Intervjuu lühendatud versiooni avaldas esimesena Postimees. Varem avaldatud videovormis intervjuud on võimalik vaadata siit.
“Kui keegi ütleb, et ühe kümnendiku suurune temperatuuritõus või kui (ÜRO peasekratär António – HS) Guterres ütleb, et poolekraadine muutus on meie liigi lõpp, see on eksistentsiaalne oht, siis peaks inimesed küsima – mida paganat nad räägivad?” ütleb dr Richard Lindzen.
CO₂ ja ühes sellega usaldusväärse energeetika vastu peetavat võitlust peab ta arusaamatuks. Kui kogu maailm jõuaks aastaks 2050 süsinikunullini, hoitaks soojenemisest ära umbes kolmandik kraadist. Kui seda teevad ainult Euroopa ja nn anglosfäär, on tulemus pigem kümnendik kraadi. “Olete ära hoidnud kraadikümnendikuse soojenemise hinnaga, milleks on tõenäoliselt kümned triljonid dollarid. Ei tundu soodne tehing,” märgib Lindzen.
Dr Richard Lindzen on rahvusvaheliselt tunnustatud Ameerika Ühendriikide atmosfääriteadlane, Massachusettsi Tehnoloogiainstituudi (MIT) emeriitprofessor, kelle panus kliimateaduse valdkonnas on märkimisväärne. Oma karjääri jooksul on Lindzen avaldanud enam kui 200 teadusartiklit, uurides kasvuhooneefekti ja teisi kliimamuutuste keerukaid aspekte, dünaamilist meteoroloogiat, hüdrodünaamilist ebastabiilsust jm.
Lindzen on osalenud ka ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli ehk IPCC (Intergovernmental Panel on Climate Change) teadusraportite koostamises.
Oma hariduse omandas Lindzen Harvardi ülikoolis (doktorikraad aastal 1964), kus töötas ka professorina kuni 1983. aastani. Edasi suundus ta MIT-sse, kus temast sai atmosfääriteaduse professor. Pensionile jäi Lindzen 2013. aastal.
Lindzenit on tema teadusliku panuse eest tunnustatud mitmete mainekate teadusauhindadega. Ameerika Meteoroloogiaühingu (American Meteorological Society) on teda tunnustatud Clarence Lery Mesinigeri (1968) ja Jule Charney auhinnaga, viimase puhul “eriti olulise uurimistöö” eest atmosfääriteaduste valdkonnas (1985). Ameerika Geofüüsika Liit (American Geophysical Union) on andnud talle James B. Macelwane medali (1969), Inseneride Nõukogu (Engineer’s Council) aga auhinnanud silmapaistvate saavutuste eest inseneriteaduses (2009) jm.
Lindzen on nii USA Rahvusliku Teaduste Akadeemia (National Academy of Sciences, 1977) kui Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia (American Academy of Arts and Sciences,1977) liige.
Dr Lindzen, lubage, et alustan tsitaadiga. “Asjaolu, et arenenud maailm sattus hüsteeriasse globaalse keskmise temperatuuri muutusest mõne kümnendiku kraadi võrra, jääb tulevasi põlvkondi hämmastama.” Te muidugi teate seda tsitaati, see pärineb teilt endalt. Ja see on pärit esseest, mille kirjutasite 2009. aastal. Käes on aasta 2025.
Oleksin öelnud sedasama juba aastal 1990.
Tõesti?
Jah.
Kuidas nii?
See on kohane küsimus. Kust see kõik algas? Ja kui aus olla, siis ma ei teagi päris täpselt. Osaliselt algas see, ütleksin, juba aastal 1970. Juba 1970ndatel viis keskkonnaalane liikumine oma rõhuasetuse korraga energiale. Teie olete liiga noor, et seda mäletada, aga tolle liikumise algseks mureks oli muidugi globaalne jahtumine.
Andestage nüüd, et kasutan seda terminit, sest see on väga halb termin. Kui räägitakse “Maa temperatuurist”, pole mul aimugi, mida sellega silmas peetakse. Mina ei tea, kuidas Maa temperatuuri mõõta. Kas arvutate Mount Everesti ja Surnumere keskmise?
Ma ei tea, aga lubage öelda, et olen segaduses, sest öeldakse, et maailm soojeneb, temperatuur tõuseb.
Millest nad siis räägivad? Kas teie saate aru?
Ju siis keskmisest temperatuurist.
Ei, me ei saa arvestada Punase mere, Surnumere ja Mount Everesti keskmist. Mille keskmist arvutatakse?
Millest nad siis räägivad?
Olgu. Ametlik määratlus on tänapäeval see, et võetakse iga ilmajaama 30 aasta keskmine, vaadeldakse kõrvalekallet selle ilmajaama 30 aasta keskmisest. Seda keskmist siis kasutataksegi. See on maailma temperatuuri keskmine muutus.
Kas NASA pole meile mitte öelnud…
Jah, siis on veel satelliidid. Neil on teine ülesanne. Nemad mõõdavad madalaimat viit või kümmet kilomeetrit. Niisiis võetakse temperatuuri keskmine, sest neil pole mäge, pole orge, on lihtsalt õhk. Kuidas neid näite võrrelda? Mina ei tea.
Lihtsalt loobitakse numbreid. Üldsus kuuleb neid ja sa saad öelda, et temperatuur tõusis sel aastal kümnendiku kraadi võrra. Ja see on rekordiline aasta. Aga ma ei oska eristadagi kümnendikku kraadist. Kui ma ennast kraadin, on arstil ükskõik, kas see näitab 96,7 või 96,6 (Fahrenheiti, u 35,5 C – HS.). Ja ometigi oleme otsustanud, et kraadikümnendik on oluline.
Aga ei ole?
Kas see sulle on oluline? Kui temperatuur kraadikümnendiku muutub, kas hakkad siis ehmatusest ohhetama?
Me teeme seda intervjuud Pariisis ja täna on Pariisis üsna soe päev.
Jah, muidugi. Aga hetkel on 20 kraadi Fahrenheiti või kümme kraadi Celsiust soojem kui oli hommikul.
Jah, täpselt. Hommikul oli alla 20 kraadi, nüüd peaaegu 30.
Ja me jäime ellu! Kui keegi ütleb, et kraadikümnendikune muutus – või kui Guterres ütleb, et poolekraadine muutus – on meie liigile lõpp, eksistentsiaalne oht, siis peaks inimesed küsima, millest nad ometi räägivad?
Kusjuures mul on oma arvamus, miks on nii, et haritud inimesed küsimusi ei küsi. Suurema jao oma karjäärist olen olnud õpetaja ning tean, et on õpilasi, kes on väga head, aga enamus on lihtsalt okei. Nad ei ole silmapaistvad. Nad leiavad tööd, saavad sellega mõistlikult hästi hakkama. Aga nende jaoks tähendab edukas õpe enamasti professorile meele järgi olemist. Nii et ükskõik, kui loll see professor ka poleks, nad on õppinud õigustama professori poolt öeldut. Nii et oskus, mille enamik ülikoolis omandab, on võime õigustada mistahes väidet, olgu see kuitahes naeruväärne. Nii et kui keegi ütleb, et pool kraadi muutust on maailma lõpp, siis ta vaatab, et jah, “saan sellest aru”. Lihtinimesel pole oskust sellist asja õigustada. Tema teab, et pool kraadi on vähe.
Seda võis näha siin põllumeeste puhul (peab silmas põllumeeste kliimapöörde vastaseid proteste Euroopas – HS), veoautojuhide puhul Kanadas (veoautojuhid protestisid 2021. aasta alguses Kanada pealinnas Ottawas arutute Covid-piirangute vastu – HS). Keegi neist ei usu seda juttu.
Mida te arvate akadeemilise õppe kvaliteedist tänapäeval USA-s, Läänes üldisemalt?
Me näeme pealt ülikoolide enesehävitust. See on pöörane. Kui vaatate Harvardi ülikooli… Minagi lõpetasin Harvardi. Ma õpetasin seal, olin seal tosin aastat professor. Ja neil oli president, Claudine Gay, kes oli elu jooksul kirjutanud üksteist teadustööd. Ja enamik neist olid maha kirjutatud mujalt. Kuidas sai selline asi juhtuda?
MIT, seal on president Sally Kornbluth. Olen kindel, et ta on tore proua. Ta oli Duke’i ülikoolis bioloog. Tal pole õrna aimugi, millega ta tegeleb. Ta peab ütlema, et tal on mingi suur idee ja ta on otsustanud, et see suur idee on kliima. Ta ei tea kliimast midagi. Mis on see suur probleem, millega ta tegeleb? Kuidas muusikaosakonda kliimasõtta kaasata! See on ju täiesti hullumeelne.
Samas, kui sa oled noor teadlane või töötav teadlane… Mina olen pensionil. Aga kui te töötate täna, siis teid ei rahastata, kui te ei nõustu kliimaalarmismiga. Teid ei avaldata, kui te pole nõus kliimaalarmismiga. Kogu valdkond on üle võetud. Ja ma näen seda MIT-s. Mul on tuttavaid kolleege, professoreid, kes veel õpetavad, ja nad tulevad minu juurde ja ütlevad: “Ma ei tea, mida teha. Ma ei väida, et pole soojenemist. Aga see pole eksistentsiaalne oht.”
Steve Koonin (USA tuntud füüsik Steven E. Koonin – HS) kirjutas raamatu. Ta vaatas ÜRO valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel of Climate Change, IPCC) aruandeid. Aruannetes on palju erinevaid sektsioone. Ainult üks käsitleb teadust. See teaduslik aruanne ei ütle kuskil, et meil on tohutu probleem. See ütleb lihtsalt, et soojenemine on tõenäolisem kui jahtumine ja võib-olla on seda paar kraadi. Võib-olla. Kuid neis teadusaruannetes ei ütle keegi, et tulevad äärmuslikud ilmaolud või saabub üleujutus või maailma lõpp. Seda räägivad poliitikud. Ja poliitikud on korraldanud ÜRO aruanded nii, et on üks osa teadust ja siis on palju muid osi, mis ei puuduta teadust ja räägivad hullumeelseid asju. Nii võivad nad öelda, et ÜRO ütleb nii, aga seda ei ole tegelikult teadusuuringu osas. Nad on selle korraldanud nii, et neil oleks platvorm, kus teha hullumeelseid avaldusi. Seal on üks osa, kus on teadus, mida keegi ei loe, mis aga lubab neil öelda, et sajad teadlased on nende dokumendi kallal töötanud.
Mõned aastakümned tagasi olite ise üks teadlasi seal…
Jah, ma töötasin IPCC-ga. Ja teate, see oli absurdne. Et kirjutada kolm või neli lehekülge koos kahe teise inimesega, reisisime kaks või kolm korda ümber maakera. Meil oli kohtumine Uus-Meremaal, kohtumine Nairobis. Ja me kolmekesi… Oli üks mees nimega Pierrehumbert, kes on täna Oxfordis (geofüüsik Raymond Pierrehumbert – HS). Oli veel üks osaleja Prantsusmaalt. Me otsustasime, et me ei pruugi üksmeelel olla, aga ärme ütleme midagi, mida me teame, et on vale. Ja meie kirjutis oli niisiis see, mida teadsime kliimasüsteemi tagasisidest. Ja see oli täiesti aus osa. See oli kallutatud – meile öeldi, et me ei tohi kliimamudeleid liiga palju rünnata. Aga põhimõtteliselt oli see, mida kirjutasime, aus. See ütles, et me ei tea, mida me teeme.
Mainisite kliimamudeleid…
Mudelid on omaette lugu… Nad on kasulikud, kuid mitte prognoosimiseks. Põhjus, miks nad prognoosimiseks ei sobi, on see, et me ei tea tagasiside ulatust. Me ei tea veel paljusid asju. Me ei tea pilvede mõju. Me ei oska neid asju lahendada. Mudelid ei suuda käsitleda mitmeid olemuslikke protsesse. Nad on kasulikud teoretiseerimiseks. Saate vaadata mudeleid ja näha, mis olid omavahelised mõjud ja keskenduda neile täpsemalt, et aru saada, kas te nende koostoimet mõistate. Nii et saate liikuda mudelite ja teooriate vahel edasi-tagasi. Aga selleks neid ei kasutata.
See probleem algas tegelikult teaduse hülgamisest. See algas, nagu ütlesin, jutuga globaalsest jahtumisest. Niikaua, kui üks hullumeelne number näitas jahtumist aastast 1939 aastani 1973, öeldi, et maakera jahtub. Ja siis olid ka mudelid. Neid nimetati Budõko-Sellersi mudeliteks (Vene ja USA klimatoloogide Mihhail Budõko ja William Sellersi järgi – HS). Meile kõigile meeldis nendega mängida. Nad olid armsad. Nad näitasid, et kui valgust piisavalt peegeldada sulfaatidega, siis mudeli algversiooni järgi oli tulemuseks jääga kaetud Maa. See näis väga dramaatiline.
Ja siis oli neid, nagu meie, kes osundasid, et kui troopika kohta sisestada realistlikumad andmed, jääb langus 30 laiuskraadi juures pidama. Ja lõpuks on mu kursuse märkmetes kirjas probleem, et kui selles mudelis arvestada aastaaegade vaheldumist, laguneb see täielikult. Nii et globaalse jahtumise puhul oli olemas oma mudel, mida oli vaja, et hirmulugu rääkida.
Aga siis, 73. aastal, 70ndatel, jahtumine lakkas. Oli tarvis midagi uut. Mis oli järgmine lugu, mis sündis? See puudutas jällegi energiasektorit. Happevihmad. Mets Saksamaal oli suremas. Kahjuks mõne aasta pärast lakkasid metsad suremast, nii et happevihma loost polnud suuremat kasu. Inimesed uurisid seda ja leidsid, et ei ole erilist mõju.
Siis nad aga märkasid, et temperatuur tõuseb ja see neile meeldis. Miks see neile meeldis? Sest temperatuuri tõusule sai anda põhjuseks kasvava CO₂. Miks CO₂ neile meeldis? Noh, globaalse jahtumise puhul arvati ohuks sulfaataerosoolid. Sulfaataerosoolidega on aga see probleem, et me teame, kuidas neid puhastada. Me võime ehitada söetehase, kus sulfaadiheidet ei ole. Mis kasu sellest on?
CO₂ – seda ei suuda aga miski peatada. See tekib mistahes põlemisest, sealhulgas hingamisest. Igaüks tekitab hulga CO₂. Igasugune fossiilkütuse põletamine toodab CO₂. Kui oled ka kõik saasteained välja puhastanud, on CO₂ alles. Nii et see oli garantii vabanemaks mistahes fossiilsetest kütustest ja selles oligi selle võlu.
Ja sellega on kaasa mindud viimased… Aastast 88. Olid natuke üllatunud, kui ma ütlesin, et see algas palju aastaid tagasi, 1988. USA senatis toimus istung. Mees nimega James Hansen (USA kliimateadlane – HS) andis tunnistusi huvitaval teemal. Sellele oli juba mõned aastad vihjatud, aga tema läks sinna ja ütles, et CO₂ kasv atmosfääris põhjustab palju soojenemist. Ja ajakiri Newsweek tegi selles kaaneloo, pani kaanele pildi, kus Maa põles. Ja siis oli seal pealkiri: “Kõik teadlased on ühel meelel.” Ja see oli väga tähelepanuväärne, sest sel ajal ei töötanud selle küsimusega peaaegu ükski teadlane. Inimestele öeldi, et kõik teadlased on nõus. Mõelge nüüd sellele propagandistlikust seisukohast. Te ei tunne teadust. Te pole seda uurinud. Enamik inimesi pole seda uurinud. Isegi inimesed, kes on teadust õppinud, siis selle probleemi puhul on oluline punkt vedeliku mehaanika. Peaaegu ükski füüsik ei uuri kunagi vedeliku mehaanikat. Niisiis, teil on midagi, mida peaaegu keegi pole uurinud. Ja nii te siis küsite, mis ma pihta hakkan? Ma ei saa sellest aru. Sulle öeldakse: kõik teadlased on nõus. Juba tunned ennast mugavamalt. Sa ei peagi sellest aru saama. Kõik teadlased on ühel meelel. Võite ka nõustuda.
Tegelikult kuuleme seda tänapäeval üha enam – räägitakse ka 97% teadlaste konsensusest kliima teemal.
See on võltsing. Kuidas ma seda ütleksingi? See sõltub alati küsimusest. Kui esitate näiteks küsimuse: kas C02 kahekordistumine atmosfääris pigem soojendab või jahutab maakera? Ma arvan, et saate 100%-lt vastuse, et soojendab. Aga see ei ole seesama, mis öelda, et meil on tõsine probleem. Nii et sel tasemel, kui vaid küsite õige küsimuse ja tõlgendate vastust vähe veidralt, saategi öelda, et kõik teadlased on ühel meelel. Te pole aga öelnud, milles nad nõustuvad.
Ja siis on ka see uurimistöö Cook’ilt, kes ütles: “97%” (Cook et al. (2013) – HS) Nad vaatasid teadusajakirju ja püüdsid leida teadustöid, mis käsitlenuks teatud mõju kliimale. Nad leidsid umbes 40 artiklit (u 12 000-st vaadeldud teadusartiklist – HS), mis rääkisid teatud mõjust ja tegelikult nõustus väitega 97% neist 40-st artiklist, aga artiklite koguarvust oli see imepisike protsent. Sealt see ütlus, 97%. Aga see oli vaid mõni protsent koguarvust.
Mis te sellest mõistest üldiselt arvate – “teaduslik konsensus”. Kas teie hinnangul on teadus midagi, mida tehakse konsensuslikult?
Ma arvan, et alati, kui kuuled ütlust “konsensuslik teadus”, siis sa tead, et midagi on viltu. Nii oli see näiteks Nõukogude Liidus (agronoom Trofim – HS) Lõssenkoga. Kehtis konsensus, et tema vaade evolutsioonist on õige, sest kui sa ei olnud nõus, saadeti sind GULAG-i. See on päris kõva argument. Ja teate, ühtviisi on täna tõsi, et kui õpetate, olemata osa konsensusest, siis te palka ei saa. See pole nii hull kui GULAG, aga noh…
Mis seisus täna kliimateadus on?
Oh, see on kohutav. Esiteks, kliimateemale kulutatakse tohutult raha. Nagu ma teile mainisin, teema sai avalikkuses alguse 1988. Toona oli väga vähe teaduskondi ja teadlasi, kes tegelenuks kliimaga. Järsku, kui valitsus hakkas andma raha, kui ÜRO ja kogu Euroopa Liit asus raha jagama, oli korraga igas ülikoolis oma kliimarühm. Samas ei edenda see valdkonda, sest päriselt pole kellelgi lubatud seda uurida. Kui teemat tegelikult uurida, siis ilmneks, et see kõik on jabur.
Me kirjutasime umbes aasta tagasi teadustöö, mis püüdis vastata küsimusele, miks öeldakse, et kraadine muutus on oluline. Kui küsida inimestelt, kes sellega tegelevad, ütlevad nad midagi sellist et toimub polaarne võimendus ehk et kõik, mis toimub troopikas, võimendub poolustel. Inimesed, kes tunnevad teooriat, teavad, et see pole tõsi. See, mis määrab temperatuuri erinevuse troopika ja pooluste vahel, on vedeliku mehaanika, kuna see tekitab kõrg- ja madalrõhualad, mida näete ilmakaardil. Ja need kannavad soojuse poolustele ja määravad temperatuuri erinevused. See ei ole troopika võimendumine, aga vähemalt saame küsida: kas on andmeid, mis näitaksid polaarvõimendust? Ja mida me suutsime näidata, oli see, et andmetes, kuskilt 19. sajandi algusest kuni tänapäevani, polaarvõimendus puudub.
Ehk kogu muutus, mida kasvuhoonegaasid kustahes maakeral saavad põhjustada, on pool kraadi kuni üks kraad. Praktilisest seisukohast võetuna ei ole seda palju ja tegelikud muutused on lokaalsed. Näiteks USA Mehhiko lahe rannik on muutunud palju jahedamaks. See on muutus, aga selles ei kajastu ekvaatori, troopika ja pooluste vahelist seost. Me teame, et Maal on palju erinevaid kliimasid. Sahara kliima erineb Vahemere ranniku omast, erineb Skandinaaviast, Baltikumist jne. Kui võrrelda piirkondi omavahel, näiteks Tallinnat ja Londonit või Tallinnat ja New Yorki, siis muutused pole korrelatsioonis. Nad on kõik erinevad. Niisiis on maailm, kus toimuvad alati kliimamuutused.
Enamik kliimamuutustest on tõenäoliselt tingitud ookeanist. Need on seotud 3-4 aasta pikkuste tsüklitega, nagu El Niño, kuni 1000 aasta pikkuste tsüklitega – meenutame nt keskaegset soojaperioodi. Ookeanis on ringlusi, mis viivad soojuse pealispinnalt minema ja teised, mis toovad soojuse üles. Veel on teada suured muutused, nagu viimane jääaja maksimum, kui pool Põhja-Ameerikast oli kaetud kahe kilomeetri paksuse jääga või Fennoskandia jääkilp. 50 miljoni aasta taha jääb ka eotseen, kui alligaatoreid või sarnaseid loomi võis kohata Spitsbergenis. Need nähtused on seotud temperatuuri muutustega troopikast poolusteni, aga see sõltub vedelikumehaanikast. Vedeliku mehaanika on keeruline teema, aga see on ülioluline. On teadlasi, kes on selle välja nuputanud. Kas te teate nime Werner Heisenberg?
Füüsik?
Füüsik. Teda seostatakse määramatuse printsiibiga. Aga oma doktori väitekirja kirjutas ta vedeliku mehaanikast ja ta tõi välja, et vedeliku mehaanika on keeruline teema. Ja me ei mõista endiselt turbulentsusi ja muid aspekte, aga see kõik on ülioluline, kui me uurime ilmakaardil kõrg- ja madalpunkte. Need on üks vorm turbulentsist. Kui vaatate näiteks potti keeva veega, on keerised seal väiksed. Kui vaadelda sama Maa mõõtkavas, on keerised riikide suurused, aga turbulentsus on sama. Me teame, et see ei sõltu kasvuhoone nähtusest. Nii et mis puudutab meie teadmisi kliimasüsteemist, pole need päris null. Ja me teame, et see ei sobitu pildiga, mida meile esitatakse.
Aga sa küsisid, kui palju inimesi valdkonnas töötab ja nii edasi. Nüüdseks, kuna valitsus jagab siia raha, on sadades ülikoolides kliimauuringud. Samas pole aga neid, kes koolitaks teisi füüsikas. Nii et kõik on justkui ühel meelel. Ja on juhtumeid, nagu mainisin MIT-s, kus president muretseb, kuidas saada muusikaosakond kliima eest võitlema.
Kas inimestel on siis mõju kliimale?
Mingil määral. Linnades on teistsugune kliima kui maapiirkondades. See on inimmõju. Selle kohta öeldakse “linnade soojussaared”. Laiem mõju kliimale? Ma kahtlen selles.
Aga miks on siis arutelu globaalse soojenemise üle sedavõrd kontsentreerunud CO₂-le?
Sest see ei ole arutelu. Ja see asi algas 70ndatel. Oli mees nimega Manabe (Jaapani-Ameerika klimatoloog Syukuro Manabe – HS), kes kirjutas 1973. aastal teadustöö, kus modelleeris atmosfääri ühemõõtmelise mudeliga. Pidage meeles, et meil on käsitlusel kolm mõõdet ja aeg. Ta jättis aja kõrvale, ta sai kahest mõõtmest lahti, ainult vertikaal jäi alles. Ja ta eeldas, et atmosfäär soojeneb CO₂ mõjul ja CO₂ kahekordistumine annab pool kraadi tõusu – seda pole palju. Kui aga eeldada, et samal ajal püsib suhteline niiskus konstantne, nii et soojenemisega tekib veeauru juurde, siis see kahekordistab kahekordistuva CO₂ mõju. Sinnamaani oli eksisteerinud midagi, mida nimetati Le Chatelier’ prinstiibiks, mida pole kunagi tõestatud, kuid argument on see, et loodus püüab muutust vältida. Manabe tuli välja teooriaga, mis ütleb, et loodus võimendab seda, mida inimene teeb. See kõlab väga kummalisena, aga sellest sai kõigi mudelite tuum. Kõike püütakse käsitleda selles võtmes. Pilved, vesi ja kõik muu võimendab seda, mida inimene teeb. Ja Manabe sai selle eest Nobeli füüsikapreemia (2021 – HS), kuigi keegi pole tema teooriat kinnitanud, see ei tundu paika pidavat. Aga see võimaldas luua mudeleid, mis olid tundlikumad CO₂ suhtes.
CO₂ üksi ei tee peaaegu midagi. Kui CO₂ on väga vähe, on iga molekul üsna tõhus. Aga meil on atmosfääris piisavalt CO₂, et see blokeerib juba infrapuna. Olen seda umbes 50 aastat rääkinud: kui võtate akna ja värvite selle mustaks, siis see blokeerib hulga valgust. Lisate teise kihi musta värvi. Kas see blokeerib sama palju valgust? Ei, valgus on juba blokeeritud. Nii et mõju on aina väiksem. Sama toimub CO₂-ga. Seda on juba nii palju, et kui lisada molekul, ei loe see kuigi palju. Alustate CO₂ 280 miljondikosa (parts per million, ppm – HS) pealt ja tõstate selle 560-ni, saate umbes pool kraadi soojenemist. Et saada veel pool kraadi tõusu, tuleb 560 kahekordistada 1120-ni.
Rajatakse suuri projekte maksumaksja raha eest, hiigelventilaatoreid, mis peaksid õhust CO₂ välja imema. Saan aru nii, et see CO₂ viiakse seejärel kuhugi Islandile, kus on mingi tehas, mis teeb CO₂-st kive. Mis te arvate säärastest projektidest? Need maksavad miljardeid.
(Naerab). Jah, see läheb maksma terve varanduse. Teate, kuidas ma ütleksingi? Teate nime Hayek? Von Hayek?
Jaa, muidugi. Liberaalne majandusteadlane.
Jah. Talle ei meeldinud insenerid. Ja MIT-s sain ma natuke aru, miks. Insenerid armastavad probleeme lahendada, isegi kui probleemi pole olemas. Nii et ütlete insenerile: CO₂ on probleem. Ta hakkab tööle: kuidas vabaneda CO₂-st? Ja kui ta on ettevõtlik, siis asutab ta firma, et CO₂-st vabaneda. Nii et, teate, nad on omamoodi kontrollimatu funktsioon, mis reageerib kõigele, kui seda nimetada probleemiks.
Aga las ma esitan lihtsa küsimuse, sest inimesed ei saa sellest vist isegi aru. Mis juhtub, kui vabaneda umbes 60-65% CO₂-st atmosfääris? On teil aimu?
Ma kahtlustan, et loodusele see kasuks ei tule.
Unustage loodus. Kuidas on lood meiega? Me sureme nälga. 160 miljondikosa juures ei jää praktiliselt ükski taim ellu. Kui taimed ei jää ellu, pole toitu.
Miks CO₂-te siis sedavõrd demoniseeritakse?
Ma arvan, et samal põhjusel, kui aastaid tagasi, naljaga pooleks, keegi küsis inimestelt, kas on hea mõte H₂O-st lahti saada? Nad ütlesid: “Jah, see on kemikaal Me vabaneme kemikaalidest.”
Osad inimesed kasutavad täna ikka veel väljendit “kliimakriis” või räägivad, et liigume kliimakriisi suunas.
Mis on kliimakriis?
Seda tahtsingi küsida.
Ma ei tea. Tihti tuuakse pilt uppunud New Yorgist.
See oleks kriis.
See oleks kriis, kui see oleks tõsi. Aga isegi kui see oleks tõsi, siis me räägime tuhandetest aastatest. Mis oli New Yorgis tuhat aastat tagasi? Ei midagi. Olid mõned hõimud, põlisameeriklased, kes seal elasid, aga muud suurt midagi. Tuhande aasta pärast… Kes teab? Aga see on täiesti selge, et kui USA rannik asuks tänasest 40 miili sisemaa poole, oleks USA ikka elujõuline riik. Ja New Yorgi asemel oleks Philadelphia või Chicago. Nii et ma ei tea, kuidas rääkida tulevikust tuhande aasta pärast. Ja keegi ei teadnud 300 aastat tagasi, kuidas rääkida tänapäevast.
On ka palju juttu nn murdepunktidest. Öeldakse, et kui temperatuur tõuseb teatud piirist üle, siis ka väikesed muutused toovad kaasa suured ja hävitavad tagajärjed.
See on väide, et teatud piiri ületades toimub varing. See omadus kuulub enamasti süsteemidele, kus on väga vähe seda, mille kohta saab öelda “vabaduse määr”. Kui teil on süsteem, kus on väga vähe võimalusi ja seda kõvasti survestada, toimub mingi äkkreaktsioon. See omadus ei kuulu kestlikesse süsteemidesse, nagu kliima. Kliima ei läbi mingeid murdepunkte. See on omadus, mille inimesed, kes tahavad hirmulugusid genereerida, meile ette söödavad. Ja kui te pole teadlane, ütlete, vaata aga, murdepunkt. Aga see ei kehti süsteemis, mis on kestlik. See kehtib süsteemis, millel pole valikut. Meie süsteemis on palju valikuid.
Mainisite ennist ka äärmuslikke ilmaolusid. Väidetakse, et kriis on seotud äärmuslike ilmaoludega, neid esineb rohkem.
Ma arvan, et (sellisest väitest – HS) paremat tõendust, et see (kliimakriis – HS) on libateema, ei olegi. IPCC uurib raport raporti järel, kas on mingi seos ekstreemsete ilmastikunähtuste ja kliimamõõdikute vahel. Alati on leitud, et mingit statistiliselt olulist seost ei ole. Samal ajal on inimesed, kes räägivad kliimamuutustest ja vajalikest CO₂ meetmetest – nad hulluvad probleemi ees, et kuidas ometi veenda inimesi, et nad muretseks? Ja nii nad näitavad inimestele seda temperatuuri graafikut. Ja ma arvan, et nad mõistavad – inimesed ütlevad, et nojah, te joonistate seda järsult, aga muutus on ju üks kraad, seda pole palju. Ja siis ollakse mures, et inimesed ei muretsegi piisavalt. Ja siis öeldakse, et näidake neile üleujutust, näidake neile tormi – see on visuaalselt veenvam.
Iga kuu saaks teha 5-6 pilti mingist kohast planeedil, kus on juhtunud midagi dramaatilist. Ja te võite selle sündmuse kohta öelda: see on kord saja aasta jooksul juhtuv sündmus. Inimesed ei taipa, et selline kord saja aasta jooksul toimuv sündmus toimub kuskil meie planeedil tegelikult iga kuu. See toimub viies-kuues kohas iga kuu. Sulle esitatakse sellest pilt. Paned selle nüüd televisiooni ja saabki selle nii-öelda kliimamuutuse ära siduda millegi dramaatilisega. Inimesed näevad midagi dramaatilist ja see aitab neil visualiseerida mingit kohutavat tulevikku. Asjaolu, et tuli laskuda selleni, et inimesi ikka ära veenda, tõendabki, et see on libateema. Sest nad kasutavad ilmselgelt midagi, mida tavaliselt nimetataks petureklaamiks.
Mida inimestele tihti öeldakse, on see, et kui me kliima osas midagi ette ei võta, tuleb kliimamuutus ja tekivad kliimapõgenikud ja kõik läheb hullemaks.
Nii neile öeldakse ja nad ei küsi kunagi, et kuidas nii? Mis on selle poole kraadi juures see, mis paneb inimesed rändama, kui nad seda seni pole teinud?
Laiem avalikkus ei tegele eal aritmeetikaga. Neile öeldakse, et kui Lääne-Euroopa või Euroopa ja USA ja Austraalia ja Uus-Meremaa ei tekita enam CO₂-te, siis sellega ei saavuta suurt midagi. Esiteks jätkavad Hiina ja India CO₂ tekitamist. Aga ka muidu ei saavutaks sellega suurt midagi. Mida siis inimestele räägitakse? Seda, et igaüks peab andma oma panuse. Ja nii on inimesed valmis tegema midagi, millest nad teavad, et sel pole mingit mõju.
Aga kas nad ikka teavad? Nad arvavad ehk, et…
Nad arvavad, et äkki teevad nad midagi ära. Aga tihti öeldakse ka neile – ja see on tõsi – ,et kui USA panustab üksi, ei avalda see suurt mõju, sest nähtus on globaalne. Aga igaüks peab “andma oma panuse”. See apelleerib inimeste loomuheadusele või tahtele teha midagi olulist, et panna nad enesetappu sooritama. Vaadake tänast Saksamaad, nad kaotavad oma tööstust. BMW-sid valmistatakse Ungaris, niipalju kui mina aru saan. Nende tööpuudus suureneb.
Räägime ka energiapoliitikast, kliimapoliitikast. Euroopa liigub ikka veel nn netonulli suunas. Mis hinnaga selline asi saavutatav on? On see üldse saavutatav?
See on suurepärane näide jaotusest, mida nimetatakse kulude ja hüvede tasakaaluks. Meil oleme William Happeriga (USA füüsik, Princetoni ülikooli emeriitprofessor – HS) teinud väikese arvutuse, et kui jõuda netonullini aastaks 2050 ja teha seda kogu maailmas, hoitakse ära umbes kolmandik kraadist soojenemist. Kui seda teevad ainult Euroopa ja anglosfäär, on tulemus pigem kümnendik kraadi. Olete ära hoidnud kraadikümnendikuse soojenemise hinnaga, milleks on tõenäoliselt kümned triljonid dollarid. Ei tundu mulle soodne tehing.
Aga probleem on poliitilises kalkulatsioonis. Poliitikud saavad Ameerikas välja jagada triljoneid dollareid. Nad saavad sealt piisavalt tagasi, et kandideerida senatisse kogu ülejäänud elu. Poliitikud ei saa kõrget palka ja ometi on neil lõpuks kõige uhkemad häärberid, kallid autod ja nii edasi. See on küsimus, mille üle inimesed aeg-ajalt ikka mõtisklevad. Aga kliima on selleks hea vahend, kuna energiasektor on nii suur.
Mida te arvate fossiilkütuste kasutamise vähendamisest? Kas peaksime seda tegema?
18. sajandi lõpuni oli inimese eksistents küllaltki staatiline. Rahvastik ei muutunud eriti palju. Elatustase ei muutunud palju. Ja äkki, 18. sajandi lõpus, algas hämmastav tõus, kus rahvaarv kasvas, rikkus suurenes, sissetulek kasvas. Eeldatav eluiga suurenes. See paneb ju mõtlema, et kui sündmusi korreleerida ja nimetada seda põhjuslikkuseks, kas siis eeldatava eluea kasv on see, mis põhjustab soojenemist? Asi läheb hullumeelseks.
Aga mis juhtus? Mis selle põhjustas? Aurumasin. Ühtäkki oli inimkonna kasutuses tänu võimele projekteerida masinaid rohkem energiat, kui ta ise suutis toota. Ja sealtpeale oleme selles aina osavamaks saanud ja see on toonud kaasa suurima kasvu inimeste heaolus läbi ajaloo. Ja nüüd tunneme me end selle tõttu süüdi.
Jah, tunnemegi. Tahame selle kasvu peatada.
Kui täpne olla, tahame selle peatada nende inimeste arvelt, kes on endiselt vaesed.
Tõepoolest. Nagu ma aru saan, juurutatakse poliitikaid, mis ei luba näiteks Aafrikal areneda, kliima nimel.
(Irooniliselt) See on nende kohustus meie ees!
Moraalselt on see küll kuidagi jälk.
Kuidas ma seda ütleksin? Õnneks ei ole nad nõus.
Aga ainus põhjus, mida ma suudan näha fossiilkütuste kasutuse vähendamiseks, on mure, et nad saavad otsa. Ja siis võite tahta piirata nende kasutust. Aga see tundub mulle samas ka natuke naiivne, sest praegu on suuresti just fossiilkütused aluseks ühiskondlikule õitsengule. Ainult õitsengus ühiskonnad, ma arvan, on need, mis saavad endale lubada teaduslikult uurida muid valikuid. Ilmselgelt on tuumaenergial oma roll. Ja modulaarsete süsteemidega ületatakse tuumaenergia üks probleeme, mis on selle käivitamine ja peatamine, väikeste koguste kaupa kohandamine koormusega. Nii et tuumaenergial on potentsiaali varustada meid energiaga pikaks ajaks, ajaloolistegi standardite järgi.
Ja siis on veel tuumasüntees. See tundub alati jäävat kaugesse tulevikku. Aga teate, paarisaja aasta pärast, usun, on meil hea arusaam, kuidas teostada kontrollitud tuumasünteesi. Nii et ma ei muretseks ülearu.
Hetkel on fossiilkütuste tarned kasvanud. Kui hakati ka frakkimist kastuama, saadi äkitselt juurdepääs hulga enamale fossiilsele kütusele. Selliseid arendusi tuleb veel. Me tegelikult ei tea, kui palju fossiilset varu on. Siiani oleme üldiselt alahinnanud seda varu. Nii et arvestades neid tegureid ja uusi meetodeid kaevandamiseks, arvestades tuumaenergiat, tuumasünteesi, ma arvan, võib oodata tulevikku, kus energia on stabiilses vahekorras rahvaarvuga.
Meil on potentsiaalselt ees suuremaid probleeme. Minu arvates on irooniline, et oleme järsku ärkamas tõsiasjale, et meil pole piisavalt inimesi. Ma arvan, et sinu põlvkond on lõpuks ärkamas, et kui rahvaarv jätkab vähenemist, ei maksa keegi teie eest pensioni. Ja see juhtub isegi Aafrikas. On igasugu probleeme, mis on tulekul ja millele me ei mõtle, kui me mõtleme samal ajal probleemidest, mis meid ei ähvarda.
Kunagi ei tohiks võtta ennast nii tõsiselt, et hakkad probleeme leiutama.
Millist nõu annaksite te meie Eesti poliitikutele? Muidugi on meil plaanis saavutada netonull. Ja meil on plaan, et aastal 2030 toodame aastas nii palju taastuvenergiat kui tarbimiseks vaja. Nii et 100%, või isegi 120%. (Selle plaani on Eesti valitsus tänase seisuga vähemalt osaliselt peatanud, nn netonulli energeetikas edasi lükanud – HS). Kas see kõlab kuidagi loogiliselt?
Esimene asi, mida ma pean ütlema, on see, et Trump tegi õige otsuse. Ta ignoreerib kõiki kliimateemasid ja ütleb “puuri, kullake, puuri”. USA on piisavalt suur selleks, et kui tema otsustab teemat ignoreerida, peaks ka ülejäänud maailm järele mõtlema. Nüüd on olukord selline, kus USA ignoreerib seda, Hiina ignoreerib seda, India samuti, Kaug-Idas ignoreeritakse seda ja Venemaa ignoreerib seda. Miks sooritada enesetapp? Võib tunda end süüdi, igasugu tegureid võib olla. Aga te ei vaja siis energiapoliitikat, vajate psühhiaatrit.
Teate, 2030 ja netonull on poosetamine. See on võimatu. Ja sellega ei saavuta midagi. Nii et see on mingi – kuidas ma ütleksin – naljakas tants, millega inimesed tegelevad. Ja ma ei saa sellest aru. Aga sellest on kinni võetud. See ei tööta, ei toimi. Seda ei juhtu.
Ja mis puutub taastuvatesse energiaallikatesse, siis mida iganes te ka ei ütleks, jäävad nad ühtmoodi katkendlikeks. Kui te ütlete, et 110% toodetakse taastuvatest allikatest, mis saab siis, kui tuul ei puhu? Kui päike ei paista? Mis juhtub siis sinu 100%-ga? See haihtub.
Ja miks on taastuvenergia nii kallis? Inimesed mõtlevad, et päikesevalguse eest ei pea ju maksma. Kuidas mu elektriarve siis nii palju tõuseb? Noh, esiteks, muuhulgas, need allikad ei toimi kogu aeg. Ja kui peate võtma appi fossiilsed kütused – maagaasi, kivisöe – kõike kogu aeg sisse-välja lülitama, läheb kasutegur väga palju alla. Nii et lisaks nn taastuvenergiale, olete sunnitud kasutama ka traditsioonilisi allikaid ja seda kõige ebatõhusamal võimalikul viisil. See on arutu.
Euroopa Liit (EL) ja Euroopa riigid üldiselt käituvad väga kummaliselt. Ma ei tea, kuidas nad reageerivad sellele, mida Trump teeb, aga see, mida ta teeb, teeb ilmselgeks selle, et see, mida Euroopa teeb, ei aita kliimat ja teeb Euroopale kahju. Kui kaugele on elanikkond nõus minema ja ütlema, et ohverdame ennast sümboolse žesti nimel? Ma ei tea. See on väljendus mingist veidrast teguviisist.
Millist nõu annaksite poliitikutele, et sellest välja tulla?
Kõige lihtsam on see, mida Trump teeb. EL on väga keerukas süsteem. Ma ei saa aru, kuidas Euroopa Komisjonil saab olla see võim, mis tal on. Kuidas sellele viidatigi – et on demokraatia puudujääk. Ühtäkki annad võimu seltskonnale, keda sa kunagi ei vali? Ma arvan, et see on halb mõte. Ma loodan, et see muutub lõpuks. Teil võib olla organisatsioon, kellel on passiivne roll asju uurida, kuid see ei saa olla bürokraatlik asutus volitustega, mis asendavad demokraatia.
Nii et siin on paljud asjad seotud. Ma arvan, et kui eraldi riikidel oleks valikuvõimalus, otsustaksid nad ilmselt kliimateemast loobuda. Ja kui aus olla – möödub 50 aastat, kliimakatastroofi ei tule. 2030 möödub. 2050 möödub. Just nagu 2000. Gore (USA endine asepresident ja kliimaaktivist Al Gore – HS) ennustas, et New York on aastaks 2000 vee all. Võiksime märgata, et see nii ei ole. Kõik need ennustused osutuvad alati valeks. Mingil hetkel võiks ju öelda, et kui kõik ennustused osutuvad valeks, äkki on su ideed ise ka valed?
Nii et olen optimistlik, et tuleb mingi punkt, kui inimesed ütlevad selle välja. Ja saab olema huvitav näha, kas Euroopas iseseisvad riigid mõistavad seda ning EL ja Euroopa Komisjon mitte. Mis siis juhtub? Mina pakuks, et neil tuleb otsustada, et Euroopa Komisjon on kasutu. Nii et selline oleks optimistlikum tulevik.
