Viimastel aastakümnetel on järk-järgult suurenenud surve teadusvabaduse otseseks ja kaudseks piiramiseks. Teadlased on märkinud, et korporatiivsete huvide mõju on viimastel dekaadidel selgelt suurenenud ja mõnes valdkonnas on korporatiivne mõju akadeemilisele teadusele kõikehõlmav.
Näiteks Ameerika Ühendriikide meditsiinis viiakse mõjukaid randomiseeritud uuringuid suures osas läbi ravimistööstuse enda poolt ja ka selle kasuks. Metaanalüüsid on muutunud liinitööks, mis enamasti teenivad samuti erapoolikut huvi. Riiklikud ja föderaalsed teadusrahad suunatakse peaaegu eranditult uuringutele, millel on kahjuks vähe tähtsust tervisetulemuste seisukohast.
On toonitatud, et huvide konfliktid teaduses ohustavad avalikku poliitikat ja neist on üha rohkem jälgi. Samuti on teatud valdkondi tabanud politiseerumine, mis on vähendanud teadusuuringute ja poliitikate tegelikku väärtust.
2020-2022 tervishoiukriisi ajal oli teadus olnud allutatud teadusvälistele teguritele ja mõjudele. John P. A. Ioannidis, üks enim tsiteeritud meditsiiniteadlasi ja Stanfordi ülikooli meditsiiniprofessor, on jõuliselt kaitsnud akadeemilist vabadust ja jaganud oma tähelepanekut Covid-kriisi kohta 2022. aasta sügisel:
“Ma arvan, et minu suurim viga oli see, et ma alahindasin, kui palju mõju võivad poliitika, meedia ja teadusevälised jõud teadusele avaldada. Ma arvan, et mul ei olnud aimugi ega ettevalmistust selliseks sissetungiks teadusesse.”
Stanfordi professor Jayanta Bhattacharya on samuti toonud mitmeid näiteid selle kohta, kuidas akadeemilist vabadust rünnati, põhilisi akadeemilisi norme rikuti ja teisitimõtlevaid hääli vaigistati.
Ta on öelnud:
“Akadeemiline vabadus on kõige tähtsam nendel äärmuslikel juhtudel, kui teaduskonna liige või üliõpilane järgib ideed, mida teised ülikoolis peavad ebamugavaks või vastuvõetamatuks. Kui Stanford (ülikool) ei suuda akadeemilist vabadust kaitsta säärastel puhkudel, siis tähendab see, et ta ei suuda seda kaitsta üleüldse.“
Loosungid nagu “järgige teadust” või “kinnistunud teadus” on mitmes valdkonnas takistanud tegelikke teaduslikke uuringuid, kuna viiteid teadusele on kasutatud selliste väidete õigustamiseks, mis toetuvad parimal juhul vaid küsitavatele tõenditele. Selle näiteks on üleskutsed kehtestada karmid isikuvabaduste piirangud ja sunniviisilised sekkumised “suurema heaolu nimel” 2020-2022. aasta tervishoiukriisi ajal. Inimestele öeldi, et “teadus” on käsk, mida tuleb järgida, mitte teadmiste loomise ja kontrollimise protsess.
Mitmed teadlased on väitnud, et vale konsensuse loomine teatava teabe tsenseerimise ja teaduslike arutelude vältimise teel võib viia selleni, et teadlased ja seega ka poliitikakujundajad alistuvad valitsevale paradigmale ja ignoreerivad teisi, tõhusamaid võimalusi kriisiga toimetulekuks või ehk isegi selle ennetamiseks. Selline “konsensus” toob kaasa kitsarinnalise maailmavaate, mis vähendab üldsuse võimet teha teadlikke otsuseid ning õõnestab üldsuse usaldust meditsiini ja rahvatervise vastu.
Selge mõtleja võib vaid nõustuda Ameerika kirjaniku Michael Crichtoniga (1942-2008), kes juba 2003. aastal hoiatas teravalt nn konsensusliku teaduse tõusu eest:
“Ma pean konsensuslikku teadust äärmiselt kahjulikuks nähtuseks, mis tuleks peatada juba eos. Ajalooliselt on konsensusele viitamine olnud kelmide esimene varjupaik; see on viis vältida arutelu, väites, et asi on juba lahendatud. /…/ Üheselt saab öelda: teaduslik töö ei ole konsensusega kuidagi seotud. Konsensus kuulub poliitika valda. Teaduses seevastu on vaja ainult ühte uurijat, kellel juhtub olema õigus – mis tähendab, et tema tulemused on kontrollitavad ja viitavad reaalsele maailmale. Teaduses ei ole konsensus oluline. Olulised on korratavad tulemused. Ajaloo suurimad teadlased on suured just seetõttu, et nad murdsid konsensuse. Konsensuslikku teadust ei ole olemas. Kui tegu on konsensusega, siis ei ole see teadus. Kui tegu on teadusega, siis ei ole see konsensus. /…/ Lõpetuseks tahaksin teile meelde tuletada, kus viidatakse konsensusele. Konsensusele tuginetakse ainult olukordades, kus teaduspõhi ei ole piisavalt kindel. Keegi ei ütle, et teadlaste konsensus nõustub valemiga E=mc². Keegi ei ütle, et konsensuse kohaselt on Päike 93 miljoni miili kaugusel Maast. Kellelegi ei tuleks pähegi niiviisi rääkida.”
Teadlane ja keskkonnakaitsja James Lovelock (1919-2022)
on märkinud “kinnistunud teaduse” väidete kohta:
“Üks asi, mida teadlaseks olemine on mulle õpetanud, on see, et mitte kunagi ei saa olla milleski kindel. Ei ole võimalik teada kogu tõde. Saab vaid tõele läheneda ja loota, et iga kord jõuad sellele veidi lähemale. Toimub liikumine tõe suunas. Aga tõde sa ei tea.”
Akadeemiline uurimistöö ja teadus ei ole konsensuse või kokkuleppe saavutamine, mis on peamiselt poliitilises sõnavaras kasutatavad terminid, vaid vastupidi, selliste stagneerunud ja kompromissialtite lähenemiste vältimine ning keskendumine faktidele ja tõele. Teadus pakub meetodi, mida ka pidevalt täiustatakse, et avastada ja uurida erapooletult ja objektiivselt tohutut reaalsust meie ümber ja meie sees. Teadlased ei ole immuunsed karja mitteratsionaalse dünaamika suhtes, eriti kui teaduslik enamus hakkab taotlema konsensust. Mitmed valeteooriad ja -väited on ka meie lähiajaloos ühel või teisel ajal nautinud konsensuslikku arvamust.
Akadeemilist vabadust ja tulist teaduslikku arutelu tuleks iga hinna eest kaitsta, mis tähendab, et akadeemikud ja teadlased peavad olema vabad hirmutamisest, tõrjumisest ja tühistamisest, olgu see siis teadusringkondade sees või ametiasutuste ja/või korporatiivhuvide poolt.
Paradoks:
Inimeste kergeusklikkust vähendada saaks ainult veel rohkemate pettustega.
Seega – rumalad riiklikud diktaadid peaks hakkama lõpuks ikkagi inimesi targemaks tegema.
1972. aasta Saksamaa Liitvabariigi Föderaalse Konstitutsioonikohtu arvamus kõlab:
Arvamusvabaduse/sõnavabaduse vastu kehtestatud tsentsuur on sabotaažiakt demokraatliku riigi-, teaduse- ja inimväärikusest lugupidava enesemääramisõiguse vastu: see tuleb otsustavalt tagasi lükata.
Ei, sellest sõnavabadusest üksi on vähe.
Mingi seltskond kasutab oma sõnavabadust seal saksamaal selliselt, et ütleb, et tuumajaamad tuleb ära lammutada … ja lähebki lahti – lammutataksegi tuumajaamad ära!
Sõnavabadus ei sobi vist demokraatiaga päris hästi kokku.
Siis peaks olema riigikorrana hoopis mingi tarkade valitsus (meritokraatia, või midagi sellist).
Kui te lubate, kui rääkida elektrienergia tootmistest, siis neid teie nimetatud objekte nimetatakse tuumaelektrijaam (TEJ) või aatomielektrijaam (AEJ). Tuumaenergeetika kogupilti hoomata püüdes peab toonitama asjaolu, et 30 maailma eri riigis on käigus 442 (arv on kokkuleppeline) tuumareaktorit (algupärane nimetus uraanikatel), koguvõimsusega 372 GWe. Suhtarvudes algab maailmas elektrienergiat tootvate väiksemate jaamade võimsus 40 megavatist, ületades mammutjaamade puhul 1 gigavati piiri. Usaldades matemaatiliste valemite teel saadud arvutusi, toodetakse aatomituuma lõhustumise teel saadud energia ülejäägi abil 16% kogu inimkonna vajaduste tarbeks mõeldud elektrist, mida ei ole suudetud vastavatele strateegiatele tuginevalt siiski olulisel määral suurendada ja seda 1990. aastate keskpaigast alates. Ehitusjärgus on ligemale 35 uut reaktorit. Prognoositav koguvõimsus on vähemalt 26 GWe. Riikide kogusummas on tellitud lisaks ligi saja uue reaktori ehitamine koguvõimsusega 100 GWe. Eesmärgiks on püstitatud, et lisanduks veerandi energia juurdevool, võrreldes olemasolevaga.
Uute jaamade ehitamisel on vajalik arvestada sellega, et kuigi suhtarvudes on mõningal määral suurenenud tuumakütuse potentsiaalsed varud, ammendub olemasoleva tehnoloogiaga jaamades kasutatavate varude hulk hinnanguliselt käesoleva sajandi viimastel dekaadidel. Kõige optimistlikumad prognoosid lubavad varusid veel järgneva aastasaja lõpuni. Kindlat seisukohta ei saa siinkohal võtta, sest neutraliteedipõhimõttest lähtuvat laiapõhjalist globaalset statistikat pole tööstussektori enda poolt tellitud ega seda ei ole läbi viinud ka ükski teadusasutus või vastavat pädevust omavate ülikoolide akadeemiline kaader.
Ameerika Ühendriike võidakse kvantitatiivses tähenduses pidada juhtivriigiks tänu 104 reaktorile (järgnevad Prantsusmaa (58), Jaapan (50), Venemaa (32)), kuid kriitilist mõtlemist säilitades tehakse võrdlusmeetodi abil ühene järeldus, et näiteks tuumjäätmete tavad on võrreldes muust arengust vähemalt 20 aastat maas. Seda raporteeritakse tuumaenergeetika valdkonnas veel Jaapani ja Lõuna-Korea kohta.
Ühendriikide mõjuvõimu vähenemisest tuumaenergeetikas võrreldes muu maailmaga kinnitab, et viimane on lõpetanud tuumkütuse taastöötlemise tööstuslikul teel. Ametlike andmete kohaselt tehakse seda veel üksnes kolmes riigis: Sellafieldis Inglismaal, La Hague’s Prantsusmaal ja Tšeljabinski oblastis 1955. aastal loodud Snežinski tuumakeskuses Venemaal.
Millised on väljavaated? Siinkohal peab märkima, et IV põlvkonna reaktorite (enim arendamist leidnud tüüp Gas-Cooled Fast Reactor) üheks katsetusfaasis olevaks omaduseks võiks olla gaasijahutusega kiiretel neutronitel töötav tehnoloogia. Viimase eriliigil (Lead-Cooled Fast Reactor) toimub tinajahutussüsteem kiiretel neutronitel. Ilma kütust lisamata ja asjakohaste hooldustööde korral prognoositakse töötamist kuni 20 aastat. Reaktori elueaks pakutakse 60 aastat. Olemasolevate katsetuste kohaselt tekib protsessi käigus senisest märksa vähem radioaktiivseid elemente ning elektrienergia toodang suureneb. Tuumafüüsikute ja tehnoloogia väljatöötajate üks tööülesandeid on leida tasakaal tuumasünteesile ehk termotuumareaktsioonile termotuuma-reaktorite väljatöötamisel. Tuuma-reaktorite arenduses võetakse arvesse, et üks tuum peab olema deuteerium ja teine kas deuteerium või triitium. Et nende raskete vesinikuisotoopide abil oleks võimalik tõhusamalt toota elektrienergiat, tuleb tõsta seniste III põlvkondade reaktortüüpidega võrreldes temperatuuri ning testida materjale ja tehnoloogiat, mis oleks töökindlad vähemalt 60 aastat, samas tekitamata olulist kahju nii inimorganismile kui ka keskkonnale.
Inimorganismile on surmav doos 2,5…5 Sv, kui see saadakse lühikese aja jooksul. Pikema aja vältel saadud kogus otseselt eluohtlik ei ole. Tuumajaamas töötavate spetsialistide aastane keskmine kiiritusdoos ei tohi kliinilistele arstiteaduslike inimkatsetuste kohaselt ületada kiirgusdoosi ühikud 50 mSv = 5 x 10-2 Sv = 5 rem. Selle kontrollimiseks tehakse koostööd arstidega. Maailmas saadakse keskmiselt vähemalt 2,4 mSv suurune doos 7 milj inimolendi kohta aastas juba tänu olemasolevatele jaamadele ja tuumapommide (lisanduvad raketitööstus, aatomlaevad, lennukikandjad) valmistamisest tekkinud tööstusele. Soomlastel on see näitaja keskmisest kõrgem, nimelt 4,0 mSv. Teadlaste ja tehnoloogia arendajate vastutus on kõiki neid näitajaid alandada IV põlvkonna reaktorite puhul, et tuumaenergeerika tööstus ei muutuks Maale ja sellel elavatele elusorganismidele surmavalt ohtlikuks, vaatamata üha suurenevale energiavajadusele.
Ei tahtnudki otseselt tuumaenergeetikale pühenduda.
Tahtsin lihtsalt öelda, kuidas demokraatia võib põhjustada rumalaid ja halbu otsuseid.
Kui see “pilt” hästi suureks tõmmata siis kogu see (demokraatlike) rahvaste asendamine on üks rumal ja halb otsus.
Rahvaste asendamine on teema, millest räägitakse üsna vähe, kuigi see paistab (eriti euroopa puhul) päris hästi välja.
Nii jõuab välja järgmise paradoksini – demokraatia hävitab rahvad, kes on demokraatia endale riigikorraks valinud.
Probleem ei ole olemuslikult demokraatia eri vormides ja selle sotsiaalsetes ilmingutes, millele olete oma esimses postituses teinud asjakohaselt viite. Tuletan teile sellega seoses meelde Saksamaa Frankfurdi Piirkonnakohtu (Landgericht Frankfurt) seisukohta, kui kohus toetas 15. veebruari 2005. aasta „Gäfgen“ asjas Euroopa Inimõiguste Kohtu suurkoja 22978/05 kohtuotsust Euroopa Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikkel 3 rikkumise tuvastamisel, mis annab selge vastuse: Põhiseadus näeb ette, et riik koos kõigi oma ametite ja institutsioonidega peab kaitsma üksikisikut jõugu valitsemise (ohlokraatia[1]) eest. See kategooriline imperatiiv on tsiviliseeritud riigi mõte ja eesmärk.
[1] Ohlokraatia tuleneb kreekakeelsetest sõnast ὄχλος (ókhlos), mis tähendab jõuku, kampa, kuid ka rahvamassi, ning sõnast κράτος (kratos), mis tähendab võimu, jõudu. Platonile (De republica, liber VIII) ja Aristotelesele (Politica, liber V, 1) on omistatud arutelu, et türannia kerkib loomulikul viisil esile demokraatiast. Ohlokraatia tuleneb kreekakeelsetest sõnast ὄχλος (ókhlos), mis tähendab jõuku, kampa, kuid ka rahvamassi, ning sõnast κράτος (kratos), mis tähendab võimu, jõudu. Platonile (De republica, liber VIII) ja Aristotelesele (Politica, liber V, 1) on omistatud arutelu, et türannia kerkib loomulikul viisil esile demokraatiast.
Juhin siinkohal tähelepanu Covid Consensus, 1. aprill 2023, kättesaadav: https://www.amazon.com/Covid-Consensus-Assault-Democracy-Critique/dp/1787388417/ (01.08.2024, kell 3:43 [EST]).
Autorid on Toby Green ja Thomas Fazi
Covidi lähtestamise projekti esimestel aastatel nõustus poliitiline konsensus, et “teaduse järgimine“ koos rangete sulgemiste ja inokuleerimisprogrammi, covidpasside ja muude sekkumistega on igati õigustatavad. Kuid sotsiaalteadused näitavad selle poliitika tõelist inimlikku hinda. Covidi konsensus pakub internatsionalistlikku-vasakpoolse vaatenurka maailma Covidi reageerimisele, millel on olnud laastavad tagajärjed demokraatlikele õigustele- ja vabadustele.
Kui rikkaimate varandus hüppeliselt kasvas, laastasid üleriigilised sulgemised ettevõtteid, töölisklassi ja keskklassi majandust. Suurenes vägivald ja vaimne tervis oli tõsiselt kahjustatud. Samal ajal takistasid enneolematud tervisepiirangud igapäevaelus osalemist ilma “nakkusohutustõendita”.
Green ja Fazi väidavad, et need poliitikad süvendasid tõsiselt olemasolevaid ebavõrdsuse suundumusi, mediatiseerimist ja jälgimist, millel olid tõsised tagajärjed tulevikule. Inimlike detailide poolest rikas Covidi konsensus käsitleb globaalse poliitilise klassi ja kaaluva osa meediamajade irratsionaalset keeldumist teatada demokraatlike protsesside erosiooni tegelikust ulatusest ja tavakodanike ja eettevõtete (teenindussektoris ja mujal) ennekuulmatust sotsiaalmajanduslikust rünnakust.
Teadupärast Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kuulutas 5. mail 2023. aastal – peale 3,3. aastat väldanud laastamistööd – oma pandeemiadeklaratsiooni – lõppenuks. Sellest ajast peale on tulnud Covidi teadlastel astuda vastu uutele jälgimis- ja kontrolliviisidele, paljastada see ülemaailmse poliitika ümberhindamine ebaõigluse tagamaid, mis on põhjustanud suurima kriisi pärast Teist maailmasõda.
Covidi reageerimise ajaloolist konteksti analüüsides ennetavad Green ja Fazi korduvalt väidet, mida tavaliselt kasutatakse vastupropaganda diskrediteerimiseks: See on vandenõuteooria! Tegemist on mugava sildiga. Vaadake globaalse majandusjõu koordineerimist vandenõuna, kuid meie arvates on see viga: see on lihtsalt see, kuidas majanduslik võim töötab, et säilitada, koondada ja kasvatada ennast ja on seda alati olnud. Tõepoolest, see on kapitali kalduvus keskenduda ja tekitada kasvavat ebavõrdsust, mida vasakpoolsed kirjanikud ja aktivistid on ajalooliselt püüdnud kritiseerida (Lk 29).
Täpsemalt kirjeldavad autorid teatud “heategevuslike sihtasutuste“ märkimisväärset rolli ülemaailmses vastuses kui “filantrokapitalismi“:
… Kapitalistlik, turupõhine ja kasumit taotlev lähenemisviis maailma suurimate ja pakilisemate probleemide lahendamiseks. See on lähenemine, mida paljud peavad kohandatuks maailma ülirikka ja korporatiivse eliidi vajadustele ja huvidele, kuid jällegi pole vandenõu täheldada, et kapitali huvid organiseeruvad oma võimu kinnistamiseks – see on raamistik, mis on toiminud väga palju sajandeid. (Lk 158).
Kõik, kes usuvad, – et sulgemised, mittefarmatseutilised sekkumised ja farmatseutilised sekkumised – ei olnud mitte ainult vajalikud, vaid neil olid ka positiivsemad kui negatiivsed tagajärjed, pakub Covidi konsensus kainestavat teaduskriitilist vaatenurka.
Kui me ei tee koostööd, et lammutada ja asendada autoritaarse kapitalismi struktuure, mis määrasid Covid-19 projekti raames kehtestatud reageerimise, seisame tõepoolest silmitsi tulevikuga, kus demokraatiat meenutatakse sarnaselt Imperium Romanum, kui viimane laius suurel alal Vahemere ümber Euroopas, Aafrikas, Lähis-Idas ja Väike-Aasias.
Juhin siinkohal tähelepanu Covid Consensus, 1. aprill 2023, kättesaadav: https://www.amazon.com/Covid-Consensus-Assault-Democracy-Critique/dp/1787388417/ (01.08.2024, kell 3:43 [EST]).
Autorid on Toby Green ja Thomas Fazi
Covidi lähtestamise projekti esimestel aastatel nõustus poliitiline konsensus, et “teaduse järgimine“ koos rangete sulgemiste ja inokuleerimisprogrammi, covidpasside ja muude sekkumistega on igati õigustatavad. Kuid sotsiaalteadused näitavad selle poliitika tõelist inimlikku hinda. Covidi konsensus pakub internatsionalistlikku-vasakpoolset vaatenurka maailma Covidi reageerimisele, millel on olnud laastavad tagajärjed demokraatlikele õigustele- ja vabadustele.
Kui rikkaimate varandus hüppeliselt kasvas, laastasid üleriigilised sulgemised ettevõtteid, töölisklassi ja keskklassi majandust. Suurenes vägivald ja vaimne tervis oli tõsiselt kahjustatud. Samal ajal takistasid enneolematud tervisepiirangud igapäevaelus osalemist ilma “nakkusohutustõendita”.
Green ja Fazi väidavad, et need poliitikad süvendasid tõsiselt olemasolevaid ebavõrdsuse suundumusi, mediatiseerimist ja jälgimist, millel olid tõsised tagajärjed tulevikule. Inimlike detailide poolest rikas Covidi konsensus käsitleb globaalse poliitilise klassi ja kaaluva osa meediamajade irratsionaalset keeldumist teatada demokraatlike protsesside erosiooni tegelikust ulatusest ja tavakodanike ja ettevõtete (teenindussektoris ja mujal) ennekuulmatust sotsiaalmajanduslikust rünnakust.
Teadupärast Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) kuulutas 5. mail 2023. aastal – peale 3,3. aastat väldanud laastamistööd – oma pandeemiadeklaratsiooni – lõppenuks. Sellest ajast peale on tulnud Covidi teadlastel astuda vastu uutele jälgimis- ja kontrolliviisidele, paljastada selle ülemaailmse poliitika ümberhindamise ebaõigluse tagamaid, mis on põhjustanud suurima kriisi pärast Teist maailmasõda.
Covidi reageerimise ajaloolist konteksti analüüsides ennetavad Green ja Fazi korduvalt väidet, mida tavaliselt kasutatakse vastupropaganda diskrediteerimiseks: See on vandenõuteooria! Tegemist on mugava sildiga. Vaadake globaalse majandusjõu koordineerimist vandenõuna, kuid meie arvates on see viga: see on lihtsalt see, kuidas majanduslik võim töötab, et säilitada, koondada ja kasvatada ennast ja on seda alati olnud. Tõepoolest, see on kapitali kalduvus keskenduda ja tekitada kasvavat ebavõrdsust, mida vasakpoolsed kirjanikud ja aktivistid on ajalooliselt püüdnud kritiseerida. (Lk 29).
Täpsemalt kirjeldavad autorid teatud “heategevuslike sihtasutuste“ märkimisväärset rolli ülemaailmses vastuses kui “filantrokapitalismi“:
… Kapitalistlik, turupõhine ja kasumit taotlev lähenemisviis maailma suurimate ja pakilisemate probleemide lahendamiseks. See on lähenemine, mida paljud peavad kohandatuks maailma ülirikka ja korporatiivse eliidi vajadustele ja huvidele, kuid jällegi pole vandenõu täheldada, et kapitali huvid organiseeruvad oma võimu kinnistamiseks – see on raamistik, mis on toiminud väga palju sajandeid. (Lk 158).
Kõik, kes usuvad, et – sulgemised, mittefarmatseutilised sekkumised ja farmatseutilised sekkumised – ei olnud mitte ainult vajalikud, vaid neil olid ka positiivsemad kui negatiivsed tagajärjed, pakub Covidi konsensus kainestavat teaduskriitilist vaatenurka.
Kui me ei tee koostööd, et lammutada ja asendada autoritaarse kapitalismi struktuure, mis määrasid Covid-19 projekti raames kehtestatud reageerimise, seisame tõepoolest silmitsi tulevikuga, kus demokraatiat meenutatakse sarnaselt Imperium Romanum (Rooma keisririik), kui viimane laius suurel alal Vahemere ümber Euroopas, Aafrikas, Lähis-Idas ja Väike-Aasias.
Siiski on kogu demokraatia oma ülesse-ehituselt selline, et võimule ei saa mitte tarkus vaid lihtsalt konformsed libekeeled.
Rahval omakorda ei ole tarkust tarku juhte valida. Rahvas arvab, et need konformsed libekeeled ongi targad. See on ekslik.
Asjata ei olnud varasematel aegadel piiratud valimisõigus (näiteks tsaariajal)!
Näen, et Te ei lahmi niisama. Te olete nõus minema süvitsi mitmesuguste regulatsioonidega ja Te olete nõus ära tegema palju vaimset tööd.
See kõik on asjata.
Muistsed ameerika maiad tegid ka ära palju vaimset tööd – nad jälgisid pika aja jooksul taevakehade liikumist ja koostasid selle põhjal oma aja parima kalendrisüsteemi … ja surid ise lõpuks välja.
Meid ootab ees sama saatus!
Kuulake parem, mida ütleb õige mees dagestanist. Ta ütleb seda vene keeles ja venelaste kohta. Tegelikult kehtib täpselt sama ka eestlaste, sakslaste, prantslaste kohta. Üleüldse kogu lääne-maailma kohta.
Link on järgmine:
https://m.vk.com/video-163061027_456318496?list=cae496fc0738535390&from=wall-163061027_5881335%20%20
(peaks avanema ka siis kui kopeerite selle lihtsalt Google otsingusse)
Karl Wilhelm Lauterbach, kelle nimi sai Saksamaal tuntuks tänu sagedastele esinemistele televisiooni jutusaadetes kutsutud külaliseksperdina ning Twitteri (nüüd X) sagedasele kasutamisele käimasoleva Covid-kriisi kommenteerimiseks, sõnul koroonameetmed on maailmas juba maksma läinud üle 40 triljoni dollari. Võrdluseks: ÜRO andmetel kuluks maailmas näljahäda lõpetamiseks aastas “ainult“ 267 miljardit dollarit. See tähendab, et 30-40 miljonit inimest, sealhulgas 3 miljonit alla viieaastast last, saaks päästetud – ilma ühtki inimelu ohtu seadmata.
Loe Argumentarium ka1012 karlsruhe einreichung strafanzeigen, lk 20, Zaavv.com (12. detsember 2023). Saadaval aadressil.https://www.zaavv.com/images/pdf/argumentarium-ka1012-karlsruhe-einreichung-strafanzeigen.pdf [PDF] (06.08.2024).
Ei loe, ei kuula neid saksa autoreid – nad on ju hääbuva rahva esindajad.
Ma kuulan ikka seda dagestani-meest – tema on ju kasvava rahva esindaja.