Ivar Tröner: Üksikisiku mõjustamisest, ajupesust ja demagoogiast

Inimesed ei tunne ära infotöötluse aluseid ning lasevad endaga pahaaimamatult manipuleerida.

Ivar Tröner

14. aug. 2023
Ivar Tröner
Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Isiku üks suurimaid põhiõigusi on tema õigus vabadusele, sest sellest sõltub ka isiku teiste põhiõiguste olemasolu ja nende kasutamine. Vabadus on üks neid põhiõigusi, mida läänelik mõtte, õigus- ja arutlustraditsioon on kõige olulisemaks pidanud, selle sisuks on idee üksikisiku mõtte-, tegutsemise ning arutlemisvabadusest. Seda enam on tänasel päeval ülimalt aktuaalne küsimus, kui vabad erinevad üksiksikud objektiivselt võttes ikkagi on.

Tsiviliseeritud ühiskonna ükskõik millise liikme suhtes vastu tema tahtmist jõu rakendamine saab olla õigustatud vaid ühel ainsal põhjusel – selleks, et takistada tal tekitada kahju teistele. Inimese enese füüsiline või moraalne hüvang ei ole selleks piisav õigustus.

John Stuart Mill, Vabadusest, 18591

Vabaduse probleem on fundamentaalne filosoofiline probleem — metafüüsiline ja antropoloogiline, moraalne ja sotsiaalne. Üksikisiku vabaduse ajalugu pole samas nii hiilgav, nagu seda tihti on arvatud. Isikuvabaduse ideaali eitamist esindasid nii Hegel, Spengler, Nietzsche ja Dostojevski, kes kartsid, et üleüldine võrdsuse ja vabaduse ideaal hävitab ära ülal- kui keskklassi ning inimestest saavad ühe (alamseisuse) filistrid.

Vabadus on vabadus millekski ja vabadus millestki. Vastukaaluks on paratamatus ja sund. Riigi jätkusuutliku arengu tagamiseks on oluline tagada inimeste heaolu ja põhiõigused, samas ka õiglane informeeritus. Õiglus on ühiskondlike institutsioonide tähtsaim voorus, nii nagu tõde on mõttesüsteemide tähtsaim voorus, kirjutab John Rawls (1921-2002) oma raamatus „Õigluse teooria”2. Õiglus tähendab võrdsust ka informeerituse osas, see on ühiskondlik hüve, mida ei pea määrama inimese positsioon ega tema päritolu. Rawls rõhutab, et just õigluse kontseptsiooni rakendamine avaliku info puhul lahendab vastuolusid, mis inimeste huvide ja püüdluste, vaatenurkade ja hoiakute vaheliste pingete tõttu on vältimatud.

Lühidalt öeldes on isiku vabaduste piiramine tihtipeale sotsiaalpsühholoogia vaatest klassikaline “ajupesu“, mille sisuks on mistahes “manipuleeriv“ kommunikatsioon või mõni muu võtete kogum inimeste teadlikuks eksitamiseks. Osaliselt on see samastatav demagoogiaga, mis pole muud kui tõe väänamine ehk selliste meetodite süsteem (meetod – teadaolev, äraproovitud tee sihile jõudmiseks), mille abil saab peita tegutseja ja tegutsemise tegelikud motiivid, lasta vahendeil paista eesmärkidena, kutsuda esile absurdisituatsioone, milles lakkaks teiste usk ja lootus, kustuks armastus ning kindlusetunne asenduks hirmu ja kahtlustega – nii on seda nii ilmekalt defineerinud mõjukas sotsioloog ja sotsiaalpsühholoog Ülo Vooglaid.

Ajupesu
(Cesarleal, CC BY-SA 3.0 via Wikimedia Commons)

Ometi on üksikisikute vabaduste piiramine ning sellega kaasnev igasugune demagoogia levinud juba antiikaja tekstides, ehk teadmine (scientia potentia est) sellest, kuidas sõna, seaduse või otsese jõuga mõju avaldada. Kuna kogu polise-põhise valitsemise massikommunikatsioon toimus suusõnaliselt, toimubki mõjutamine põhiliselt kommunikatsiooni teel. Siiski räägitakse mõnikord ka kirjanduse retoorikast, pildikeele retoorikast või isegi reklaami, filmi või meedia retoorikast. Sõltumatus ja vabadus on olnud läbi aegade inimeste erilise tähelepanu all, seda ka nendes süsteemides ja nende inimeste jaoks, kes teostavad “ajupesu“ või mõjutavad teisi negatiivselt iga päev.

Toeta

Neid isikuid, kes sooviksid õigesti aru saada ja tõtt teada, on olnud igal ajal palju, aga neid, kes suudavad ja soovivad analüüsida iseenda vabadust, otsustamisi ja valikuid, on olnud läbi aegade siiski üsna vähe. Vähe on neid praegugi. Ilmekas on lugu George Orwelli “Loomade farmis”, kus ainuke, kes käis farmist väljaspool hulkumas, sõltumatut informatsiooni saamas, oli kass. Kass teadis, et väljaspool farmi on veel midagi ning see hoidis tema meeled puhtamad kui teistel, aga ta, sinder, ei rääkinud sellest teistele, vaid oli vait ja lõpuks haihtus – ühesõnaga, lasi jalga vabasse Läände, kus loomadele otsest ajupesu ei tehtud.

Psühhoanalüütiline ja ideoloogia põhine lähenemine vabadusele3

Et mõista sügavuti grupipsühholoogiat ja üksikpersooni vabaduse psühholoogilist ja filosoofilist dialoogi, haarasin oma kodusest raamaturiiulist Stephen Franzoi „Social Psychology“ (2008)4 ning Sigmund Freudi klassikalise töö „Massipsühholoogia ja Mina-analüüs“ (Massenpsychologie und Ich-Analyse, 1921)5. Soovisin täpsemalt vaadata järele, mil moel mõjutavad klassikalised lähenemised kollektiivsest rühmakäitumist ning meie tänapäevaseid arusaamu. Veendusin üsna üheselt, et Freud on jätkuvalt suurepärane kultuurianalüütik, tema rühmakäitumise mõiste on tänapäeval üha aktuaalsem, eriti kui see siduda Freudi enda eelpool nimetatud tööga massipsühholoogiast ja mina-analüüsist. Ka viimati mainitud teos on oma hariva loomu tõttu muutunud aktuaalsemaks kui eales varem.

Freudi teos on paeluv ja hästiloetav sissejuhatus kollektiivse inimkäitumise tumedama poole mõistmiseks. Autorina väidab ta, et just rühmaprotsessides kaotab indiviid oma unikaalse individuaalsuse ning muutub vabatahtlikult osaks „kollektiivsest hingest“, mis on isiku enda vaimsest tasemest intellektuaalselt alati madalam. Empiirilise sotsiaalpsühholoogia klassiku Philip Zimbardo väitel kogevad inimesed rahvahulgas, et minetavad oma individuaalsuse ja teevad läbi deindividuatsiooni – kaotavad isikliku identiteedi ja samastuvad mugavalt massiga. See protsess tähendab tähenduslikult tõsiasja, et indiviid ei tunneta oma argikäitumises enam varasemaid süümepiinu ning on seetõttu valmis tegutsema julmemalt või kõlvatumalt kui sõltumatu üksikisikuna.

Freudi teosega samal ajastul ilmus sotsioloog Karl Mannheimi klassikaline teos „Ideoloogia ja utoopia“ (1929)6, kus Mannheim uurib ideloogia ja utoopia mõisteid tollal valitsenud poliitilise ja kultuurikriisi pingelises õhkkonnas. Mannheimi huvitavad tähenduste kontekstid, mida loob ideoloogia, utoopia, mis on informatsioonilised väärtused. Mannheimi järgi on ideoloogiline mõtteviis suunatud valitseva status quo kinnitamisele, luues selle säilitamiseks nii kollektiivseid kui kommunikatiivseid fiktsioone, mis ühiskondlikku tegelikkust mingis osas varjavad ja moonutavad (poliitiline võim). Sellele vastupidiselt on utoopiline mõtteviis valitseva status quo suhtes võimendatult kriitiline. Ideoloogilise ja utoopilise ülepaisutuse ühendavaks jooneks on toetumine kollektiivsele teadvustamatusele ehk ühiskonna ebaühtlasele informeeritusele ja sellest lähtuvatele erinevatele kognitiivsetele diskursustele. Kaasaegse ühiskonna avaliku võimu struktuure kujundavad suuresti maailmavaadetele tuginevad poliitikad, kus maailmavaated on muutunud poliitilisteks relvadeks parteide käes ja ühiskonnas tegelikult puudub kõikiühendav objektiivne maailmapilt. Ühiskondlike poliitiliste vastandumiste najal arenevad poliitilise retoorika tehnoloogiad. Just avalikkust suurel hulgal mõjutavate poliitiliste võitluste käigus avastatakse kollektiivse teadvustamatuse olemasolu. See tähendab, et ühiskonna veenmisel ja enda poole kallutamisel on edukamad need, kes suudavad ära kasutada ühiskonna ebaühtlast informeeritust ja panustada inimeste teadvustamata tungidele ja motiividele, mis kujundavad inimeste käitumist. Ideoloogilised ja utoopilised diskursused justnimelt seda sihivad – nad ei seo ennast tingimata sellega, mis eksisteerib tegelikkuses, vaid loovad selle asemel võimalikult veenvaid retoorilisi fantaasiaid, et saavutada ühiskonnas mingit tüüpi domineerimist. Mannheimi järgi on seda veelgi lihtsam teha situatsioonis, mis iseloomustab valgustusaja järgset modernset inimest, kes peab pidevalt oma tasakaalu taaslooma. Kultuur ja ühiskond ei taga väljapoolseid tasakaalupunkte: ühiskonda ei struktureeri enam mütoloogial, religioonil või traditsioonil rajanev stabiilne kord. Eri „avatuse käsitluste“ puhul tuleks silmas pidada sedalaadi ohte, kus on lihtne langeda sarnast tüüpi ideoloogilistesse ja utoopilistesse liialdustesse, mille kaudu üks või teine avalik institutsioon või poliitiline grupp püüab kas säilitada oma domineerivat positsiooni või õõnestada kellegi vastavat staatust7.

Kommunistliku propaganda näited
(DiscoA340, CC BY-SA 4.0, via Wikimedia Commons)

Teine sotsioloogia suur klassik Erving Goffman väitis oma töödes8, et nii individuaalsed kui kollektiivsed rollid, mida me igapäevaelus esitleme, integreeruvad ajapikku meisse. Lõpuks muutuvad need osaks meie minast ja isiksusest, sest me õpime oma igapäevaelus kõiki neid rolle tõsiselt võtma. Pole üllatav, et hilisemad vabaduse ja rühmade seostepõhised käsitlused viivad taas tagasi Freudi „Massipsühholoogias ja Mina-analüüsis“ kirjeldatud rühmateooriani. Juba 1895. aastal väitis ajaloolise-maailmavaade psühholoogia (Psychologie der Weltanschauungen) klassikaline esindaja Gustave Le Bon9, et juhitamatud rahvahulgad on ohtlikud, koguni patoloogilised nähtused.

Massikäitumisest tulenevad ohud

Enamik lääne inimesi usub jätkuvalt, seda eriti esindusdemokraatia puhul (ja seda ülimalt retoorilises ja segases õigusraamistiku tingimustes), et sotsiaalsed rühmad (erakonnad, nõukogud ja teised kollektiivsed otsustusorganid) teevad „ohutumaid ja pädevamaid“ otsuseid kui üksikisikud. Sotsiaalpsühholoogia arvukad teadusuuringud siiski seda vaatenurka siiski ei kinnita. Grupi otsused on alati palju riskantsemad ja amoraalsemad kui individuaalsed – ka need, mida tehakse pärast arvukaid grupidiskussioone. Subjektiivse heaolu uurija Ed Diener oletas juba 1979. aastal, et persoonid, kelle tähelepanu on keskendunud pidevalt kollektiivsetele otsustele või muudele massikäitumise ilmingutele, märkavad ja analüüsivad ennast palju vähem ning on tavakäitumises palju impulsiivsemad ning sotsiaalselt vähem empaatilised. Varased psühhoanalüütilised rühmakäitumise käsitlused kasvasid välja vaimsest pinnasest, mis oli kujunenud Viinis aastatel 1919–1925 toimunud ränga majanduskriisi tagajärjel. Sellel oli üksikisikutele laastav majanduslik ning psühholoogiline mõju.

Viimaste aastate koroonakriis tuletab üha enam meelde Sigmund Freudi igavest naeru meie ajastu ja sellest lähtuva kollektiivse inimkäitumise üle. Just Freud ning tema ideedel rajanev hilisem analüütiline psühholoogia on korduvalt rõhutanud: kollektiivne hirm teeb inimesed alati rumalamaks, kui nad muidu oleksid. Kriisisündmused muudavad ühiskonda ning üksikisikut, seda eriti juhul, kui seda ise ei soovita teadvustada. Kriisides, olgu need siis isiklikud või kollektiivsed, mängib alati rolli määramatuse taluvus, mis on üks isiksuse küpsuse tunnuseid. Nii klassikalises kui hilisemas postjungiaanlikus maailmapildis peab väljakujunenud isiksus endale teadvustama, et meis kõigis on vastandlikke tundeid – häirivat ambivalentsust ning välismaailma määramatust – alati rohkem, kui me seda sooviksime.

Oxfordi Ülikooli neurokeemia uurija Kahtleen Taylori tööd10 tõestavad ilmekalt, et informatsioonilisest “ajupesust” mõjustamata inimesi on väga vähe. Seega võiks ju eeldada, et sellesse kompleksnähtusse suhtutakse soosivalt, kuna seda on viljelenud kõik ühiskonnasüsteemid – kes rohkem, kes vähem. Ometi, hoolimata negatiivse mõjutamise ja demagoogia universaalsusest, ei pea avalik arvamus seda siiski kiiduväärseks; samas on seda salapärast nähtust väga keeruline mõista, kuna me ise ei taju tihtipeale piire meie endi ja teiste isikuvabaduste vahel.

Veel hullem ja kõnekas on paradoks, et teaduslike teadmiste kasv, üldhariduse suurem kättesaadavus, ei ole teinud inimesi poliitilise, retoorilise mõjutamise ja demagoogia suhtes immuunseks. Negatiivse mõjutamise, demagoogia ja otsese “ajupesu“ märkamisel ja äratundmisel saab lisaks inimese individuaalsele elukogemusele (mis sageli kalli hinnaga kätte tuleb) abiks olla ka sellealane kirjandus, loengud ja aus arutelukultuur. Maailmas on suur hulk teadustekste, mis on pühendatud “ajupesu”, demagoogia ja muude manipuleerivate kommunikatsiooninähtuste uurimisele.

Toeta

Mis on demagoogia?

Antiikaja, klassikalises filosoofias määratleti demagoogideks vaid erilist au ja usaldust väärivaid isikuid, kes olid enamasti rahva juhid või õpetajad. Nagu ka nüüd, ei saanud siis keegi ise nimetada end rahva õpetajaks. Tänapäeval nimetatakse demagoogiks ehk “ajupesu tegijaks“ inimest või süsteemi, keda ei või, või ei saa üldse uskuda ning kes omakasu nimel on valmis musta valgeks rääkima ja vähimagi süümepiinata toimima vastupidiselt tõele. Ajupesuks nimetatakse tänapäeval tõe või objektiivsuse teadliku väänamise tehnikaid ja demagoogiks isikut, kes seada tehnikat mõnevõrra valdab ning alailma rakendab.

Sotsiaalpsühholoog Ülo Vooglaid rõhutab, et demagoogia ja teiste kahjustav mõjustamine on omane peamiselt vääritutele inimestele. Seejuures ei ole ju kuigi tähtis, kas ajendiks on omakasu, võimujanu, käsk, viha, lollus või midagi muud. Võib tekkida küsimus, kas mõjutamise all võiks silmas pidada ka mõistet “ajupesu”. Arvan, et võiks, sest demagoogidest jagu saamise ainsaks tõhusaks meetmeks võib olla just see, et inimene teab ja tunneb demagoogia- ja mõjutamisevõtteid küllalt hästi ega lase end neist päevast päeva lollitada.

Ajupesu, nagu ka demagoogia, on oskus, eriti võimas jõud araks kasvatatud tohmanite maal. Inimesed, kes on viletsa sisulise haridusega ja kelle infoväli on puudulik, kes ei oska oma peaga mõelda, ei näe ega tea oma tundeid, keelt ja oma meelt, milles tähendused kujunevad, ei saa iseseisvalt hakkama. Inimesed, kes ei suuda näha seoseid ja sõltuvusi, põhjuseid ja tagajärgi, kes ei erista endi ja teiste reaalseid vajadusi, olulist ja ebaolulist, osa ja tervikut, ei saa tegelikult aru oma vabadusest ja võimalustest, ei piirangutest ega ohtudest.

Negatiivne mõjutamine inimeste puhul on võimalik siis, kui inimesed:

  • ei julge välja näidata, et nad saavad aru, mida nendega tehakse ja tahetakse teha edaspidi;
  • on harjunud (on maast madalast harjutatud) olema manipuleerimise objektid, ning manipuleeriksid meelsasti ka ise teiste inimestega;
  • on “puuga pähe saanud”, nii et usuvad pimesi, mida neile räägitakse ja kirjutatakse, st võtavad suvalisi tekste tõe pähe;
  • ei oska, ei suuda ega taha analüüsida neid ideoloogiaid ja tekste, mida nende ümber levitatakse; on tüdinenud ja väsinud, teevad näo, et neid ei huvita;
  • loodavad ka kuuluda kuidagi võimu juurde ja olla selle võrra tähtsamad, mida enam neid võimul olijatega seostatakse;
  • ei tunne ära ei demagoogiat, demagooge ega nende tegevuse tagajärgi.

Millest propaganda algab?

Teadaolevalt on esimene märkimisväärne inimene propaganda ehk mõjutamise ajaloos filosoof ja loogik Aristoteles (384–322 eKr)11. Mõtleja jaoks oli veenmise eesmärk arusaamade ja seisukohtade edasiandmine, mis ei põhinenud aga teiste inimeste hüvede vähendamisel. Aristotelese „Retoorika” on veenmiskunsti klassikaline ja kuulsaim teos. Selles määratletakse, et veenmine tugineb kahele sambale: ethos ehk kõneleja isikuomadused ning pathos ehk auditooriumi viimine sobivasse emotsionaalsesse seisundisse. Kõige enam rõhutas Aristoteles ethost, sest see mõiste kannab endas kõneleja usaldusväärsust. Aristoteles nentis, et ehk peaksid inimesed argumentidele senisest enam tähelepanu pöörama, kui nad ei soovi kellegi mõjuvõimu all olla.

Aristoteles rõhutas eetilise arutelu ja argumentide tähtsust
(After Lysippos, Public domain, via Wikimedia Commons)

Kaasajal on Walter Lippmann üks mõjukamaid kommunikatsiooni ja sotsiaalse mõju alaseid mõtlejaid, suhtekorralduse kui teaduse loojaid. Lippmann on oma töödes defineerinud propagandainstrumente otstarbekohaste ja kavakindlate toimimisviiside ning -juhistena inimeste mõjustamiseks. Need instrumendid võib jagada kolme kategooriasse:

  • Kognitiivsed propagandainstrumendid, mis on suunatud objektist märkide ja sümbolite abil propagandistile sobiva kuvandi loomisele (mis jaguneb omakorda positiivse ja negatiivse kuvandi loomiseks). Märkideks ja sümboliteks võivad olla nii sõnad, pildid, ametid kui institutsioonid.
  • Sotsiaalsed propagandainstrumendid, mis on suunatud massikäitumise seaduspärasuste rakendamisele propagandistile sobivate hoiakute ja käitumise kujundamiseks. Selleks kasutatakse tunnustatud liidreid või luuakse sihtgrupis grupisisene samastumine propagandistile sobivate tunnuste alusel.
  • Tehnoloogilised propagandainstrumendid, mis on suunatud faktide varjamisele ja moonutamisele.
Walter Lippmann
(Harris & Ewing, photographer, Public domain, via Wikimedia Commons)

Walter Lippmann sündis 1889. aastal New Yorgis. 1909. aastal lõpetas ta Harvardi Ülikooli, kus oli olnud väga mõjuka filosoof Georg Santayana assistent. Noorena uskus Lippmann sotsialistlikku käsitlust (ta loobus sellest hiljem, kui mõistis selle ideoloogia suurt kahju isikuvabadustele ja moraalile), kuid vanemast peast lähenes konservatismile ja kristlikule-pietistlikule mõttelaadile (Jeesuse evangeelse eetika näol). Lippmanni enda mõtlemist ja teoreetilist lähenemist mõjutasid Sigmund Freudi, Gustave LeBoni, Graham Wallase ning John Dewey kirjutised, milles oli üksikisikute mõjutamisele ja masside “ajupesule“ algusest peale suurt tähelepanu pööratud. Lippmanni avaliku arvamuse ja propaganda käsitlus tugines tajutud maailma reaalsusele. Tema teooria lähtus eeldusest, et inimeste käitumine ei põhine mitte otsesel ja kindlal teadmisel, vaid inimese enda loodud või talle etteantud kujutluspildil. Seega, kui poliitikal ja sotsiaalsel süsteemil õnnestub mugandada inimese tajutud maailma nii, et loodud kuvand aitab kaasa mõjutaja oluliste eesmärkide saavutamisele, siis on tal võimalik mõjutada inimeste mõttemaailma ja käitumist endale soovitud suunas.

Prantsuse psühholoogiaklassik Gustave Le Bon väitis, et me ei tohi unustada tõsiasja, et sõnade jõuga pandi rahvad üksteist tapma ning just kohtute ja meedia jõuga peetakse tänapäeval maha eri huvirühmade vahelised sõjad. Propaganda esimeseks12 süstemaatiliseks teoreetiliseks käsituseks võib pidada Walter Lippmanni 1922. aastal avaldatud raamatut “Avalik arvamus”.13 Selles raamatus esitatud definitsiooni kohaselt on propaganda püüe muuta eneseesitluse kuvandit, millele inimesed reageerivad, ehk asendada üks sotsiaalne nägemuse teisega. Võimaluse kuvandi muutmiseks annab asjaolu, et inimene ise ei suuda tervikuna maailma haarata ja näha, sest see on informatsioonist ülimalt tihe. Lippmann oli esimene sotsiaalteadlane, kes jõudis järeldusele, et just halvasti informeeritud ja erapoolik, tuim subjekt käitub lähtuvalt irratsionaalsetest soovidest, mis ongi see tõsiasi, mis teeb inimeste ja suuremate rühmade negatiivse mõjutamise võimalikuks. Lippmanni mõjutamispsühholoogia ja varajane ajupesukäsitlus tugineb sellele, kuidas inimesed maailma reaalselt tajuvad ja selles oma käitumiseelistusi argipäevaselt sooritavad.

Veel lähtus Lippmani lähenemine ning tema algne teooria eeldusest, et inimeste käitumine ei põhine mitte otsesel ja kindlal teadmisel, vaid inimese enda loodud või talle etteantud kujutluspildil. Seega määrab käitumise ja soovid mistahes ajahetkel just see, millisena subjekt maailma endale kujutab või laseb endale kujutada. Tegemist on sotsiaalpsühholoogliselt olulise seisukohaga, millele tugineb propaganda, mõjutamise ning otsese “ajupesu“ kujunemine 21. sajandil.

Järgmine laiemat kõlapinda leidnud propagandateoreetiline teos oli Edward Bernaysi 1928. aastal ilmunud “Propaganda”.14 Edward Bernays, keda kutsutakse ka “avalike suhete isaks”, sündis 1891. aastal Viinis, Sigmund Freud oli Bernaysi emapoolne onu. Lisaks Freudile mõjutas Bernaysi Lippmann, kellega koos ta töötas Esimese maailmasõja ajal USA Avaliku Teabe Komitees (U.S. Committee on Public Information)15.

Bernaysi definitsiooni kohaselt on propaganda ühtne ja kestev püüe luua või kujundada sündmusi eesmärgiga mõjutada avalikkuse suhtumist. Erinevalt Lippmannist pidas ta oluliseks sümbolite jõudu ja semiootilist kommunikatsiooni. Bernays teooria tähtsustas seega enam sümboleid kui konstrueeritud sündmusi inimeste ja rühmade mõttemaailma kujundamisel. Bernaysi hinnang avalike suhtete rollile ühiskonnas oli ühene16:

“Masside organiseeritud harjumuste ja arvamuste teadlik ja arukas manipuleerimine on demokraatliku ühiskonna oluline element. Need, kes manipuleerivad selle märkamatu mehhanismiga ühiskonnas, moodustavad nähtamatu valitsuse, mis on meie riigi tõeline valitsev jõud. Meid valitsevad, meie meelt kujundavad, meie maitseid kujundavad ja meie ideid mõjutavad suuresti inimesed, kellest me pole kunagi kuulnudki….. Nemad on need, kes tõmbavad juhtmeid, mis kontrollivad avalikku meelt.”

Üsna selge on, et otsene ja varjatud ajupesu ning propaganda ongi oskus muuta taju objekte ja pilte, millele inimesed reageerivad. Võimaluse käitumise muutmiseks annab asjaolu, et inimese kognitiivne võimekus ei ole suuteline informatsiooni paljusust piisavalt töötlema. Ümbritsevat tuleb alati uurida osaliselt, mis annab võimaluse täpsemaks infotöötluseks.

Kokkuvõte

Demagoogid ja teised negatiivsed manipulaatorid saavad karistamatult tegutseda just seetõttu, et inimesed ei tunne ära infotöötluse aluseid ning lasevad endaga pahaaimamatult manipuleerida. Ülevaade “ajupesust“ ja demagoogiast on ülimalt vajalik selleks, et minevikus toimunust paremini aru saada, mõista eri aegadel ja eri oludes elanud ja tegutsenud inimesi, ning aimata tulevikku protsesse.

Veel tuleks teha üks põhimõtteline ja pragmaatiline mööndus: hoolimata suurest hulgast maailmas tehtud uurimustest demagoogia, poliitilise kommunikatsiooni ja “ajupesu“ tunnustest ja avastamise võimalustest, tuleb jätkuvalt tõdeda, et nende nähtuste edukas avastamine on sageli keeruline, seda nii inimese kui ka teadusuuringute tasandil. Demagoogia ja negatiivne mõjutamine on mitmes mõttes ohtlikud, ent elus ja juhtimises on isikute mõjutamise vahendid sageli ka vajalikud, seda näeb eriti ilmekalt reklaamitööstuses. Paadunud demagoogi vastu saab tihti vaid oskuslikuma ja süsteemsema mõjutamisega. Kuna demagoogiliste võtetega manipuleeritakse üldsust igapäevaselt, on vaja seda pidevalt endale teadvustada, ehk siis lugeda harivaid ja usaldusväärseid infokanaleid ja teoseid. Ainult asjakohane info võimaldab meist kujundada asjatundlikumad ja oma otsustes vabamaid isiksusi.

Toeta

Allikad:

1 John Stuart Mill. Vabadusest. EKSA (2018)

2 John Rawls. A Theory of Justice. Harvard University Press; Illustrated edition ( 2005)

3 Ivar Tröner. Inimese lootus. 19. Veebruar, 2022. Postimees.

4 Stephen Franzoi. Social Psychology, ‎ McGraw-Hill Humanities, Social Sciences; 5th edition (2008)

5 Freud, Sigmund (2005). Massenpsychologie und Ich-Analyse. Die Zukunft einer. Fischer Verlag. (2005)

6 Karl Mannheim. Ideologie und Utopie. Klostermann, Vittorio; 8th edition (1995)

7 Joonas Hellermaa. Maskide avanemine: kaunishingede teesklus ja äratundmiskogemus Hegeli „Vaimu fenomenoloogias“, Käsikiri, (2017)

8 Erving Goffman. The Presentation of Self in Everyday Life, Edinburgh: University of Edinburgh (1956)

9 Gustave Le Bon. Hulkade psühholoogia. Loomingu Raamatukogu 11 -13, (1991)

10 Kahtleen Taylor. Cruelty: Human Evil and the Human Brain .Oxford University Press; 1st edition (2009). Kahtleen Taylor. Brainwashing: The science of thought control. Oxford University Press; 2nd edition (2017)

11 Agu Uudelepp. Propagandateooria ja -tehnikate areng 20. sajandil. Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus (2005)

12 Udelepp, (2005)

13 Walter Lippmann. Public opinion. New York : Macmillan, (1947)

14 Edward Bernays. Propaganda. ‎ Ig Publishing (2004)

15 Agu Uudelepp. Propagandateooria ja -tehnikate areng 20. sajandil. Tallinna Tehnikaülikooli Kirjastus (2005)

16 https://theconversation.com/the-manipulation-of-the-american-mind-edward-bernays-and-the-birth-of-public-relations-44393

Vabaduste portaal on loodud ja toetatud inimeste poolt nagu Sina.
Liitu vabadused.ee toetajatega
Toetan
Telli järgmine artikkel oma e-posti aadressile

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Subscribe
Notify of
1 Kommentaar
Most Voted
Newest Oldest
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare

Kui kõik see pikk jutt lühidalt kokku võtta siis inimesed on nagu heeringaparv – kõik tahavad ujuda sinna kuhu kõik teised ujuvad.

Sellise kommentaari kirjutasin artikli juurde “Ei midagi juhuslikku: sõnavabadust lämmatav globaalne viirus on jõudmas Eestisse” (24.07.23.)
Mul oli seal ka kaaskommentaator Aqualung, kes tahtis vist öelda, et kusagil on “suured niiditõmbajad” kes üritavad segaseks aetud olukordadest kasu saada. Eks tal oli kindlasti ka õigus.
Suurem osa inimesi (ka poliitikuid) käitub ikkagi spontaanselt ja tahavad lihtsalt “ujuda sinna kuhu kõik teised ujuvad” (nagu heeringad parves).

Seega:
Suurtest juhtimissüsteemidest on rumal-otsuseid oodata ka tulevikus!