Vaba teabevahetus ning õigus oma sõnumite ja suhtluse salajasusele on osa isikuvabadustest. Õigusriigis on igaühel õigus eeldada, et tema suhtlus on privaatne. See hõlmab vabadust jagada sõnumeid oma mõtete, veendumuste, arvamuste, kavatsuste, eraelu, sündmuste kirjelduste jms kohta ainult nendega, keda inimene ise selleks valib. Sõnumid ja neis sisalduvad veendumused peavad olema kaitstud nii sõnumi edastamise ajal kui ka selle säilitamisel pärast vastuvõtmist.
Tehnoloogia areng on oluliselt suurendanud nii sõnumite edastamise kui ka varjatud andmete kogumise ja jälgimise võimalusi. Võimu kuritarvitamine on muutunud lihtsaks nii riigi- kui korporatiivvõimule. Tehnoloogiaettevõtetel on üha rohkem võimalusi nii eraviisilise suhtluse salvestamiseks kui ka andmete varjatud kogumiseks ja isikute profileerimiseks, mida saab areneva tehisintellekti abil veelgi edukamalt teostada.
Vabadus salajasest andmekogumisest ja jälgimisest on 21. sajandil isikuvabaduste säilitamiseks hädavajalik, kuid paraku ohustavad globaalsed tegijad neid vabadusi üha enam.
Kommunistlik Hiina on agressiivselt investeerinud tehisintellekti arendamisse, et luua selle abil kontrollimehhanisme ja rakendab oma kodanike peal laiaulatuslikke järelevalvetehnoloogiaid. See repressiivne riik teeb erilisi jõupingutusi, et tehniliste võimekuste abil jälgida kõiki kodanikke ja on loonud musta nimekirja nn teisitimõtlejatest, kellele võim suunab erilist tähelepanu. Hiinas on üle 500 miljoni CCTV-kaamerat ja nende arv tõuseb lähiaastatel tunduvalt.
Hiina kontrollimehhanismid ja -tehnoloogiad on levinud ka mujale, sealhulgas lääneriikidesse. Näiteks rakendatakse üha laiemalt näotuvastustehnoloogiaid, mida Hiinas kasutatakse paljude teenustega seonduvalt ja massilise käitumise mõjutamise (behavioral engineering) eesmärgil. Hiina on maailmas tehisintellekti jälgimissüsteemide (AI surveillance) peamine eestvedaja, pakkudes seda tehnoloogiat vähemalt 63 riigile. Ainuüksi Hiina ettevõte Huawei on pakkunud tehisintellekti jälgimissüsteeme vähemalt viiekümnele riigile kogu maailmas. Seejuures juba 64 riiki maailmas kasutavad aktiivselt näotuvastussüsteeme jälgimise eesmärgil. Seejuures on järeldatud, et demokraatlikud riigid ei võta kasutusele piisavaid meetmeid, et tuvastada ja ohjata keerukate tehnoloogiate levikut, mis on seotud isikuvabaduste piiramiste ja õiguste rikkumistega.
Ka Läänes on viimastel aastakümnetel paljastatud erinevate asutuste poolt teostatud ulatuslikku varjatud jälgimist, millega on rikutud isikuvabadusi ja põhiõigusi. Näiteks on luure- ja julgeolekuasutused salaja ja ebaseaduslikult kogunud miljonite kasutajate isikuandmeid. Suured tehnoloogiaettevõtted on koostöös luureasutustega teostanud eraisikute suhtes varjatud andmehõivet, mis on avastatud tagantjärele vaid juhuslikult või tänu informaatoritele.
Sellised suundumused kiirenevad käsikäes tehnoloogia arenguga ja eriti seoses tehisintellekti pakutavate kasvavate võimsustega. Suured tehnoloogiaettevõtted püüavad ümbritseda meie elu järjest enam tehnoloogiliste vahenditega, mida reklaamitakse kui seadmeid, mis muudavad meie elu mugavamaks, lihtsamaks ja turvalisemaks ning millel on samas võime seirata ja süstemaatiliselt koguda andmeid. Kosmosesse saadetakse tuhandeid nn madala Maa orbiidi (Low Earth Orbit) satelliite, et pakkuda internetiteenuseid meie planeedi kaugematesse kohtadesse ja katta planeet reaalajas digitaalse ühenduvuse võrgustikuga, mida saab kasutada erinevatel eesmärkidel.
Meie tsivilisatsiooni hilisajalugu on näidanud, et eraelu puutumatuse kaitsevahendeid on tihti rakendatud liiga hilja, see tähendab siis, kui rikkumised on juba toimunud. Sääraste ohtude ja murettekitavate suundumuste tunnistamine varakult ja teabe levitamine on juba samm meie privaatsuse ja eraelu puutumatuse parema kaitsmise suunas.
