Kaevikusõda kliimateaduses

Vanameeste vabadusvõitlus - revolutsioon, milles ealine pagas on eeliseks.

Aivar Usk

10. jaan. 2024
Aivar Usk
Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Erinevatel foorumitel on kõlanud arvamusi, et vastuseis „kliimaneutraalsuse” poole pürgimisele jääb üksikute väljasureva põlvkonna isasesindajate ealiseks omapäraks ning kaob koos nendega. Tõepoolest, võrreldes Vabadussõja noorkotkastega aastatel 1918-1920 ning meie iseseisvuse taastamise avalahinguga augustis 1987 Hirvepargis, kus torkas silma alla kolmekümneaastaste suur osakaal, toimetavad „kliimadissidentidena” valdavalt emeriitprofessori staatuses teadlased või muud eakad asjatundjad.

Põhjused on loogilised. Esiteks, vanema põlvkonna teadlased on üles kasvanud tänapäevasest „kliimaneutraalsema” teaduskeskkonna tingimustes ning neil on olnud võimalus kogeda, kuidas praegune väidetav konsensus „inimtekkelise katastroofilise kliimasoojenemise”osas on konstrueeritud. Teiseks, neil ei ole kliimaaktivistidest alarmistide poolsest „tühistamisest” enam palju kaotada – ollakse pensionil või poliitilistest mõjutustest ohustamata positsioonidel, kus puudub vajadus esitada rahastamistaotlusi teadusgrantide saamiseks. Kolmandaks, elukogemus kujundab välja selgroo ja süvendab vastutustunnet oma tegevuse tulemuste eest; ega asjata mõnele olulisele ametikohale kandideerijalt nõuta vähemalt 40-aastast eluiga.

Kuna kliima kujunemine on keerukas ning paljude senini täies ulatuses teaduslikult lahtimõtestamatuks jäänud seostega valdkond, ei jää vähemalt selgepiirilise füüsikalise maailmapildi või tehnilise kõrghariduseta tavakodanikul muud üle kui valida pool, kelle väiteid uskuda. Paljud teevad seejuures klassikalise loogikavea, usaldades jäägitult pealtnäha kaalukaid, „tuhandete teadlaste konsensusel” põhinevaid ÜRO Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change – IPCC) seisukohti. Tundub ju usutav, et kollektiivne seisukoht on üksiku teadlase arvamusega võrreldes ülimuslik; tasub aga meenutada Albert Einsteini kommentaari, et mittetöötava hüpoteesi ümberlükkamiseks piisab ka ühe teadlase poolt esitatud tõendusest. Konsensus seostub pigem poliitika kui teadusega, millegipärast ei räägita sellest Ohmi seaduse ja teiste tõendatult toimivate seoste puhul.

Toeta

Eesti teadlaste kliimakriisi-skepsis

Südikusele vaatamata ei suuda grimm varjata enamiku ERR-i arhiivist seni leitava saate “Pealtnägija” episoodi „Eesti staažikad teadlased ei usu kliimasoojenemise ohtudesse” (16.04.2014) peategelaste oletatavat sünniaastate vahemikku. Teadlased Anto Raukas (1935), Arno Arrak (1927), Arvi Liiva (1930) ja Volli Kalm (1953) koonduvad Olavi Kärneri (1942) väite “Inimkonna mõju kliimale on tühine” taha siiski mitte dementsusest – põhjus peitub võtmesõnades „staažikad” ja „teadlased”, lisaks ehk keskmisest tugevam annus selgroogu. On tüüpiline, et teenekatest teadlastest kliimadissidentide leeri esindajate tegevuse ametlikest jäädvustustest või järelhüüetest ei leia me enamasti viiteid nende eriarvamustele kliimamuutuste põhjuste osas.

Samal seisukohal oli Eesti iseseisvuse taastamisel olulise panuse andnud akadeemik Endel Lippmaa (1930), kelle ühte viimastest intervjuudest aastast 2008 on kliimaaktivistid vahel „kahetsusväärseks tüvitekstiks” nimetanud. Mainitud intervjuu osas tegi Eesti Ekspress aastal 2019 roheajastu vaimus vigade paranduse, mille pealkiri tembeldab intervjueeritu sisuliselt rumalaks. Teadmust on kliima valdkonnas vahepeal küll lisandunud ning lugupeetud akadeemik oli mõnda graafikut ekstrapoleerides liialt enesekindel, kuid kaalukamates punktides (vt viidatud artiklist punkte 5, 7, 9 ja 12), samuti teisejärgulistes (vt punkte 10, 11, 13, 15) ei ole ümberlükkamiseks kasutatud argumendid veenvad ega kohati isegi tõesed. Temperatuuri satelliitide abil mõõtmise tulemuste tagantjärele ümberhindamise osas võib aga spetsialistile huvi pakkuda hiljutine USA Riikliku Ookeani- ja Atmosfäärivalitsuse (National Oceanic and Atmospheric Administration – NOAA) teadlaste artikkel (Zou jt, 2023). Selles rehabiliteeritakse varem NASA GISS satelliitmõõtmiste täpsuse alusetus kriitikas süüdistatud USA Alabama Huntsville’i Ülikooli (The University of Alabama in Huntsville – UAH) kliimateadlane John R. Christy, kelle algoritmid ka pärast algsete puuduste likvideerimist on satelliitidelt mõõdetud Maa temperatuure teistest töötlejatest madalamatena näidanud.

Mäletan enam kui kümmekond aastat tagasi kusagilt loetud väidet, et Eesti teemassepuutuv teadlaskond on olnud skeptiline inimtekkeliste kliimamuutuste ulatuse osas. Ehk mõjutas tänaseks hõrenenud asajatundjate põlvkonda lisaks enda uurimistulemustele ka see, et USAs oli aastal 1998 sellisel seisukohal „ülekaalukas enamus USA kliimateadlastest” – viiskümmend kuuekümnest. Ameerika Meteoroloogiaühingusse koondunutena deklareerisid nad selleks ajaks avalikkuses juba laialt levinud seisukohtadele ja poliitikatele vastandudes: ”Poliitikameetmed põhinevad suuresti ebamäärastel teaduslikel teooriatel. Nende aluseks on põhjendamata eeldus, et fossiilkütuste põletamisele järgneb katastroofiline globaalne soojenemine, mis nõuab kohest sekkumist. Me ei nõustu sellega.” Aktivistid-alarmistid on püüdnud selliseid seisukohti näidata kliima soojenemise eitamisena. Tegelikkuses väidavad end tänapäeval sageli kliimarealistideks nimetavad teadlased, et inimtekkelise süsihappegaasiheite (CO2) poolt põhjustatud kliima loomulikke protsesse täiendav soojenemine ei ole radikaalse majandusse ja inimeste elukorraldusse sekkumise õigustamiseks piisavalt suur, ammugi mitte katastroofiline. Oluline on aga järeldus, et seetõttu ei peataks kasvuhoonegaaside heite piiramine kliimamuutusi.

Läbi lillede on oma kliimaskepsisest mõista andnud nii mõnedki Eesti elus seni tegevad teadlased, keda ma siinkohal loetlema ei hakkaks. Olen mõnel üritusel provotseerivaid küsimusi esitanud, püüdes teadlikke kaasaegseid inspireerida: võtke sõna järjekordse meedia vahendusel leviva mõtteviiruse vastu! Noortel puudub võrreldes kuuekümnendates eluaastates pensionieelikute või vanematega võrreldav kogemuspõhine immuunsus riiklikult propageeritavate lolluste vastu.

MRP AEG miiting Hirvepargis 23.08.1987 oli esimeseks sellelaadseks poliitiliseks väljaastumiseks Eestis. Tänapäeval vajaks tühistamist kliimakriis. Foto: Aivar Usk.

Tähelepanuväärsed osatäitjad kliimateaduse draama rahvusvahelisel laval

Kui tuleb valida, kelle mõtteavaldusi usaldada, siis mina eelistan ambitsioonikatele IPCC materjale uurides karjääri teinud noorteadlastele või ametnikele suure kogemustepagasiga atmosfäärifüüsikuid, paleoklimatolooge ja eriti „põlluteadlasi”, kelle uurimistöö ulatub otsapidi arvutimudelitest sügavamale päriskeskkonda. Allpool toon mõned näited nendest, kelle seisukohtadel on minu hinnangul kaalu.

Dr Roger Revelle (1909-1991) oli 1950-ndatel üks esimesi süsihappegaasi kasvule atmosfääris ja sellest tulenevale teoreetilisele globaalse soojenemise ohule tähelepanu juhtijaid USAs ning üks sellele osundanud USA valitsuse sõltumatu teadusnõustajate grupi JASON poolt aastal 1979 koostatud teadusaruande „Long term impact of atmospheric carbon dioxide on climate”i inspireerijatest. Ta oli seotud ka Mauna Loa Observatooriumi käivitamisega CO2 kontsentratsiooni mõõtmiseks atmosfääris, mille mõõtetulemusi seni ülemaailmselt kasutatakse. Aastaks 1991 olid tema seisukohad kliimapoliitiliste piirangute kehtestamise vajaduse osas muutunud, millest räägib kaasautorlus pärast tema surma ilmunud artiklis „What to do about Greenhouse Warming: Look before you Leapii”. Tänapäevases valguses sügavalt „kliimaskeptilises” artiklis tõdeti, et kuna kasvuhoonegaaside poolt põhjustatud kliimasoojenemise teaduslikud alused on seni ebamäärased ja tõendusmaterjale ohtliku soojenemise kohta napib, tuleks enne drastiliste meetmete rakendamist veel aastat kümme oodata, et teaduslik arusaam kliima kujunemise protsessidest saaks täieneda. Kuna üheks dr Revelle’i tudengitest oli olnud Al Gore, kes oma kliimasoojenemise vastast ristisõda temalt õpituga põhjendas, vaidlustati artikli autorlus ning nõuti selle eemaldamist. Üks artikli kaaasautoritest, Virginia Ülikooli keskkonnateaduse emeriitprofessor Fred Singer (1924), viis vaidluse kohtusse ning võitis. Viide artikli lõpus globaalse soojenemise pidurdamist 2 °C piires võimatuks nimetanud 2018. aasta majandusteaduse nobelisti dr William Nordhaus’i (1941) väitele on tänapäevalgi ajakohane: „…need, kes nõuavad tugevaid meetmeid kasvuhoonegaaside poolt põhjustatud soojenemise aeglustamiseks, on oma seisukohale jõudnud igasuguse kulu/tulu analüüsitaiii

Albert Einsteini mantlipärija USA Princetoni Ülikoolis, füüsik-matemaatik Freeman Dyson (1923-2020), „ei nõustunud teadusliku konsensusega kliimamuutuste osas” isegi Wikipedia andmetel. On tähelepanuväärne, et ta oli üks süsihappegaasi potentsiaalselt ohtlikule kliimamõjule osundanud USA valitsuse teadusnõustajate grupi JASON aastatel 1979 ja 1980 koostatud teadusaruannete kaasautoritest, kuid muutis oma seisukohta kliima faktiliste arengute tõttu. Aastal 2009 süüdistas ta avalikult aktivistist kliimateadlast James Hansen’it ohtude ülepaisutamises ning teaduse muutmises ideoloogiaks. Huvitav nüanss: mittetöötavate kliimamudelitega ebaõnnestunult tegelenud sõber Syukuro Manabe, kellele ta aastal 2015 antud videointervjuus globaalse soojenemise hüsteeriast rääkides viitab, sai selle tegevuse eest aastal 2021 Nobeli preemia. Dyson’i sõnul on atmosfääri lisandunud CO2 mõju inimkonnale positiivne, ergutades taimestiku kasvu. Kliimakatastroofi ennustajad olevat moodustanud uskumatu ulatusega religiooni. Veeaur põhjustab 90% kasvuhooneefektist, inimtekkelise CO2 osa on soojahoidmisel ebaoluliselt väike.

USA Princetoni Ülikooli füüsika emeriitprofessor William Happer (1939) on tunnustatud teadlasena olnud valitsuse teadusnõustajate grupi JASON eesistuja. Oma septembris 2023 Austraalias peetud IPA videoloengus tegi ta ootamatu avalduse aastal 1980 koostatud JASON-i teadusaruande „Long term impacts of increasing atmospheric carbon dioxide levels”iv kaasautorina selle keskse näitaja saamisloo teemal. Tema sõnul tuletati tänaseni IPCC poolt tõenäoseks keskväärtuseks peetav CO2 kahekordistumisele atmosfääris järgnev temperatuuri tõus 3 ºC tellija ootustest lähtudes „teadusliku lakkevaatamise” meetodil:

Esimene meie poolt saadud number oli liiga väike, siis me suurendasime seda meelevaldselt, kuni ta sai piisavalt suureks selleks, et näida sobivana, et panna ta raamatusse, mis meeldiks meie sponsoritele. Me siis oletasime, et kolm kraadi soojenemist järgneb CO2 kahekordistumisele ja ma kinnitan teile, et see ei olnud teadus. See oli vaid lähtumine sellest, mida arvati sponsoreid soovivat. Mul on selle pärast tegelikult väga häbi”.v

Princetoni Ülikooli füüsika emeriitprofessor William Happer on tunnistanud, et nn kliimateadust mõjutavad tugevalt sponsorite soovid. Foto: Wikimedia Commons/Gage Skidmore.

Ka professor Happer’i enda hilisem projektsioon temperatuuri eeldatava tõusu kohta kasvava CO2 osakaalu tõttu atmosfääris osutus ülehinnatuks. Ta on kasvuhoonegaaside mõju uurimist jätkanud koostöös Toronto York’i Ülikooli füüsikaprofessori William van Wijngaarden’iga. Aastal 2021 Saksamaa parlamendis (Bundestag) oma uuringuid tutvustades selgitas ta, et CO2 kasv atmosfääris senises tempos nõuaks kahekordistumiseks üle 100 aasta ning tõstaks Maa keskmist temperatuuri alla 1 ºC. Tema sõnul on tänapäeval raske panna tehnilise taibuga inimest uskuma, et isegi CO2 osakaalu kahekordistumisel atmosfääris võiks sellega kaasnev ebaoluline muutus planeeti jahutavas väljaminevas soojuskiirguses Maal katastroofi põhjustada; ainuüksi pilvede mõjul päeva jooksul tekkivad erinevused on märgatavalt suuremad. Küllap sellepärast määrataksegi kliima-ametnikeks sageli humanitaar- või majandusharidusega isikuid, kes saavad kliimakriisi jutlustada õndsas teadmatuses termodünaamiliste ja kiirguslike protsesside olemusest.

Tähtis roll võitluses kliimaalarmismiga on eelpoolmainitud UAH-i atmosfääriteaduse professoril John R. Christy’l, kelle temperatuuri satelliitmõõtmiste tulemused näitavad mõõdukamat soojenemist kui NASA GISS omad. Tema väitel pole põhjust oodata kliimakatastroofi ega süüdistada selles inimkonda. Ta tegutseb ja publitseerib sageli koos kolleeg Roy Spenceriga (1955), koostab igakuiseid kliimaülevaateid ning on üritanud valgustada ka USA Senati teaduskomiteed.

1973. aasta füüsika-nobelist Ivar Giaever (1929) nimetab inimtekkelise katastroofilise globaalse soojenemise kultust uueks religiooniks, kritiseerides seda oma Nobeli preemia laureaadiloengutes aastatel 2012 ja 2015. Ka 2022. aasta füüsika-nobelist John Clauser (1942) eitab kliimakriisi ning nimetab IPCC’d ohtliku valeinfo allikaks.

Tähelepanuväärseks peetakse MIT atmosfäärifüüsika emeriitptofessor Richard Lindzeni (1940) pilvede pupillikontseptsiooni (iris effect), mille kohaselt kaitseb atmosfäär planeeti muutuva pilvisuse abil liigse soojenemise eest. Ta on üks neist, kes rõhutavad: inimkonnal tuleb säilitada julgus mittemidagitegemiseks CO2 heite osas.

Oslo Ülikooli geograafia emeriitprofessor Ole Humlum (1949) on võtnud oma südameasjaks riiklike agentuuride ja teadusülikoolide avaandmete analüüsil põhinevate igakuiste ja -aastaste kliimakokkuvõtete avaldamise alates märtsikuust 2009. Tema detailsetel ja emotsioonivabadel Climate4You veebilehtedel on infot ja graafikuid nii kliimaparameetrite, polaaralade kui ajaloolise kliima kohta. Professor Humlum juhib tähelepanu kliimamudelite puudustele, ajalooliste minevikuandmete jahedamaks korrigeerimise märkimisväärsele mõjule soojenemise ulatuse hindamisel ning tõsiasjale, et inimtekkeline CO2 ei saa olla soojenemise peamiseks põhjuseks. Tema väitel näitab kaasaegsete mõõteandmete analüüs, et tüüpiliselt järgivad CO2 osakaalu muutused atmosfääris maapinnalähedase õhutemperatuuri muutusi, mis omakorda järgnevad muutustele ookeanide pinnatemperatuuris, kus salvestub päikeseenergia.

Austraalia akadeemik, Melbourne’i Ülikooli geoloogia emeriitprofessor Ian Plimer (1946) selgitab: kümnete miljonite aastate pikkusel ajaskaalal kujundab Maa kliimat peamiselt mandrite tektoonika, sadade tuhandete aastate ajaskaalal planeedi orbitaaltsüklid, tuhandete kuni kümnete aastate ulatuses aga muutused päikesekiirguse energiavoos, mida IPCC ignoreerib. Kliimaskeptiliste vaadetega Ühendkuningriigi prints Philipi (1921-2021) katse teda kuningakotta loengut pidama kutsuda nurjati.

Üks keskkonnaorganisatsiooni Greenpeace rajajatest dr Patrick Moore (1947) kinnitas maikuus 2023 koos kahe tuntud teadlasega Princetoni Ülikoolis esinedes, et kliimakriisi pole, süsihappegaasi lisandumine atmosfääri on looduskeskkonnale kasulik ning dekarboniseerimine on mittevajalik, mittesoovitatav ja teostamatu.

Eakate sekka kuuluvad ka veebi The Right Climate Stuff koondunud endised USA Apollo, Space Shuttle ja ISS kosmoseprogrammides osalenud NASA teadlased ja insenerid Thomas L. Moseri (1945) juhtimisel. Nende väitel ei ole teaduskirjandust analüüsides ja mõlema leeri teadlastega suheldes õnnestunud tuvastada veenvaid tõendeid katastroofiliste kliimamuutuste poole liikumise kohta. Kliimamuutused on valdavalt looduslikud ning CO2 roll tühine. Fossiilkütustelt üleminekut nähakse algamas tehnoloogiate arenedes aastal 2055.

USA Teaduste Akadeemia füüsikust president Frederick Seitz (1911-2008), kasvuhoonegaaside katastroofilise kliimamõju ületähtsustamise vastase Oregoni petitsiooni algataja, ei oleks selles nimekirjas kaugeltki viimane.

Endine USA teaduse aseminister, füüsikust professor Steven E. Koonin (1951), on samuti olnud valitsuse teadusnõustajate grupi JASON eesistuja. Tema üleskutse aastal 2021 avaldatud artiklis on üheselt mõistetav: on aeg tühistada kliimakriis. Vastutus sellise kriisi puudumise selgesõnalise kinnitamise eest lasub valitsustel, riikide teaduste akadeemiatel ja erialaühingutelvi. Kui seda ei tehta, on „kliimategevuste” ohtlik mõju ühiskonnale suurem kui kliimamuutuste mõju.

Professor Steven E. Koonin soovitab tühistada kliimakriisi. Foto pärineb aastast 2009, mil Koonin oli USA teaduse aseminister. Foto: Wikimedia Commons.

Noorema põlvkonna kliimakriisi-konsensuse eitajad

Kanada Guelph’i Ülikooli keskkonnaökonoomika professor Ross McKitrick (1965) oli koos Stephen McIntyre’ga (1947) esimene temperatuuri alarmistliku „hokikepikõvera” faktidepõhine vaidlustaja aastal 2003. Tegeleb ka IPCC kliimamudelite analüüsiga ning kritiseerib nende liigset kallutatust soojenemise prognoosimisele, mis on viimases mudeliperekonnas CMIP6 veelgi süvenenud. Eitab kliimakriisi ja hindab CO2 kasvust tulenevaid kliimakahjusid nulliks vähemalt sajandi keskpaigani. Kliimakohtumise COP28 tulemuste lühianalüüsis viitab kokkulepitu teostamisel ees ootavatele majanduskahjudele ja hirmutamisel põhineva kliimapoliitika läbikukkumisele.

USA astrofüüsik Willie Soon (1965) viitab IPCC vigadele päikeseenergia kliimamõju alahindamisel, mis põhineb eesmärgiga ühilduvate mõõteandmete valikulisel kasutamisel. Kritiseerib kliimavalesid alates temperatuuri „hokikepikõverast”, mida „kasulikud idioodid” levitada aitavad. Meenutas oma videoesinemises augustis 2022, et juba aastal 1933 kavandas Saksamaa tolleaegne taimetoitlasest juht riigi üleviimist hüdro- ja tuuleenergiale ning vesiniku laialdast kasutuselevõttu energiakandjana; plaanidest olevat loobutud nende kulukuse tõttu.

Orkaane ja tornaadosid uurinud mitmekülgse dr Roger Pielke Jr (1968) blogi pakub sissevaadet nii ekstreemsete ilmastikunähtuste statistikasse kui IPCC vilepuhujate poolt kinnitatud eksimustesse. Ta on kritiseerinud kliimateaduse alarmistlikku politiseerimist ja ebausutavate stsenaariumite kasutamist rahvusvahelisel tasemel ning andud ütlusi USA senatis. Aastal 2023 kuulutas ta IPCC tahtlikult valeinfot levitavaks organisatsiooniks.

Taani Riikliku Kosmoseuuringute Instituudi professor Henrik Svensmark (1958), Iisraeli Jeruusalemma Ülikooli Racah’i Füüsikainstituudi professor Nir Shaviv (1972) jt on kümneid aastaid uurinud kosmilise kiirguse (GCR) mõju pilvede moodustumisele. Tänaseks on CERN laboris teostatud katsetes ja keskonnamõõtmiste andmeanalüüsis kinnitust leidnud märkimisväärne, inimtekkelist CO2 ületav kliimamõju.

Kliimahüsteeria vastu võitlemine pole siiski eranditult maskuliinne tegevusvaldkond. Teadlaste seast tegelevad sellega aktiivselt näiteks USA klimatoloog dr Judith Curry ning dr Jessica Weinkle, korallihävingu-kliimavaledega võitlev Austraalia bioloog dr Jennifer Marohasy ning jääkarukriisi-kliimavaledega võitlev Kanada zooloog dr Susan Crockford.

Ühendkuningriigi Northumbria Ülikooli Ukrainast pärit päikesefüüsik Valentina Zharkova on küll väljaütlemistes ettevaatlik, kuid ennustab uue väikese jääaja algust lähikümnenditel. Koostöös Kiievi Observatooriumis tegutseva Ukraina akadeemiku Irina Vasilieva’ga septembris 2023 avaldatud artiklis näidatakse temperatuuri, ookeanide veetaseme ning jääkatte sulamise seoseid Päikese aktiivsuse ja orbitaalparameetritega: Arktika soojenemine on käinud ühte jalga Päikese aktiivsuse 10,7-aastaste tsüklitega, teised nähtused 21,4-aastaste muutustega Päikese magnetväljas.

Realistliku kliimapoliitika perspektiiv näib habras, kuid mitte lootusetu

Jõulise nullheite-kliimapoliitika põhjendused ja eesmärgipärasus on ammu väljunud puhtteadusliku arvamustevahetuse raamest, tänapäeval käib võitlus elukorralduse ja ettevõtluse vabaduse eest. Nagu tabavalt märkis Tallinna Tehnikaülikooli audoktor Vaclav Klaus (1941), Tšehhi Vabariigi president, oma raamatus „Blue Planet in Green Shackles: What Is Endangered – Climate Or Freedom?”vii: „Suurimaks ohuks vabadusele, demokraatiale, turumajandusele ja jõukusele pole 21. sajandi alguses enam sotsialism ega kommunism. Selleks on ambitsioonikas, ülbe, ebaaus keskkonnaideoloogia.” Cambridge’i Ülikooli professor Michael Hulme (1960) nimetab kõiki probleemseid nähtusi inimtekkeliste kliimamuutustega põhjendavat ohtlikku ideoloogiat klimatismiks (climatism).

Need, kes kliima kujunemise füüsikalistest alustest iseseisvalt aru ei saa, võiksid kliimateaduse vaidlusküsimustes poolt valides endalt küsida, miks suur osa nendest, kes nimetatud aluseid hariduslike eripärade tõttu kahtlusteta mõista suudavad, teevad paljuski teistsuguseid järeldusi kui poliitiliselt toetatud kliimateaduse häälekandjad. On aga mõistetav, et isegi teadlased ei kontrolli meedias propageeritava konsensuse tingimustes kõiki kolleegide tulemusi üle – keerukaks muutunud maailm saab põhineda vastastikusel usaldusel.

Rootsi keskaegne komme harimata tütarlastel nõidu identifitseerida lasta (“lapsesuu ei valeta”) on viimasel ajal küll maailmas populaarsust kaotanud, kuid kliimaaktivistide ootustele mittevastavate teadustulemuste publitseerijate ahistamise juhtumeid esineb suures osas end vabaduste kantsideks pidavates riikides. Ka artiklis kasutatud Wikipedia viited eeldavad tutvujalt ridade vahelt lugemise võimet. Suuremas või väiksemas aktivistlikus õhinas teadlased traageldavad aga USA teadlase Roger Pielke Jr väitel jätkuvalt kokku ligi 20 uut ebarealistlikul stsenaariumil RCP8.5 põhinevat teadusartiklit päevas. Seda lisaks juba olemasolevatele kümnetele tuhandetele, mida IPCC hoolsalt oma kliimaaruandeid koostades kriisi kuulutava sisendina kasutab.

Elanud kord ajakirjanik, kes jäänud uskuma valitsuse palgal oleva teadlase doktor Yamaka uurimistulemusi, mille alusel naise aju olevat oravasuurune. Selle teadmise rahvavalgustuslikel eesmärkidel levitamine toonud nii mõneski vestlusringis kaasa ebamugavaid olukordi. Sellestki juhtumist saab õppida, et mitte iga teadlase poolt publitseeritut ei tasuks järelemõtlematult täies mahus puhta kullana võtta. Eriti juhtudel, kui uurimisteema jätkuva finantseerimise tagamiseks on määrava tähtsusega tulemuste vastavus rahastaja ootustele, nagu see asjaosaliste väitel meie ajal kliimat puudutavas valdkonnas kahjuks sageli kipub olema.

i „Atmosfääri süsinikdioksiidi pikaajaline mõju kliimale”

ii „Mida ette võtta kasvuhoonegaaside poolt põhjustatud soojenemise teemal: vaata, enne kui hüppad”

iii „… those who argue for strong measures to slow greenhouse warming have reached their conclusion without any discernible analysis of the costs and benefits…”

iv „Atmosfääris süsinikdioksiidi tasemete kasvu pikaajalised mõjud”

v „The first number we got was too small, so we increased it just arbitrarily until it was big enough that it would seem like an ok thing to put in the book that our sponsors would like. So we guessed three degrees of warming from doubling CO2 and I can assure you that wasn’t science. That was just what do you think the sponsors want. I am actually quite ashamed of it.”

viIt’s Time to Cancel the Climate Crisis. Governments and authoritative bodies such as the US National Academies, the UK Royal Society, and professional societies have a responsibility to state clearly that there is no crisis, and we need to act thoughtfully.

vii „Sinine planeet rohelistes ahelates: mis on ohustatud, kliima või vabadus?”

Vabaduste portaal on loodud ja toetatud inimeste poolt nagu Sina.
Liitu vabadused.ee toetajatega
Toetan
Telli järgmine artikkel oma e-posti aadressile

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Subscribe
Notify of
1 Kommentaar
Most Voted
Newest Oldest
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare

Hea ja tänuväärne ülevaade.

Lisaks võiks mainida Ühendkuningriigis East Anglia ülikooliga seotud Climatgate’i (ca 2009), kus avalikkuse ette häkiti “kliimateadlaste” kirjavahetus, milles arutleti, et kuidas saaks muuta graafikuid nii, et need soodsamalt soojenemist näitaksid. Muidugi tühistati afäär “valitsuse sõltumatute” komisjonide poolt.

Tegelikult on seda dissitentlust maailmas suht palju. Maasimeedia määrab, mida massid mõtlevad ja usuvad.

Aga kogu see kliimasektantlus on lihtsalt hämmastav. Kuidas me nii kaugele jõudsime, et meil on Kliimaministeerium. Tehtagu siis ka Kuuministeerium või Päikeseministeerium, prooviks kuidagi inimtekkelist Universumi paisumist pidurdada.

Üks asi on korrumpeerunud ja selgrootud teadlased. Teine asi on selle jama turjale kasvanud äri ja arvestatav hulk pseudoteadlasi – jaantatikaid, kelle igapäevatööks on ajuvaba tegevus, mis põhjustab enamusele ainult kannatusi.

Soovitaks ühe valgustunud aktivisti poolt tehtud filmi https://www.youtube.com/watch?v=Zk11vI-7czE&t=424s

Siin jaantatikalik päevauudis: https://www.dailymail.co.uk/news/article-12950765/London-electric-double-decker-bus-fire-Wimbledon.html

Mis juhtub, nagu artiklis mainitud autorid ennustavad, on see, et päikesetsüklist tulenevalt ootab meid lähitulevikus kliima jahenemine. Aga tublid eestlased on selleks ajaks oma energiatootmise koos ahjude ja kaminatega välja lõhkunud.