Prantsusmaal Strasbourg’is kogunev ENPA ühendab endas 46 liikmesriigi parlamendidelegatsioone ja tegeleb olulise teemana inimõiguste küsimustega ning nendega seotud probleemidele tähelepanu juhtimisega. Sel nädalal käsitleti Starsbourg’is tänavu juunis pärast pikaajalist vangistuses viibimist vabaks saanud WikiLeaks’i asutaja Julian Assange’i saatust. Temaga juhtunu kohta oli põhjaliku raporti koostanud Islandi parlamendi esindaja Thórhildur Sunna Ævarsdóttir ja kohal viibis ka Assange ise.
Vastu võetud resolutsiooniga väljendas ENPA sügavat muret Assange’i „ebaproportsionaalselt karmi kohtlemise“ pärast ja ütles, et see ohustab ülemaailmselt ajakirjanike ja vilepuhujate turvalisust. Ameerika Ühendriikide poolt Assange’i vastu spionaažiseaduse (US Espionage Act) alusel esitatud süüdistused olid erakordselt karmid ja võinuks kõige halvemal juhul lõppeda tema eluaegse vangistusega. ENPA vastu võetud resolutsiooni kohaselt esitati need pelgalt selle eest, et Assange tegeles tema asutatud WikiLeaks’i vahendusel ajakirjandusliku tööga. ENPA hinnangul vastab Assange’ga juhtunu kriteerimidele, mille alusel saab kedagi poliitiliseks vangiks nimetadaja ja seega tuleb Assange’i tunnustada poliitilise vangina.
Paljastused, süüdistused ja pikk vangistus
Assange ja WikiLeaks said rahvusvaheliselt tuntuks 2010. aastal, kui avaldasid USA lahingkopteri pardavideo, mis oli filmitud Iraagi pealinnas Bagdadis 2007. aasta juulis ja millelt on näha, kuidas kopterist avati tsiviilisikute pihta tuli ning tapeti neist mitmed, sh Reutersi ajakirjanik.
Video avaldamisele järgnevatel kuudel avalikustati portaalis veel hulganisti materjale, mis esitasid tõendeid nii USA vägede võimalike sõjakuritegude kui inimõiguste rikkumiste kohta. Materjalid lekitanud Bradley Manning (nüüd nimetab end naiseks nimega Chelsea) mõisteti Ühendriikides selle eest 2013. aastal 35 aastaks vangi, kuid vabastati aastal 2017.
Teiste USA võimudele ebameeldivate materjalide hulgas avaldati Wikileaks’i vahendusel näiteks infot USA Luure Keskagentuuri (Central Intelligence Agency, CIA) salajaste vanglate kohta, mida rajati terrorismivastase võitluse käigus mitmel pool maailmas, mh ka nt Poolas ja Leedus. Sellistesse kohtute süsteemist täielikult väljaspool asuvatesse kinnipidamisasutustesse viidi ülekuulamisele neid, kes olid seotud või keda kahtlustati seotuses terroristliku tegevusega või Ühendriikide vastase võitlusega. Neis vanglates kuulati neid üle ja sageli ka piinati.
Paljastustele järgnesid erinevad süüdistused nii WikiLeaks’i kui Assange’i enda suunas. 2010. aastal algatas Rootsi prokuratuur Assange’i vastu uurimise, kahtlustades teda seksuaalkuriteos. Neist süüdistustest loobuti alles mitu aastat hiljem.
Samal ajal oli ka USA alustanud oma uurimisi ning 2012. aastal otsustas Londonis viibinud Assange paluda poliitilist varjupaika sealses Ecuadori suursaatkonnas. Saatkonnas viibis Assange kuni 2019. aastani, mil Ecuador ta pärast WikiLeaks’i avaldatud paljastusi riigi presidendi Lenín Moreno kohta lahkuma sundis ning Briti võimud Assange’i arreteerisid. Assange paigutati rangesse Belmarshi vanglasse. Sellele järgnes Assange’i ja tema esindajate võitlus mehe USAsse väljaandmise vastu, kus teda süüdistati spionaažiseaduse rikkumises ja seal süüdimõistmise korral võinuks teda oodada mitu eluaja pikkust vanglakaristust. Tänavu juunis sõlmisid USA võimud Assange’ga kokkuleppe, et ta tunnistab end süüdi ja tema karistus loetakse senise vanglasolekuga juba kantuks. Ta lasti vabaks ja võis minna oma kodumaale Austraaliasse.
Assange CIA kättemaksukampaaniast
Assange’i jaoks oli Starsbourg’is ENPA ees kõnelemine sel nädalal tema esimeseks avalikuks esinemiseks pärast vabanemist. Ta ütles, et tal oli valida õigluse ja vabaduse vahel ning tunnistas, et valis enda süüdi tunnistamisega lõpuks vabaduse. Ta rõhutas, et ei ole täna vabaduses selle tõttu, et süsteem (tähenduses õigusriik – HS) oleks töötanud. “Ma olen täna pärast aastatepikkust vangistust vaba, sest ma tunnistasin end süüdi ajakirjanduses. Tunnistasin end süüdi teabe küsimises ja saamises oma allikatelt ja tunnistasin end süüdi avalikkuse teavitamises,“ ütles ta.
Assange tõi oma kõnes välja ka selged näited võimuliialdustest, mida CIA tema vastu rakendas. Tema sõnul olid nad 2017. aastaks WikiLeaks’i vahendusel paljastanud, kuidas CIA on sisse imbunud Prantsusmaa poliitilistesse parteidesse, kuidas pealt kuulanud nii Prantsusmaa kui Saksamaa liidreid, luuranud Euroopa Keskpangas, samuti Euroopa majandusministrite ja kogu Prantsusmaa tööstuse järel. WikiLeaks paljastas, kuidas CIA toodab pahavara ja arvutiviiruseid, mille abil saab tänapäevast tehnoloogiat alates telefonidest kuni autode ja nutiteleriteni enda huvides üle võtta ja rakendada. “CIA direktor (Mike – HS) Pompeo käivitas kättemaksukampaania. Nüüdseks on avalikult teada, et Pompeo selgesõnalisel juhtimisel koostas CIA plaane minu röövimiseks Ecuadori saatkonnast Londonis ja mõrvamiseks ning andis loa minu Euroopa kolleegide vastu tegutsemiseks, mille käigus meilt varastati, meie vastu korraldati häkkerite rünnakuid ja meie kohta levitati valeinformatsiooni. Minu naine ja minu väike poeg olid samuti sihtmärgiks. CIA agent määrati alaliselt minu naist jälgima ja anti juhised, et saada minu kuue kuu vanuse poja mähkmetest tema DNA,” rääkis Assange. “Seda on tunnistanud rohekm kui 30 praegust ja endist USA luureametnikku, kes rääkisid sellest USA ajakirjandusele ja seda on täiendavalt kinnitanud dokumendid, mis on saadud mõnede CIA agentide vastu algatatud juurdluse käigus,” ütles ta.
“Ma ei ole veel täielikult valmis rääkima sellest, mida olen kannatanud,“ lisas Assange.
