühiskond Exceli-usku: teadus on eelkõige numbrid, faktid, väidete kontrollitavus. Kui kaugele lendas ketas, kui mitu lõuahaaki sai üks poksija teisele sisse löödud – see on lihtne matemaatika, mille põhjal sünnivad suurkujud, olgu nendeks Gerd Kanter või Muhhamad Ali. 

Sport on nii või teisiti võistlus; või vähemasti võrdlus, iseenda arengu jälgimine seejuures. Kaotades ära spordi peamise mõtte, selgitada välja kõige kõvem omal alal, kaotatakse ära sport. Äsja lõppenud kohalikel valimistelgi ei öelda ju tagumise otsa erakonnale, et sa oled sama tubli ja saad sama palju hüvesid kui teised. Igasugune antikonkurentsi pealesurumine takistab arengut ja tekitab taandarengut.

Minevik pannakse lukku

Ekool, mida on peetud Eesti eduloo osaks IT-vallas, kätkeb endas samuti murekohti. Ligipääs eelmiste aastate elektroonilistele päevikutele, kus õpetajana olen sisse kandnud tunnid, nende sisu, hinded, õpilaste puudumised, kiitused ja märkused, on minu jaoks kadunud. See tähendab, et kui ma soovin näiteks 12. klassis heita pilku õpilase tegemistele minu ainetes gümnaasiumi vältel, 10.-11.klassis, ei näe ma neid tunde, nende sisu, jooksvaid hindeid. Näha jääb vaid iga kursuse hinne, millest 12. klassi lõpuks õpetaja aines kokkuvõtva hinde moodustab. Varasemad päevikud tuleb nimelt õppeaasta lõpus lukustada, kõik detailid jäävad vaid eriõigustega personalile (eeldatavasti juhtkond, HEV-kordinaator, IT-mees). Miks on nõnda, jääb arusaamatuks. Kui ma näiteks Ahmed-Mati Jegorovi 10. klassi tunnikontrolli hinnet näen, siis mis halba sellest juhtuda saab? Mina ju koostasin tunnikontrolli, ise hindasin seda. Mõelda vaid, kui mõni väga vana kooli õpetaja peab igaks juhuks veel paberil topeltpäevikut…Ju on tema käitumise puhul tegemist andmete väga väära kasutamisega. See, et süsteem nõuab minu loodud andmeid, kasutab neid ise, aga ei anna neid mulle tagasi, on puhtakujuline loomevara rottimine, kui vanglaslängi kasutada.

Jääb vägisi mulje, et surnuks kallistav ema, s.o riik oma andmekaitseseadusega, tahab mind kaitsta minu enda eest, et ma ei näeks, mida ma õpilastega tundides läbinud olen, kuidas neid hinnanud. See, et Pakosta parseldas eesti keele koos naha ja karvade, lugematute autoritega ajuproteesile ehk tehisintellektile maha, ei tekitanud isikuandmete töötlemise osas suurt kisa, rääkimata riigieelarves kreisiraadiolikult haihtunud sadadest ja sadadest miljonitest, mis vist tagasi tulid. Hinnete ettelugemine seevastu klassi ees on kahtlemata väärtegu.

Pahupidi andmekaitse

Allkirjastatud jälgimisseaduse patrooniks on kahtlemata president, tegelikuks niiditõmbajaks ametnikest hallide kardinalide armee, kes sellesama, kümme aastat ebaseadusliku tegevuse siseministri loiduse ja lodevuse kaudu läbi on surunud. Küüniliseks võib pidada olukorda just seetõttu, et vabaduse ja avatud ühiskonna nime all toimub just kruvide pitsitamine, tsentraliseeritud võimu koondumine järjest kitsama ja nähtamatuma seltskonna kätte, kes tegutseb asjaosaliste selja taga.

Rakendunud on uusstalinistlik parafraas „Ühe inimese andmete leke on traagika, miljonite oma statistika“. 

Minule teadaolevalt on säilinud lapsevanematel ja lastel endil niipalju tervet mõistust (ka õpetajatel), et kõige kriitilisemad terviseohud on osapooltel teada ja neid ei varjata elu ja surma küsimuse pärast. Kas pretsedent sünnib siis, kui õpetaja järelvalve all oleva lapse hingamisteed ägeda allergia tõttu jäädavalt sulguvad, sest õpetaja ei teadnud, kuidas aidata? Tuletan meelde, et meeldival soomatkal võib 30 inimest olla kaugel tsivilisatsioonist ja esmaabist, nii mõnelgi neist tervisemure varjatud kujul, mida stigmatiseerimise hirmus varjatakse; samas võib anafülaktiline šokk olla sekundite kaugusel. Kui arvestada, et õpetaja peab olema vajadusel kiirabitöötaja, siis mõtlen, kas parameedikutele on mõistlik surmasuus pead raputada ja ütelda: “Ma ei pea teile ütlema, mis mul viga on!”

Politsei võib aastakümme järjest pildistada, säilitada meie andmeid, ilma et kedagi karistataks, et keegi vastutaks; jälitada erakirjavahetusi veebis igaks juhuks, turvalisuse nimel.

Mis saab aga õpetajast, kes ei jõudnud terviseprobleemidega õpilasele abi anda, sest tal on keelatud sisse nõuda terviseandmeid, mis on tihtipeale olemas kooliõel, kes ehk õpetaja kõrvalkabinetis töötab, aga ei pruugi käeulatuses olla?