Üks tuttav küsis minult kord, kas reisimine teeb inimese targemaks. On tõesti tõsi, et saatus on olnud mulle reisimise osas lahke ning olen aastate jooksul saanud ära näha palju erinevaid maid ja kultuure mitmel pool maailmas. Mõnes olen lihtsalt peatunud, mõnes esinenud, mõnes ka pikemalt elanud ja paljudes sõpru leidnud. Vastasin talle, et see kõik sõltub sellest, miks ja kuidas inimene reisib. Kui ta sõidab teise riiki või teisele kontinendile selleks, et vaadata seal telekast sedasama sporti nagu kodus, juua sama õlu nagu kodus ja ööbida mõnes ainult liikmetele mõeldud kuurordis, siis ma arvan, et see seda inimest kuigivõrd ei muuda. Aga kui tema reisimisviis on sellest kasvõi pisutki erinev, rääkimata olukorrast, kus see on põhimõtteliselt teistsugune – ja reisimisest saab rännak – siis, ma usun, laiendab see paratamatult inimese maailmavaadet ja elutunnetust. Näha uskumatut rikkust ja uskumatut vaesust, näha traditsioone, millel on ehk vaid kaudne ühisosa kultuuriga, millega harjunud oleme, on kogemus, mida ei saa inimesest pärast enam kustutada. Sest hoolimata üha laienevast korporatiivsest ja selle kaudu ka kultuurilisest globaliseerumisest (või kolonialiseerumisest?), on maailmas ikka veel alles märkimisväärselt palju erinevaid maastikke, traditsioone ja eluviise.
*
Ent lubasin rääkida kultuurist ja selle seosest reisimisega. Alustan pildikesega aastast 2008. Chandigarhi linn, Põhja-India. Linn, mille planeeris prantslasest betooniaustaja Le Corbusier ning mis on seetõttu isegi mingil määral euroopalik. Ainus linn Indias, nagu mu kohalik sõber nalja heidab, mis planeeriti enne, kui seda ehitama hakati. Olen siin esinemas rahvusvahelisel kirjandusfestivalil. India luulepublikul on kombeks keset luuletust, kui mõni mõte selles eriti tabav tundub, pead vangutada ja esinejale teada anda “küll on hea”. Vahel kordab esineja seejärel sama rida või mõtet veelkord, umbes nii, nagu Jaapanis on kombeks ühte haikut ette kanda kaks korda järjest, et kindel olla, et selle mõte on kohale jõudnud.
Kui minu kord käes, astub peale mu etteastet mulle vaimustunult ligi vanem hindust härrasmees esireast ja õnnitleb mind. Alles hiljem saan teada, et tegu on hindikeelse luule suurkuju Kunwar Narainiga, keda võib pidada sealse luuleilma mõjukaimaks autoriks viimasel poolsajandil – ja see on väide, millele Indias suurt keegi vastu ei vaidle. Saan ka teada, et ta on kogu elu jooksul käinud ehk ainult poolel tosinal festivalil ning elanud muidu suhtelises erakluses. Ometigi saab sellest hetkest alguse mitte ainult meie sõprus ja minu armastus ta luule vastu, vaid ma leian temas ka endale olulise innustaja oma loometeel. Ühtlasi jõuab tänu sellele kohtumisele hiljem eesti keelde ainuke senitõlgitud killuke hindikeelset kirjandust – kaks Naraini luulekogu, kaks ainsat eestindust keelest, mille kõnelejate arv ulatub üle poole miljardi. Seda kõike poleks juhtunud, kui ma tol päeval seal kaugel maal kohal poleks olnud.
Mitte kõik mu reisid aastate jooksul pole küll toimunud kirjanikuna või kultuuriesindajana, aga need on siiski moodustanud olulise osa. Ja harva olen neilt naasnud sõlmimata uusi sõprussuhteid või tutvusi. Õigupoolest ongi suurem osa minu olulisematest erialastest sõprustest ja kontaktidest tekkinud just reiside käigus, kui olen neile piltlikult öeldes otsa komistanud – nagu eeltoodud lugu ka kenasti ilmestab. Reeglina on tegu olnud rahvusvahelisele publikule tundmatute, kuid oma kontekstis ja miljöös oluliste autoritega, mõnikord ka mõne noore särava vaimuga, kelle karjäär on alles algamas. Jõudsin oma reiside käigus üsna kiiresti järeldusele, et kultuurialaste festivalide ja konverentside mõte ei ole kaugeltki mitte ainult etteasted ja esitlused ise. Nende peamine tuum ja võlu seisneb selles, kuidas sa ühes samas ajahetkes ühes samas ruumis teiste loojatega kokku satud ning toimub vastastikune, vahetu suhtlus – kultuuri vahetus.
*
Reisimine on olnud osa kultuuri arengust tegelikult küll juba sajandeid. Ajal, mil lennureisid polnud veel levinud või isegi leiutatud, kogunesid sama kunstiga tegelevad loojad sageli ühte samasse keskusse või mõne kogenud meistri ümber. Eesti kultuurist võib meenutada Rudolf Tobiase minekut Berliini ja selle revolutsioonilist mõju Eesti sümfoonilisele muusikale, või Eduard Viiralti ja Konrad Mäe külaskäike Pariisi ning selle moderniseerivat mõju Eesti maalikunstile. Näiteid leiduks kahtlemata veel – võib ju ka küsida, mis oleks saanud Arvo Pärdist, kui ta ei oleks sattunud elama Berliini ning saanud seal kokku plaadifirma ECM asutaja Manfred Eicheriga, kes valis Pärdi „Tabula Rasa“ oma terve uue seeria ECM New Series avaplaadiks.
Euroopast laiemalt võib küsida, milline näeks välja kaasaegne maalikunst, kui Picasso, Miro, Modigliani ja paljud teised ei oleks 20. sajandi esimestel aastakümnetel kogunenud Pariisi, vaid oleks jäänud oma kodumaale, kartes maailma oma reisidega häirida? Varasemast ajaloost võib mõelda Viini kogunenud heliloojatele või oma aja ehk olulisima kunstimetseenluse keskusena toiminud Firenzest. Reisimine, liikumine, oma ajastu võimaluste juures, on niisiis alati olnud osa Euroopa kultuurist ning selle ajalugu ja ilu on sageli just vahemaid ületava kultuurivahetuse tagajärg. (Võib mõelda veel näiteks Paul Gauguinist, kes reisis Polüneesiasse ja maalis sealsest kultuurist vaimustudes täiesti uuenduslikult, või André Gide’ist, kes reisis Põhja-Aafrikasse ja avas sellega tee kaemuslikele reisikirjadele.)
Mind on seepärast hämmastanud, ja õigupoolest ehmatanud need hääled, mis viimaste aastakümnete suurima kultuurilise seiskaja, koroonakriisi, järel on järgmist väidetavat kriisi – kliimakriisi – omaks võttes on unustanud küsida, mida tähendab see kultuurile. Mõtlen siin neist häältest, mis hakanud nõudma rangeid piiranguid inimeste õigusele reisida või mõnel puhul isegi seda, et „vaktsiinipasside“ eeskujul kehtestataks „süsinikupassid“. Kuuldes neid üleskutseid – olgu siis tuttavate või ametnike ringis – jäin ma mõtlema, et need inimesed pole ilmselt kunagi mõelnud mehhanismidele, mille läbi kultuur tänapäeval toimib. Kultuur kui nähtus on nimelt alati üles ehitatud vastastikususele – autor saab tähenduse, kui tal on publik, ja vastupidi. See on üles ehitatud mõtete, muljete, loomingu vahetamisele, ka autorite endi vahel – sest pole ju vähe teoseid, mis tõukuvad kellegi teise loomingust. Ja just see on see, mis hoiab kultuuri elava ja elujõulisena.
Reisimise vorm on muutunud, kuid selle olemus on jäänud samaks. Enam ei pea teiste meistrite tundmiseks jäädavalt ära kolima. Ning just tänu sellele on kultuur maha käinud pika tee, et leida ühtsust mitmekesisuses, õppida tundma ka meist väga erinevatest kultuuridest pärit inimesi ja loomet, ning näha, kuidas geograafiliselt väga kaugedki kirjandused, heliteosed, näitemängud võivad meid puudutada. Kusjuures nagu ajalugu kinnitab, ei pruugi autori jaoks tema kõige tunnustavam publik ollagi tema kodumaal, nagu ei pruugi ka kirjaniku lemmikkirjanikud olla tingimata tema emakeelest pärit. Chester Himes (1909–1984) oli kuulsam Prantsusmaal kui kodumaal Ameerika Ühendriikides, tema hilisem, eesti keeldegi tõlgitud kaasmaalane, krimikirjanik Donna Leon (s. 1942) leidis esmalt kirjastaja ja edu saksa keele lugejate hulgas, jne, jne.
Rahvusvaheliste reiside piiramine viiks meid sellistes dialoogides ja suhtluses mitu head aastakümmet tagasi. Kuigi kultuur võib pealtnäha tunduda valdkonnana, kuhu kliimaideoloogia ei puutu, kannataks see selle drastiliste meetmete all tõenäoliselt rohkem kui mitmed teised. Karta on, et see viiks meid peagi tagasi nõukogude aega meenutava kultuurilise solipsismini, kus igasugune kultuurivahetus, koostöö ja uute ideede arutamine on paratamatult väga piiratud. Mis on aga ennekõike just totalitaarsete ühiskondade omadus – olid loomeinimesed ju endises Nõukogude Liidus ühed esimesed, kellele keelati reisid vabasse maailma. Kitsarinnaline kultuur toob kaasa kitsarinnalised mõttemallid ja kitsarinnalised mõttemallid toovad kaasa kitsarinnalise ühiskonna, kus väljaspool kasti mõtlemine läheb aina raskemaks. Muretsen, et tänapäeva ühiskonda oma paljuski juhtima asunud fragmentaarsus – püüd vaadelda igat nähtust igast teisest eraldi. Iga teadusvaldkond keskendub justkui iseendale, iga haridusvaldkond õpetab ühtainukest oma kildu, sotsiaalse loosungi ideoloogiline üllameelsus kustutab justkui kõik selle negatiivsed kaasnähud. Aga kes on siis see, kes vaatab, tajub, mõistab ja hindab veel tervikut? Kultuuril oleks siin veel võimalus peatuda, leida üles inimeseksolemise ühisosa ja öelda välja, mida kultuur oma jätkuvaks olemasoluks ja arenemiseks vajalikuks peab – muuhulgas võimalust reisida. See on lõpuks kultuur, mis pakub meie mõttele toitu ja ühiskonnale järjepidevust. Ning mis ütleb, et maailma tasakaal sõltub palju enamatest teguritest kui üks õnnetu CO2. Nagu õpetasid klassikud, ei saa vorm kunagi ilma vaimuta püsima jääda, olgu atmosfäär ta ümber missugune tahes.
