Kus on meie piir? Kus on piir Eesti tõeluse ja ettekujutuse vahel? Meie enesekuvandi ja meie tegelikkuse vahel? Kus on piir inimese omanikutunde ja omamisiha vahel? Piir vabaks saamise ja vaba olemise vahel? Piir välise kultuuri ja inimeseks olemise kultiveerimise vahel? Kus on piir tõe poolel seismise ja tõe enda omandisse nõudmise vahel? Piir teaduslikkuse ja teadlikkuse ning enamusega kaasa jooksmise vahel? Kus on piir rahva usaldamise ja selle kamandamise vahel? Kus on piir võimu kasutamise ning selle ära kasutamise vahel? Piir inimese riigikuulekuse ja kodumaa-armastuse vahel?
Kus on just täna piir ka kollegiaalse solidaarsuse ja endakeskse lapsikuse vahel? Kus on piir täitmata valimislubaduse ja valijale valetamise vahel? Piir Euroopa viie rikkama ja viie kõige kallima riigi vahel? Kus on piir sõjaks valmisolemise ja selle esilemanamise vahel? Kus on piir rohelisema keskkonna ning kasvava raiemahu ja meie esivanemate maastike hävimise vahel? Piir meie eneste ja teiste vahel, eri rahvaste ja kultuuride lõimimise ja, tunnistagem, mõnigi kord lõimumatuse vahel? Kus on piir vähemuste kaitsmise ja nende propageerimise vahel? Kus on piir tehnoloogilise tõusu ja inimlikkuse kahanemise vahel? Või kus on piir õpetajate palgatõusu ja ülessulanud külmlao või uue hiigelraudtee vahel? Piir helgema tuleviku ja heledaks võõbatud perspektiivituse vahel? Kus on piir üldise hüve ja kohustatud konformsuse vahel? Ning kas ja kus on piir, millest üle minnes me ennast rahva ja riigina enam ära ei tunne?
Olgem tänulikud, et meil on küsimused. Ameerika 20. sajandi füüsik Richard Feynman on öelnud, et ta elaks pigem maailmas, kus on vastuseta küsimused, kui maailmas täis vastuseid, mida ei saa küsimuse alla seada. Meiegi peame küsima – ikka jälle peame küsima kõige põhimõttelisemaid küsimusi. Mis on Eesti? Mis seda määratleb? Mis on see väärtus, mida tahame luua? Ja mis on meie ühisosa ka siis, kui heitleme välistes erimeelsustes?
Et minna edasi, tuleb aru saada, kuhu ja kuidas me oleme jõudnud. Nägema seda, mis on teostunud, ja seda, mis ei ole. Eesti ei ole lõpetatud. Kogu maailm uueneb, aga saab mõtestatult uueneda vaid siis, kui mõistame, millel see seisab. Vabadus ei ole kunagi lõpetatud ega lõplik, see ei ole ühekordne revolutsioon või võit, vaid meie valikute ja otsuste igapäevane looming. Meie eneste teekondki siin pole lõpetatud, meil kõigil on, mida panustada. Meil kõigil on, mida otsida. Ja küsida – nii eneselt kui teistelt. Et igaüks võiks tunda, et ka temalt on küsitud. Sest küsimata jätmine oleks vaikimine. Ja vaikimine – ega ka vaigistamine – pole meie püsimise võti.
Eesti ei vaja võimu, kes valib jagunenud rahva. Me ei vaja maailmaparandust, mis teeb üksteise tühistamisest vooruse. Meil pole selleks ruumi. Kolm mõtet mõlgub meeles, millest mina püüaksin edasi liikuda. Esiteks, eesti keel peab enam au sisse tõusma. Olgu kiiduväärt, kui saame hädalisi mujalt ilmast aidata, aga siiski mitte selle nimel pole loodud ainukordne Eesti riik. Eesti keelega peab selle säilimiseks Eestis igal pool ja igal ajal hakkama saama. Teiseks, e-valimiste vajalikkus väärib ausat ülehindamist, sest see, mis üht osa ühiskonnast oma riigist võõrandab, rikub tegelikult meie kõigi ühtsust. Üks kord nelja aasta jooksul riigi nimel kodust välja tulla ei tohiks olla liig kellelegi, kes selle tuleviku osas tahab sõna sekka öelda. Ja viimaseks, ent tegelikult esmatähtsalt: viisakus peab poliitikasse ja sealt ka ühiskonda tagasi jõudma. Kui liidreil sobib üksteist parasiitideks nimetada või mõnel endisel riigipeal kästa ajaleheveergudel valitsuskriitikuil, ise küll võõrkeelde varjudes, “möla lõpetada”, siis ei tasu oodata, et rahvas võtab omaks neist kõrgema moraali. Kui see ei muutu, siis ehk ongi meie piir käes – ja tulevik on kildkondade kogum, kus igaüks tunnistab vaid iseenda õigust.
Siis ei meenugi meile ehk enam inimsuse kõrgeim võimalik piir – armastus. Meie võime armastada ka ligimest, niisamuti kui iseennast. Maailmas on alati neid, kellega vaadetes ühtime, ja neid, kellega mitte. Aga ometigi saame armastada igaühes, meist kuitahes erinevas, midagi – armastada elu, ja selle kingitust. Olgu see meie Eesti.
[artikkel on algselt ilmunud ERR-i arvamusloona 24. veebruaril 2024: https://www.err.ee/1609262361/margus-lattik-eesti-ei-ole-lopetatud]
