Analüüs: Kuidas tsensuur on paisunud, 1. osa

Aastatel 2020-2022 toimus tsensuuri lainenemine ja teisitimõtlejate vaigistamine kogu maailmas.

Nii idas kui läänes kasutasid võimud koroonakriisi ettekäändena, et piirata arvamuste vaba liikumist ja avatud arutelu. Tagajärjed on selgelt tunda, sest mitmel pool on leitud uusi viise sõnavabaduse piiramiseks.

Peamised teesid:

  • Covid-19 kriis andis täiendava ettekäände sõnavabaduse piiramiseks paljudes riikides, sealhulgas big-tech ettevõtete ja nende meediaplatvormide vahendusel.
  • USAs on märke süstemaatilisest kokkumängust valitsusasutuste ja sotsiaalmeediaettevõtete vahel, eesmärgiga alla suruda valitsuse liinist erinevaid vaateid.
  • Euroopa Liidus on vastu võetud õigusakte nn vihakõne, väär- ja desinformatsiooniga võitlemiseks internetis, mida on muu hulgas kasutatud selleks, et suunata big-tech ettevõtteid tsenseerima mittekonventsionaalseid vaateid, sh Covid-19 osas.
  • Stigmatiseerimist ja “faktikontrolli” on valitsusasutused ja big-tech kasutanud tsensuuri legitimeerimiseks, et see tunduks laiemale avalikkusele vastuvõetavamana.
  • Tsensuur on pärast tervisekriisi jätkunud, mida võib täheldada eriarvamuste sildistamises “väärinfoks”, eriti võimukandjate ja ka teiste poolt, kes ei salli eriarvamusi.

Covid-19 kriisi alguses ehk 2020. aasta kevadel märkis George Washingtoni Ülikooli õigusprofessor Jonathan Turley, et ainus asi, mis levib koroonaviirusest kiiremini, on tsensuur ja valjuhäälsed üleskutsed suuremaks sõnavabaduse piiramiseks. See on osutunud täpseks hinnanguks sellele, mis on viimase paari aasta jooksul sõnavabadusega juhtunud. Paljud sõnavabaduse pooldajad on juba aastaid hoiatanud kasvava ja küllastamatu tsensuurihimu eest läänes ning koroonaviirus oli vaid viimane ettekääne sõnavabaduse piiride ahendamiseks. Seetõttu kasutasid sõnavabaduse vastased suuresti ära võimaluse, mida tervisekriis pakkus, ja tõid seejuures eeskujuks kommunistliku Hiina.

Valitsused ja suured meediaettevõtted on Covid-19 sisu võtnud süstemaatiliselt sihikule nii pandeemia ajal kui hiljem, mil ühiskonnad on hakanud naasma pandeemiaeelse normaalsuse juurde. Tsensuur on võtnud keelustamise, kustutatud sisu ja muude piirangute vormi. Sihtmärgiks on üldiselt olnud postitused viiruse päritolu, vaktsiinide, ühiskondade lukustamiste, maskide ja/või muude valitsuse sunnimeetmete kohta.

Hirmusõnumid ja tsensuur

Ei ole üllatav, et enamik ida- ja lõunapoolseid autoritaarseid riike kasutas pandeemia konteksti ära selleks, et suurendada haaret oma kodanike üle. Kommunistlik Hiina on süstemaatiliselt vaigistanud võimu kriitikuid ja ajakirjanikke, kes lõid haiguspuhangu algusaegadel häiret, paljastasid valitsuse katseid probleeme varjata ja kritiseerisid võimude varajasi vastusamme.

Image via www.vpnsrus.com, CC BY 2.0, via Wikimedia Commons

Kuid tsensuuri ja vaigistamise suundumused ilmnesid ka paljudes demokraatlikes riikides, eriti nende suhtes, kes otsustasid väljendada ortodoksusest lahknevaid arvamusi. Erinevate riikide ajakirjanikud on toonud esile tsensuuri ja hirmu õhutamise, mis on meedias ja lääne tehnoloogiahiidude poolt Covid-19 suhtes algusest peale käibel olnud. Näiteks rühmitus “Hold The Line – ajakirjanikud tsensuuri vastu” on väitnud, et katsed jagada “ühest ametlikust narratiivist” või “ühest teaduslikust tõest” erinevaid arvamusi on viinud selleni, et väljaannete juhid on asunud sääraseid kaastöötajaid kritiseerima, vabakutselised kaastöötajad on kantud nn musta nimekirja ja avalikkuseni on jõudnud moonutatud ettekujutuse tõest.5 “Ühe ametliku narratiivi” terminile on sarnaselt viidanud ka Ühendkuningriigi heategevusorganisatsioon “Sense about Science”, mis väidab oma raportis, et valitsusasutuste suhtumine Covid-19sse anti edasi ülevalt alla, see oli suures osas autoritaarne ja halvendas Covidi tagajärgi. Selline hoiak võis takistada avalikkuse võimet adekvaatselt reageerida ja tekitada tarbetut kahju. Selle asemel, et anda üksikisikutele võimalus teha mõistlikke otsuseid, mis põhineksid riskide hindamisel ja teadmistel pandeemia kohta, otsustas Ühendkuningriigi valitsus keskenduda lihtsustatud loosungitele, nagu “käed, nägu, ruum”, ja rangetele reeglitele. Eelistades paternalistlikke sõnumeid, viis valitsus avalikkuse kohati eksiteele – pannes inimesi näiteks uskuma, et nende nakkusoht on suurem, kui see tegelikult oli. Püüdes süvendada kuulekust reeglitele – isegi pärast seda, kui tõendid näitasid, et viirusest tulenev risk on eri vanuserühmade puhul väga erinev – jätkasid võimud väitmist, et Covid ei tee vahet.7

Rishi Sunak, kes oli korooonakriisi ajal Ühendkuningriigi rahandusminister ja nimetati 2022. aasta oktoobris peaministriks, avalikustas 2022. aasta augustis oma mure, mida ta olevat tundnud hirmusõnumite pärast, ja selle, kuidas ta oli seda valitsuskabineti ministrina tulutult väljendanud. Näiteks oli ta teinud katseid lõpetada “hirmu” narratiivi levitamine ja arvas, et selle narratiivi kõige hullemad näited olid maksumaksja raha eest tehtud plakatid, mis näitasid Covidi patsiente hingamisaparaatide all. Kui Sunak püüdis valitsuse Covidi-kohtumistel tõstatada muret lukustamiste kõrvalmõjude pärast, tabas teda vaikimise müür. Septembris 2020 peetud kõnes teatas ta, et on aeg õppida “elama hirmuta”, mis ärritas peaministri bürood väga.

Autoritaarsete sõnumite edastamine põhines peamiselt hirmul ja negatiivsetel uudistel, mida paljud meediakanalid üle kogu maailma igapäevaselt võimendasid. Kogu kriisi ajal kasutati laialdaselt hirmu, mida õhutasid muuhulgas ka Covid-19 haiguse oletatava surmavuse ennustused ja modelleerimine. Eriti kurikuulus oli Londoni Imperial College’i (Neil Fergusoni juhtimisel) mudel märtsist 2020, mis ennustas suve alguseks kuni 500 000 surmajuhtumit Ühendkuningriigis ja üle 2 miljoni surmajuhtumi USAs, juhul kui “tõrjemeetmeid” ei rakendata (ning umbes 40 000-90 000 surmajuhtumit Rootsis mai lõpuks). See oli pöördepunkt rangete mittefarmatseutiliste sekkumiste (non-pharmaceutical measures ehk NPI) – lukustamiste, maskisunduse jmt – kehtestamiseks Ühendkuningriigis ja paljudes teistes kohtades, mis järgisid sama eeskuju.5

Rishi Sunak on hiljem öelnud, et kulude ja tulude arvutust – mis on iga rahvatervise sekkumise põhinõue – ei tehtud sellise olulise ja seletamatu modelleerimise puhul kunagi ning terve aasta vältel otsustati Ühendkuningriigi valitsuse poliitika – ja miljonite inimeste saatus üsna vähe seletamatute graafikute alusel, mille olid koostanud valitsusvälised SAGE (Scientific Advisory Group for Emergencies) teadlased.

Teadlased Philipp Bagus, Jose Antonio Pena-Ramos ja Antonio Sanchez-Bayon on oma 2021. aasta uuringus põhjendanud, et massimeedia kaudu korduvalt levitatav negatiivne teave võis mõjutada rahvatervist negatiivselt nn nocebo-efekti ja massihüsteeria näol. Selline hüsteeria võis süveneda ja olla isevõimenduv, kui negatiivne teave pärines autoriteetseks peetud allikast, samal ajal kui meedia politiseeritud ja sotsiaalsed võrgustikud suunasid negatiivse teabe laiali kõikjale. Massihüsteeria on nakkav ja võib olla tegelike epideemiate puhul nende oluliseks võimendajaks. Bagus jt väitsid, et massi- ja digitaalmeedia võisid koostöös võimudega avaldada negatiivset mõju koroonakriisi ajal. Sellest tulenev kollektiivne hüsteeria võis aidata kaasa valitsuste poliitikaalastele vigadele.

Valitsused on sääraseid negatiivseid sõnumeid võimendanud koostöös meedia- ja sotsiaalmeediaettevõtetega, muuhulgas ametlikust narratiivist erinevate arvamuste mahasurumisega.

Sõnavabaduse mahasurumine USAs

Sõnavabaduse piiramine meediaplatvormidel on viimase kümne aasta jooksul järk-järgult suurenenud. Covid-19 pakkus selleks täiendava ettekäände mitmel pool maailma. Paljusid seisukohti ja arvajaid on kaasaja nii-öelda avalikul väljakul seadusevastaselt vaigistatud.

Näiteks Great Barringtoni deklaratsiooni autorid, kes esitlesid pandeemia käigus nn suunatud kaitse lähenemist (focused protection approach), millele on praeguseks alla kirjutanud peaaegu miljon inimest (sealhulgas üle 62 000 teadlase ja tervishoiutöötaja), kogesid süstemaatilist tsenseerimist ja sildistamist alates deklaratsiooni esmakordse avaldamise päevast 5. oktoobril 2020.

Great Barringtoni deklaratsiooni autorite suhtes rakendati koroonakriisi ajal meelsuskontrolli ja tsensuuri – Dr. Martin Kulldorff, Dr. Sunetra Gupta ja Dr. Jay Bhattacharya (Wikimedia Commons; Taleeb Brown, Creative Commons Attribution 4.0)

2020. aasta lõpus avalikustatud e-kirjadest selgus, et USA valitsuse tippametnikud dr Anthony Fauci (Riikliku Allergia- ja Nakkushaiguste Instituudi NIAID direktor) ja dr Francis Collins (Riikliku Tervishoiuinstituudi NIH juht) tegid koostööd, et diskrediteerida Great Barringtoni deklaratsiooni ja selle autoreid – dr Martin Kulldorffi, dr Sunetra Guptat ja dr Jay Bhattacharyat – Covid-19 suhtes alternatiivse tegevusplaani välja pakkumisel.3 Fauci ja Collins koordineerisid deklaratsiooni “kiiret ja hävitavat mahavõtmist”, mida NIHi juht nimetas 2020. aasta 8. oktoobri kirjas “kolme marginaalse epidemioloogi” tööks, mis näis “pälvivat palju tähelepanu”. Need valitsuse tippametniku poolt “marginaalseiks” nimetatud epidemioloogid olid Harvardi ülikooli meditsiiniprofessor, Oxfordi ülikooli epidemioloogiaprofessor ja Stanfordi ülikooli meditsiinikooli rahvatervise professor. Neid nimetati “marginaalseks” selle eest, et nad julgesid küsida, kas 2020. aasta lukustamised ja sunnimeetmed olid tegelikult tõhusad. Avaldatud e-kirjad näitavad, kuidas ametnikud Fauci ja Collins selle asemel, et suhelda nende Harvardi, Oxfordi ja Stanfordi ekspertidega, tegutsesid ühiselt, et neid meedias mustata. Avaldatud e-kirjad paljastavad nende tegutsemisviisi – kuigi Fauci ja Collins räägivad avalikult “teadusest”, töötasid nad kulisside taga pingsalt selle nimel, et eriarvamused lämmatada.

2022. aasta kevadel esitasid dr Martin Kulldorff, dr Jayanta Bhattacharya, dr Aaron Kheriaty jt hagi USA valitsuse vastu, mis toob esile valitsusasutuste ja sotsiaalmeedia ettevõtete süstemaatilise kokkumängu, eesmärgiga tsenseerida seisukohti ja arvamusi, mis erinesid Covid-19 ametlikust narratiivist. USA föderaalvalitsus on teinud konkreetset kööstööd sotsiaalmeediaga, tsenseerides sotsiaalmeedia platvormidel – Twitter, YouTube (kuulub Google’ile) ja LinkedIn (kuulub Microsoftile), Facebook ja Instagram (mõlemad kuuluvad Metale) – sisu, mis seab valitsuse Covid-poliitika kahtluse alla, vaidlustab seda või on sellega vastuolus. Need arstid ja teadlased on pidanud korduvalt kogema tsensuuri ning sõnavabaduse ja oma seisukohtade mahasurumist.

Hagejad väidavad, et tsensuur on olnud ühekülgne ja teeninud valitsust – nii näiteks vaigistas Twitter ainult neid, kes seadsid kahtluse alla valitsuse piirangute tõhususe või kes kahtlesid vaktsiinide ohutuses või tõhususes. Samas ei ole näiteid, et Twitter oleks peatanud isikuid, kes levitasid valeinformatsiooni teiselt poolelt – näiteks liialdades maskide tõhususe või viiruse ohtuga lastele. Dr. Bhattacharya on märkinud:

“Olles jälginud ja läbi elanud valitsuse poolt juhitud tsensuuri Great Barringtoni deklaratsiooni ja selle kaasautorite suhtes, on mulle selge, et need rünnakud olid valitsuse poolt poliitiliselt suunatud.”

Dr. Kheriaty on väitnud, et kogutud tõendid viitavad kõige tõsisemale, koordineeritumale ja suuremahulisemale sõnavabaduse piiramise paljastamisele kogu USA ajaloos, mille elluviijaks oli seejuures föderaalvalitsus.

Uuriv ajakirjandus USAs on paljastanud, kuidas teatud ametid, näiteks sisejulgeolekuministeerium, on teinud süstemaatilisi jõupingutusi tehnoloogiaplatvormide mõjutamiseks. Võimud on suletud uste taga ja ettevõtetele survet avaldades kasutanud oma jõudu meelsuste kujundamiseks internetis.

Sõnavabaduse mahasurumine Euroopas

Euroopas on sõnavabadus isegi tugevama rünnaku all kui USAs. 2017. aastal võttis Saksamaa vastu nn võrgustiku jõustamise seaduse (NetzDG), mis on inimõiguste valvekoera hinnangul põhimõtteliselt vigane ja loob ohtliku pretsedendi teistele valitsustele, kes soovivad piirata kõnevabadust internetis, sundides ettevõtteid seda valitsuse nimel tsenseerima. See on inspireerinud sarnaseid seadusi mitmes teiseski riigis ja on üks Euroopa Liidu nn väärinfot käsitlevate õigusaktide eeskujusid.

5. juulil 2022 võttis Euroopa Parlament vastu digitaalteenuste seaduse (DSA), milles sätestatakse digitaalteenuste pakkujate kohustused “ebaseadusliku sisu, veebipõhise desinformatsiooni ja muude ühiskondlike riskide leviku vastu võitlemiseks”. Euroopa Ülemkogu kiitis selle heaks 2022. aasta oktoobris ja seda propageeritakse kui lahendust desinformatsiooni levimise suurenenud riskile internetis. Vajadust jälgida veebipõhist teabevahetust on selgitatud sooviga takistada ELi vastaste (Hiina, Venemaa jt) teavituskampaaniaid, kuid see on kiiresti laienenud ka teistesse valdkondadesse. Nimelt annab DSA Euroopa Komisjonile õiguse määrata väga suurtele veebiplatvormidele või väga suurtele veebipõhistele otsingumootoritele (üle 45 miljoni kasutaja ELis), mis ei vasta seatud tsensuurinõuetele, trahve kuni 6% ulatuses nende ülemaailmsest käibest. Samu nõudeid on täpsustatud ELi 2022. aasta desinformatsiooni tegevusjuhendis ja desinformatsiooni järelevalve programmis, mille eesmärk on jälgida ja registreerida suurte tehnoloogiaettevõtete tegevust desinformatsiooni tsenseerimiseks Covid-19 osas.

Tegelikkuses on see aga tähendanud teadlaste, arstide, uurijate, akadeemikute, ajakirjanike jt tsenseerimist, kes on väljendanud WHO ja peavoolu tervisehoiuasutuste poolt propageeritud vaateist erinevaid seisukohti Covid-19 ravi, meetmete ja sekkumiste kohta. Oma iga-aastases hinnangus desinformatsiooni tegevusjuhendi täitmise kohta on EL teatanud, et mitmed sotsiaalmeediaplatvormid (Facebook, Instagram, Youtube jne) on “oluliselt vähendanud faktipõhiselt valeks või eksitavaks tunnistatud sisu levitamist või [aidanud] kõrvaldada sisu, mis otseselt kahjustab rahva tervist, ohutust ja turvalisust ning rikub nende teenusetingimusi”. Näiteks peatati Twitteris enamike mõjukate varajase ravi pooldajate (arstid, teadlased) või Covid-19 vaktsiinide kriitikute kontod, paljudel neist jäädavalt.

DSA ettekäändel sunnib Euroopa Komisjon big-tech ettevõtteid kehtestama internetis kontrolli, väidetavalt sihikuga ohjeldada ELi jaoks vastuvõetamatuks peetavat kõnet või nn desinformatsiooni. Seda tehes on komisjon võtnud endale volitused kehtestada enda eelistatud väärtused ka ülejäänud avalikkusele. DSA rakendamine ELis tähendab, et suuri tehnoloogiaettevõtteid ähvardab kümnete miljonite väärtuses trahvide määramine, kui nad ei piira või kustuta sisu, mida ametiasutused või teatavad faktikontrolliga tegelevad institutsioonid nimetavad “desinformatsiooniks” või “valeteabeks”. Nende ettevõtete valikutest sõltub, kas nad järgivad kriitikavabalt selliseid subjektiivseid mõisteid või seisavad sõnavabaduse eest, mis peaks olema nende kui meediaettevõtete alusväärtus. Kuigi “teadus” on näiteks Covid-19 osas olnud ebaselge, vaieldav ja pidevalt muutuv ning EL on oma avaldustes rõhutanud, kuidas “Covid-19 kriisist saadud õppetunnid näitavad, et /…/ on samuti oluline säilitada ka demokraatlik arutelu”, ei ole see takistanud ELi ametiasutusi ja peamisi meediaettevõtteid 2020. aasta kevadest alates teostamast ranget tsensuuri Covid-19 sõnumitele.

Enamikes ELi riikides ei ole sõnavabaduse kaitse nii tugev, nagu see on põhiseaduse esimese parandusega tagatult USAs. USAs loetakse muuhulgas põhiseaduse esimese paranduse rikkumiseks seda, kui valitsus sunnib või õhutab eraettevõtet astuma samme, mida valitsus ise ei tohiks teha, näiteks tsenseerida seaduspäraseid seisukohti. Nagu eespool rõhutatud, on tegemist selgesõnalise ELi poliitika ja õigusaktiga, mis allutab veebiplatvormid otseselt Euroopa Komisjoni tsensuurikavale ja nõuab neilt selle rakendamist ränkade trahvide ähvardusel. DSA annab Komisjonile eksklusiivse õiguse otsustada nõuetele vastamise üle ja kohaldada sanktsioone. Veebiplatvormide jaoks on Komisjon kohtunik, vandekohus kui timukas.

Ühendkuningriigis esitas valitsus 2021. aasta mais parlamendile veebiturvalisuse seaduse eelnõu (Online Safety Bill), mis oleks andnud ringhäälingut reguleerivale asutusele Ofcomile õiguse trahvida sotsiaalmeediaettevõtteid kuni 10% ulatuses nende ülemaailmsest käibest, kui nad ei eemalda nn kahjulikku sisu. Veelgi enam, kahjulikku ei määratletud mitte ainult kui “psühholoogilist kahju, mille minimaalseks tagajärjeks on tõsine stress”, vaid seaduseelnõu kohaselt oli lubamatu ka “seaduslik, kuid kahjulik” sisu ning see oleks oma märgatavas subjektiivsuses juba ületanud kujutlusvõime piirid. Seaduseelnõu sai tugevat kriitikat sõnavabaduse piiramise osas ja leiti, et see vajab täielikku ümberkirjutust. Pärast järeleandmatut kriitikat koostati 2022. aasta lõpus seaduseelnõu uus versioon, mis näis mõningaid kriitikute muresid leevendavat, näiteks loobuti lõpuks mõistest “seaduslik, kuid kahjulik”. Kuid see ei veennud neid, kes pooldavad piiranguteta sõnavabadust ja hirmuvaba diskursust, sest eelnõus ei käsitletud ikkagi kehtivat seadusandlikku probleemi seoses mõistega “jämedalt solvav kõne”, mida Ühendkuningriigis on aastaid kasutatud selleks, et erinevate arvamusavaldajate suhtes kriminaalsüüdistusi algatada.

Jätkub: “Analüüs: Kuidas tsensuur on paisunud, 2. osa

Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust!
TOETA SOBIVA SUMMAGA TÄNA
Kommentaaride teavitused
Teavitus
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments