1990ndatel ja üksjagu aastaid uuestki sajandist oli mõnigi kord kombeks naeruvääristada valitsust nende tehnoloogilise tagurlikkuse eest. Kõigil meil oli korraga ligipääs vaimustavatele uuendustele, nagu ülemaailmne veeb, igasugu äpid ehk rakendused, otsingumootorid ja sotsiaalmeedia. Valitsuse tasandil oldi aga kinni minevikus, kasutades IBM-i suurarvuteid ja suure formaadiga flopikettaid. Meil oli lõbus nende kulul selle üle nalja heita.
Mäletan aegu, kui arvasin, et valitsus ei jõua kunagi turu hiilgusele ja võimsusele järele. Kirjutasin selle kohta mitu raamatutki, kõik täis tehno-optimismi.
Uus tehnoloogiasektor järgis selgelt libertaarset eetost, nad ei hoolinud valitsusest või selle bürokraatidest. Kellelgi neist polnud Washingtonis oma lobiste. Uute tehnoloogiate sihiks oli vabadus ning vana analoogmaailma käsuliini ei peetud selle juures millekski. Kõik tõotas uut, rahva enda võimu ajastut.
Siin me nüüd aga oleme, veerand sajandit hiljem, dokumenteeritud tõendustega sellest, et juhtunud on vastupidine. Erasektor kogub andmeid, mida valitsus neilt kokku ostab ja kasutab seejärel kehtestamaks kontrolli oma rahva üle. See, millist teavet ja kelle silmadele jagatakse, sõltub algoritmidest, mis on sündinud valitsusasutuste, ülikoolikeskuste, mittetulundusühingute ja ettevõtete kokkuleppel. Kõigest sellest on saanud mingi ebamäärane, rõhuv klomp.
Siin on vaade Google’i peakorterile Restoni linnas Virginia osariigis.
Ja siin Amazoni peahoonele Arlingtonis, sealsamas Virginias.
Kõik valdkonna suuremad ettevõted, mis hoidsid kunagi Washingtonist kaugele eemale, on nüüdseks omandanud linna ümbruses või otse selle sees mõne hiigelpalee ning koguvad valitsuselt kümneid miljardeid tulu. Valitsusest on saanud üks peamiste sotsiaalmeedia- ja tehnoloogiaettevõtete suuremaid, kui mitte suurim klient. Valitsus on nende ettevõtete suhtes ühtpidi reklaamiagent, kuid ka nende pakutud toodete peamine, massiline sisseostja.
Amazon, Microsoft ja Google on Tusseli aruande kohaselt riigihankelepingute suurimad kasusaajad. Amazon haldab 10 miljardi dollari suuruse lepingu alusel Ühendriikide Rahvusliku Julgeolekuagentuuri andmeid ning teenib lisaks sadu miljoneid teisteltki valitsustelt. Pole teada, kui palju on Google Ühendriikide valitsuselt tulu teeninud, kuid kindlasti on see arvestatav osa föderaalvalitsuse poolt eri lepingutes välja jagatavast 694 miljardist dollarilist.
Ka Microsoft on valitsuse lepingutes üks sagedamaid osapooli. Näiteks sõlmis USA kaitseministeerium 2023. aastal Microsofti, Amazoni, Google’i ja Oracle’iga nn Joint Warfighter Cloud Capability lepingu, mille koguväärtus võib küündida 9 miljardi dollarini ning mille eesmärgiks on pakkuda ministeeriumile pilveteenuseid. Ja see on alles algus. Pentagon otsib jätkukava, mille maht oleks sellest veelgi suurem.
Me ei tea täna selle koostöö täielikku ulatust, kuid võib arvata, et asi on hiiglaslik. Jah, tõsi on, et need ettevõtted pakuvad ka tavalisi tarbijateenuseid, aga peamine ja määravgi klient on valitsus ise. Valitsus pole enam seesama, kelle tehnoloogilise tagurlikkuse üle mõned kümnendid veel naerdi. Täna on just valitsus tehnoloogiateenuste peamine sisseostja ning ka tehisintellekti buumi üks peamisi tõukejõude.
See on üks Ameerika avaliku elu paremini hoitud saladusi, millest peavoolumeedia millegipärast peaaegu üldse ei räägi. Enamik inimesi peab tehnoloogiaettevõtteid ikka veel mässulise vabakonna esindajaiks. See pole aga kuskilt otsast enam tõsi.
Sama olukord valitseb muidugi ka ravimitööstuses. Siin ulatub säärane seotus õigupoolest veelgi kaugemale ja on veel tihedam, sedavõrd et FDA/CDC (Ühendriikide Toidu- ja Ravimiameti ning Haiguste Kontrolli ja Tõrje Keskuse) ning suurte ravimifirmade huvid on tänaseks suuresti ühed ja samad. Lahknevusi siin põhimõtteliselt ei eksisteeri.
Samas raamistikus võib ära märkida ka põllumajandussektori, kus domineerivad kartellid ja perefarmid on turult välja tõrjutud. Selle, mida ja millises koguses toodetakse, määrab ära valitsuse majanduskava ja tohutud otstarbepõhised toetused. See ei ole tarbijate huvi, et teie Coca sisaldaks hirmuäratavat koostisosa nimega “kõrge fruktoosisisaldusega maisisiirup”, või et sama sisalduks ka teie batoonikeses ja saiakeses, või et maisi leiduks isegi teie bensiinipaagis. See on täielikult valitsusasutuste ja riigi eelarveotsuste tulemus.
Vabas ettevõtluses kehtib ammune reegel, et kliendil on alati õigus. See on imetabane süsteem, mida on mõnikord nimetatud ka tarbija suveräänsuseks. Selle teke, tõenäoliselt 16. sajandil, kujutas endast tohutut edasiminekut varesematest feodalistlikest gildidest ja kindlasti suurt sammu eemale ajastutepikkusest despootiast. Sealtpeale on sellest saanud turupõhise majanduse juhtlause.
Mis juhtub aga siis, kui valitsusest endast saab peamine või isegi dominantne klient turul? Sellega muutub kogu eraettevõtluse kõlbeline alus. Ettevõtjate huviks ei ole enam esmajärjekorras mitte üldsuse teenimine, nende tähelepanu pöördub oma võimsate isandate teenimisele kõrgetes riigiametites, kududes nendega järk-järgult üha tihedamaid suhteid ning moodustades lõpuks üheskoos ühiskonda valitseva kõrgklassi, mis toimib justkui mingi üldsusevastane vandenõu.
Sellist kooslust nimetati möödanikus “semukapitalismiks”, ent see termin kirjeldaks vaid mõningaid tänaseid probleeme ja sedagi piiratud ulatuses. Tänane tegelikkus toimib hoopis teisel tasandil ja vajaks uut nimetajat. Selleks võiks olla “korporatism”, mis on mõistena pärit 1930ndatest, kui käibis sünonüümina fašismile, kuniks viimasest sai sõjaaegsete liitude moodustudes ilmne sõimusõna. Korporatism on ometigi omaette konkreetne nähtus, see pole ei kapitalism ega sotsialism, vaid eravaldajate omandisüsteem, millega kaasneb kartellistunud tööstus, mille peamiseks ülesandeks on teenida riiki.
Varasem piir avaliku ja erasektori vahel – erisus, mida eeldavad reeglina kõik peamised ideoloogilised süsteemid – on sedavõrd hägustunud, et sellisel eristusel pole enam õieti tähendust. Ja ometi puudub meil ideoloogiline ja filosoofiline valmisolek selle uue maailmaga intellektuaalselt ja ettenägelikult toime tulla. Ja mitte ainult seda, isegi uudisvoos võib äärmiselt raske olla eristada heatahtlikke tegutsejaid kuritahtlikest. Me ei teagi enam, kellele meie aja suurtes heitlustes kaasa elada või keda välja vilistada.
See on see, kui segaseks kõik on muutunud. Oleme 1990ndatest ilmselgelt pika maa maha käinud.
Mõni võib öelda, et probleem on alguse saanud juba palju varasemas minevikus. Laskemoonatööstuses oleme avaliku ja erasektori segunemist näinud alates Hispaania- Ameerika sõjast.
Ja see on tõsi. Paljude kullatud ajastu varanduste taga olid täiesti seaduslikud ja turupõhised ettevõtted, kuid oli ka neid, mis aeti kokku läbi vähehaaval virguva sõjalis-tööstusliku kompleksi, mis saavutas oma valmis vormi Esimese maailmasõja ajal, kui hõlmas juba väga erinevaid tööstusharusid tööstustoodangust endast kuni transpordi ja kommunikatsioonideni.
1913. aastal olime muidugi tunnistajaiks eriti jahmatavale partnerlusele avaliku ja erasektori vahel, kui tekkis Föderaalreserv – erapangad liitusid ühtseks löögirusikaks ja nõustusid teenindama USA valitsuse võlakohustusi, vastutasuna neile antud päästetagatiste eest. Sündis monetaarne korporatism, mis vaevab meid tänaseni, samamoodi nagu sõjalis-tööstuslik kompleks.
Kuidas erineb tänane päev minevikust? Erinevus on nii korporatismi ulatuses kui määras. Täna haldab korporatiivne masinavärk ka meie argielu peamise teenuseid ja tooteid, sealhulgas seda, kuidas omandame infot, kuidas käime tööl, kuidas saame hoiustada oma raha, kuidas võtame ühendust sõpradega ja kuidas teeme sisseoste. Kogu meie elu toimib õigupoolest sama masinavärgi vahendusel, millest on muuhulgas saanud igasugu tooteuuenduste ja -disaini liikumapanev jõud. Aga sellest on ühtaegu kasvanud jälgimisvahend meie elu intiimsemateski aspektides, kui talletab näiteks teabe meie finantstoimingutet ja omab kontrolli pealtkuulamisseadmete üle, mille oleme vabatahtlikult oma kodudesse paigaldanud.
Teisisõnu pole küsimus enam eraettevõtetes, mis varustavad mõne välisriigi sõjas esmalt mõlemaid osapooli kuulide ja pommidega ning omandavad seejärel lepingud tolle riigi sõjajärgseks ülesehituseks – sama sõjalis-tööstuslik kompleks on jõudnud meile koju, laienenud kõikjale, vallutanud elu kõik aspektid.
Sellest on saanud nii uudiste kui sotsiaalmeedia nähtavuste peamine kuraator ja ühtaegu ka tsensor. Sellel on volitused otsustada, milliseid ettevõtteid ja tooteid saadab edu ja millised põruvad. See võib teha sekundiga lõpu mistahes rakendusele, kui selle toimimine kõrgetel positsioonidel inimestele üks hetk enam ei meeldi. See võib samas anda teistele rakendustele korralduse kedagi tema poliitiliste vaadete pärast musta nimekirja panna või siis sealt jällegi maha võtta. See võib kõige pisemalegi ettevõttele ette kirjutada, milliseid nõudeid too peab järgima, kui ei soovi hukkuda õigusmenetluste lämmatavas haardes. See võib võtta vaatluse alla mistahes isiku ja teha temast rahva vaenlase, kui mõni tema arvamus või tegu satub vastuollu režiimi prioriteetidega.
Lühidalt öeldes on korporatism – selle eri versioonides, mille hulka kuuluvad ka regulatsioone määrav riik ning monopole haldav ja kehtestav patentide varukassa – kogu praeguse despotismi peamine läte.
Selle esimeseks katsekäivituseks olid 2020. a. lukustused, kui tehnoloogiaettevõtted ja meedia ühinesid kõrvulukustavaks propagandakampaaniaks, mis käskis inimestel paigale jääda, tühistada puhkused ja mitte külastada haiglas või hooldekodus olevat vanaema. See juubeldas, kui hävisid miljonid väikeettevõtted, üksikute heakskiidetud toodete hulgimüüjad teenisid aga rekordkasumeid ja enamus tööjõust kuulutati “vähemoluliseks”, pannes nad sõltuma sotsiaaltoetustest.
See kõik oli korporatiivse riigi kätetöö, kus suur osa ettevõtlussektorist nõustus täielikult režiimi prioriteetidega ja valitsus pühendus igas hetke poliitiliste prioriteetidega sobinud sektoris täielikult oma tööstuspartnerite premeerimisele. Meie elusid valitseva tohutu masinavärgi ehitamine sai tõuke küll ammuses minevikus, aga see algas nagu alati: näiliselt ebasoodsa riigihankega.
Kui selgelt mäletan ma täna seda aega 1990ndatel, kui riigikoolid asusid esmakordselt omandama Microsofti arvuteid. Kas kellelegi lõi häirekella helisema? Minule mitte. Suhtusin sellesse, nagu iga ettevõtlust pooldanud libertaar: iga ettevõte võib teha, mida iganes soovib. Kindlasti on ettevõtel voli müüja oma kaupa kellele iganes, kes seda osta tahab, olgu selleks kasvõi valitsus. Ja nii või teisiti, kuidas saaks kedagi selles takistada? Valitsused olid eraettevõtetega lepinguid sõlminud mäletamatutest aegadest saadik, selles ei paistnud midagi tavatut. Kahju ei saanud sündida.
Ja ometi selgub nüüd, et sündis tohutu kahju. See oli esimene samm teel maailma ühe suurima tööstusharuni, mille mõju tööstuskorraldusele on osutunud palju võimsamaks ja määravamaks kui seda olid mistahes vanamoodsad tootjalt tarbijale suunatud turud. Adam Smithi “lihuniku, pagari ja pruulikoja” on välja tõrjunud kartellikokkulepped, mille eest ta kord maailma väga hoiatas. Nendest hiiglaslikest tulunduslikest ja avalik-õiguslikest kaubandusettevõtetest on tänaseks saanud kogu jälgimishimulise korporatiivse võimukompleksi alusstruktuur.
Me ei ole veel kaugeltki suutnud kohanduda selle tagajärgedega. Mõju on ulatuslikum, kui keegi oleks arvanud ning ületab põhimõtteliselt kõik kunagised debatid kapitalismi vastasseisust sotsialismiga. Küsimus on milleski muus ning isegi kui säärane fookus võiks teoreetiliselt olla huvitav, on sel vähe – kui üldse mingit – pistmist nüüdse tegelikkusega, kus avalik ja erasektor on täielikult sulandunud ja tunginud meie elu igasse aspekti. Selle tulemus on igati ootuspärane: enamike majanduslik allakäik ja üksikute väljavalitute rikkus.
See on ka põhjus, miks ei vasakpoolsed ega parempoolsed, ei demokraadid ega vabariiklased, ei kapitalistid ega sotsialistid ei suuda päriselt kõnetada hetke, milles me elame. Tänapäeva domineerivaks jõuks nii mistahes riiklikul kui globaalsel areenil on tehnokorporatism, mis on ajanud oma haarmed nii meie toidulauale, ravimikappi, meediasse, infovoogudesse kui ka kodudesse, kõigi sadade jälgimisvahenditeni välja, mida igapäevaselt endal taskus kanname.
Tahaksin tõesti, et seotud ettevõtted oleksid päriselt eraõiguslikud, kuid nad ei ole seda. De facto on nad riigiaparaadi käepikendused. Täna on nad riigiga seotud nagu sukk ja saabas ja enam pole selge, kumb neist on sukk ja kumb saabas.
Selle tõsiasja intellektuaalne pärale jõudmine on meie aja peamine väljakutse. Ning sellega juriidiliselt ja poliitiliselt toime tulemine näib pehmelt öeldes veel palju keerulisem ülesanne. Probleemi teeb keeruliseks püüe puhastada ühiskond igal tasandil mistahes eriarvamustest. Kuidas sai Ameerikas kapitalismist korporatism? Esmalt vähehaaval ja siis ühekorraga.
Avaldatud Creative Commons Attribution 4.0 loa alusel.
