India juurutab pardakaardi asemel näotuvastust

Kes viimasel paaril aastal Indias on reisinud, on küllap suuremates lennujaamades märganud uut identifitseerimissüsteemi nimetusega DigiYatra. “Yatra” tähendab hindi keeles rändu või reisimist ning süsteemi sisuks on võimalus asendada lennureisil pardakaart näotuvastusega. Eelisteks on väidetavalt kiirus ja mugavus. Kasutus eeldab vastava äpi allalaadimist oma telefoni ja oma biomeetriliste andmete eelnevat üleslaadimist selle vahendusel. Süsteemi propageerijate väitel on tegu “lennureisimise tulevikuga”.

Et asjast paremini aru saada, tuleks esmalt natuke selgitada India (suuremate) lennujaamade ülesehitust – selleks, et lennujaamahoonesse üldse siseneda, tuleb kõigepealt ette näidata reisidokument ja pilet. See on esimene kontroll. Seejärel tuleb tavajuhul hankida letist pardakaart ja soovi korral anda ära oma pagas. Turvakontrollis tuleb läbi minna turvaväravast, aga turvaväravast hoolimata otsib turvatöötaja absoluutselt iga reisija veel ka eraldi läbi. Seejärel saab suunduda väljalennu väravasse, kus kontrollitakse uuesti pardakaarti ja dokumenti, ning siis saab suunduda lennukile, mille uksel kontrollitakse aga teie pardakaarti ja dokumenti veelkord, justkui oleks kinnisel rajal värava ja lennuki enda vahel võimalik veel kuidagi lennuki peale imbuda. Ehk lennujaama saabumise ja lennukile jõudmise vahele jääb sisuliselt neli kontrolli. Uus süsteem aitab seda väidetavalt lihtsustada.

Süsteemi vastu on esitatud siiski ka kriitikat: ühe küsitluse kohaselt on umbes kolmandik andmeid süsteemi lisatud kasutajate endi teadmata – st lennujaama töötajate initsiatiivil ja reisijaile endile toimuvat seletamata. Veel 15% kasutajaid on väitnud, et liitusid programmiga ainult seepärast, et ei leidnud enam tavalist sissepääsu. Indias digitaalsete õiguste tegelev MTÜ Internet Freedom Foundation on tõstatanud ka küsimuse süsteemi kasutajate kompromiteeritud privaatsusest ning institutsionaalse vastutuse ja läbipaistvuse puudumisest. Tuleb märkida, et süsteemi rajajaks oli eraettevõtte ning tänagi on selle omanikuks MTÜ, kus India valitsusele alluv Airports Authory of India omab vaid enam kui veerandit ettevõttest. Olemuselt eraettevõttena toimiv konsortium on seepärast India seaduse järgi vabastatud kohustusest täita neile esitatud teabetaotluse nõudeid (Right to Information requests).

Kiiruse ja mugavusega põhjendamine võid kõlada siiski veidi odava ettekäändena – loogiliselt võttes saab süsteem olla kiirem vaid siis, kui kõik seda ei kasuta, sest vastasel juhul läbiks näotuvastuskontrolli täpselt sama hulk inimesi kui varem tavalise kontrolli, ja näotuvastus kui selline ei ole kiirem kui ametniku pilguheit reisija dokumendile. Omaette küsimus on see, kas niivõrd korduv kontroll lennujaamas, nagu see Indias tavaks, on tõepoolest vajalik – ennekõike on just see midagi, mis reisijal lennujaamas aega võtab. Õhku jääb ka küsimus, milleks “pardakaardina” kogutud andmeid potentsiaalselt veel võidakse kasutada, eriti arvestades, et selle kohta teabenõuet ei saa justkui esitada. Aga võib-olla ongi see “lennureisimise tulevik”, kus end biomeetriliselt tuvastamata ei saagi lennukile astuda? Meenub Steven Spielbergi film “Kolmas otsus” (“Minority Report”), kus poodides tervitas automaatsüsteem sisenejat näotuvastuse põhjal nimeliselt.

India kohta võib viimaste aastate suure muutusena mainida veel sularaha märgatavat taandumist. Kui paarkümmend aastat tagasi ei olnud Indias pangakaardiga maksmine ja toimetulek sisuliselt üldse võimalik ning kogu kaubandus toimis, üksikute eranditega, vaid sularahas, siis täna võib sularahaga maksmine pigem osutuda probleemiks, sest ei leidu vahetusraha. Küll aga leiab ka kõige kõrvalisemast ja pisemast teekioskist mobiilimakse võimaluse ruutkoodi vahendusel. Suureks pöördeks oli siin kindlasti 2016. aasta sügis, mil India valitsus tühistas üleöö käibelolnud 500- ja 1000-ruupiased rahatähed (väärtus on eurodes vastavalt umbes 5 ja 10 eurot, ehk ühed käibivamad rahatähed) ning mõneks ajaks valitses riigis üldine kaos ja sularahapuudus, kuna vanade rahatähtede vahetus uute vastu toimus väga vaevaliselt ning põhjustas tundidepikkuseid järjekordi, ja vahel tuli ikka lõpuks lahkuda tühjade pihkudega.