Katrin Laur: Saksamaa muutuste ootel

23. veebruaril on Saksamaal Riigipäeva valimised. Ennetähtaegsed parlamendivalimised, sest korra järgi oleks valimised pidanud olema septembris.

6. novembril 2024 andis kantsler Scholz pressikonverentsi, kus ta teatas, et vallandab rahandusminister Christian Lindneri: Lindner oli senise koalitsioonivalitsuse ühe erakonna, FDP, juht. Sellega lõppes valgusfoorikoalitsioon – sotsiaaldemokraatide, roheliste ja vabade demokraatide ehk FDP valitsus. See ei tulnud kellelegi üllatusena. Rahvas oli rahulolematu sellega, et Scholzi valitsus on Saksamaa majanduslikku ja poliitilisse kaosesse viinud. Et sisserännet ei ole püütud piirata, et energia hind on pidevalt tõusnud, et valitsuskoalitsiooni liikmed ei suutnud omavahel kokku leppida.

Valgusfoorikoalitsioon oli Saksamaal esimene kolmest parteist koosnev valitsus. (Tõsi, algusaastatel oli veel üks selline.) Enamiku aega on Saksamaad valitsenud kahe erakonna koalitsioonid. Konservatiivide, ehk siis CDU/CSU valitsemisajal olid kõige stabiilsemad valitsused need, kus konservatiivid olid koos FDP, liberaaldemokraatidega. On olnud ka nn. suuri koalitsioone, CDU/CSU ja sotsiaaldemokraatide osalusel. On olnud roheliste ja sotside koalitsioon, 1998-2005.

Roheliste partei loodi Lääne-Saksamaal 1980. aastal ja tagasi vaadates tuleb tõdeda, et tal on olnud väga suur mõju Saksamaa, aga ka kogu Euroopa arengule. Lahtised piirid, taastuvenergia, erinevate kooseluvormide tunnustamine – kõik need teemad tõid rohelised riigi ellu. Teised parteid on need hiljem omaks võtnud.

Merkeli pärand

Me ei saa rääkida tänasest Saksamaast ilma Angela Merkelil peatumata. Kes maandus Saksa poliitikasse nagu UFO. Helmut Kohl tõi ta 1991. aastal liitunud Saksamaa valitsusse naiste- ja noorsooteemade ministriks, unustades küsida, kas ta pooldab konservatiivset maailmavaadet. CDU/CSU on pidanud enesestmõistetavaks, et ta on “rahvapartei”, teine rahvapartei on Sotsiaaldemokraadid. Samuti nagu sotsid tänaseks ära on unustanud, mille jaoks nad kunagi loodi, töötava rahva õiguste eest seismiseks, nii pole ka CDU/CSU ammu enam oma põhiväärtustele mõelnud. Eelseisvate valimiste valguses tuleb see eriti teravalt esile.

Angela Merkel ei teinud sellest kunagi saladust, et ta ei pidanud ennast konservatiiviks. See-eest rahvapartei rolli mängis CDU/CSU tema all vägagi hästi välja. Ta võttis sujuvalt, ilma sellest suuremat juttu tegemata, üle sotside ja roheliste poliitilise agenda ja kindlustas sel moel CDU/CSU jaoks 16 aastat valitsemist. Kui ta eelmistel valimistel veel kord kantsleriks oleks kandideerinud, oleks ta pigem selleks ka valitud.

Angela Merkel teatas algusest peale, et tema langetatud otsustele ei ole alternatiivi. Ehk siis, et need on ainuõiged. Nii võttiski uus partei, mis 2012 loodi endale nimeks Alternatiiv Saksamaa jaoks. Selle loojad olid majandusprofessorid, kes nägid ette, kuidas kantsleri poolt jõuliselt läbi surutud euro-päästmise aktsioon Saksamaa jaoks lõppeb. Meenutame, et juttu on aastatest 2007-2011. Mina ise harisin ennast seda lugu kirjutades 19. jaanuari “Ciceros” ilmunud Saksa majandusanalüütiku Daniel Stelterin artikliga.

Ostujõu langus ja kulud immigrantidele

Artikli autor toob välja, et 2007 sai ühe euro eest 1,60 Šveitsi franki, täna aga 0,93. USA dollariga võrreldes on euro kaotanud 30% oma ostujõust. Saksamaa eksporditööstuse jaoks, millele Merkeli riik toetus, oli see arusaadavalt kasulik. Lühiajaliselt kasulik, sest samal ajal võis Saksamaa tööstus loobuda innovatsioonist ja produktsiivsuse tõstmisest. Sellest jäi riigile igast otsast lagunev infrastruktuur ja tööstuse langenud konkurentsivõime. Stelter kirjutab, et tänu Euroopa Keskpanga rahapoliitikale säästis Saksamaa kümnel koroonapandeemiale eelnenud aastal 140 miljardit eurot riigivõla protsentide arvel. Peale selle oli Saksamaal, Stelteri artikli kohaselt, 2009-2018 veel 460 miljardit lisaraha kasutada. Midagi sellest oleks saanud ometi kas riigivõla vähendamisele ja innovatsioonile kulutada. Mida aga ei tehtud ja suurem osa rahast kulus sotsiaalriigi ülalpidamisele. Selgituseks: kõik “kaitseotsijad”, mis on ametlikult kasutatav sõna asüülitaotlejate jaoks, saavad samal määral ülalpidamist kui riigi abi vajavad püsielanikud. Bürgergeldi, ehk siis kodanikuraha nime kannab riigi toetus neile, kellel tööd ei ole, kes seda ka eriti või üldse ei otsi. Üha kõvemini kostab kurtmine, et inimestel pole põhjust tööle minna, kui ka ilma tööta sama hästi ära elada saab. Sotsiaaltoetusteks kulus Saksamaal 2022. aastal 30% sisemajanduse kogutoodangust, Eestis, võrdluseks, 15. Soomes veel natuke rohkem kui Saksamaal, nii saame aru, et nende ikka veel uuel valitsusel on palju tööd teha.

Valgusfoori kolalitsiooni laialisaatmise põhjuseks nimetas kantsler Scholz seda, et rahandusminister Lindner ei olnud nõus lõdvendama riigi põhiseaduses kirjas olevat võlapidurit. Daniel Stelter kirjutab: “Võlapidur ei ole selles süüdi, et Bundeswehr ei ole konkurentsivõimeline ja sillad kokku varisevad. See oli poliitika teadlik otsus.”

Selgitan tausta: kõik Saksamaa valitsused on loomulikult mõelnud selle peale, kuidas hoida ära oht, et ei korduks see, mis eelnes II maailmasõjale. Kardetakse oma rahvast. See on põhjus, miks Rohelised on algusest peale soovinud Saksamaa kui sellise kadu, selle asendamist paljurahvuselise moodustisega. Küllap olid neile eeskujuks inglisekeelsed sisseränderiigid, kuigi Euroopa punased ja rohelised vihkavad USAd. Kehastab see ju kapitalismi…

Kuidas rohelistel õnnestus sakslasi elama õpetada

Püüdes senist Saksamaad tühistada, käitusid Rohelised aga tõeliste, kõige halvemas mõttes, sakslastena, kes, sõrm püsti, kogu maailma elama õpetavad. (Am deutschen Wesen soll die Welt genesen, oli natsi-ajal väga populaarne loosung.)

Mida rohkem Rohelistel, just nimelt Rohelistel, tõden ma seda lugu kirjutades, läks korda riigile oma agendat peale suruda, seda rohkem raha tuli sotsiaalotstarbel välja anda. Et rahvas ei vihastaks ja ei hakkaks midagi nõudma. Et need, kes muidu võiksid kalduda tänavatel möllutamisele, pikutaks hoopis kodus teleri ees ja libistaks õlut. 2015. aastal avatud piirid ja sealt üle tulnud võõra välimusega mehed, kes asusid vaesemate sakslaste linnajagudesse elama, neile meeldida ei saanud. Willkommenskulturi edendasid arusaadavalt jõukad, peamiselt Roheliste valijad.

Teine tähtis otsus, mille Angela Merkel ainuisikuliselt langetas, oli tuumaelektrijaamade enneaegne sulgemine. Kasutades selleks ära Fukushima tuumajaama õnnetust 2011. Tuumaenergiast loobumine oli küll sihina varem juba kokku lepitud. Aatomienergia vastu on sakslased protesteerinud 1950ndatest aastatest peale, eriti jõuliselt ja laiapõhjaliselt aga alates 1970ndatest aastatest. Vaevalt saab ajalist kokkulangemist 1968. a. alguse saanud tudengiprotestidega juhuslikuks pidada. Saksa ühiskond oli saanud rikkaks, sõjajärgne vaesus ja varemed unustatud. Jälle tõstis pead ajalooline igatsus “kolmanda tee” järele, mis ei oleks ei kommunism ega kapitalism, ei Lääs ega Ida. Aatomienergia vastased protestid kasvasid rahuliikumiseks. Neid siniseid lippe valge rahutuviga lehvitatakse Saksamaal ka täna, Palestiina poolehoidjate poolt.

Pärastsõjaaegne Saksa ühiskond on koosnenud kahest mõttelisest poolest: ühel pool rahuigatsejad ja aatomivastased. Ehk siis tüüpilised Saksa idealistid. Kliimaviimsepäeva usk langes Saksamaal viljakale pinnale. Rohelised ühendasid endas Saksa traditsioonilised hoiakud maailmas populaarsust koguva multikulturalismiga. 2015. aastal ilmnes, et ka avatud piiride ideoloogia oli Angela Merkeli CDU/CSU Rohelistelt üle võtnud.

Muidugi on Saksa rahval ka teine pool. Need on tegusad ja töökad insenerimõtlemisega inimesed, kellel oli pärast sõda, majandusime tingimustes hea võimalus toota, tegutseda ja jõukust koguda. Konservatiivid, aga eelkõige majanduskonservatiivid. Konservatiivseid mõtlejaid pole Saksamaalt paraku eriti esile kerkinud.

Saksamaa on minu kasuisamaa, elasin Saksamaal kaua. Sellest ajast, mille tunnistajaks mina olin, olid 2006. a. suve jalgpalli maailmameistrivõistlused Saksamaa kõrghetk. Ma elasin tollal Berliinis. Jalgpall pole mind kunagi eriti huvitanud, aga sel suvel ei saanud keegi selle vastu ükskõikseks jääda. Kesklinnas olid suured ekraanid üles pandud, rahvahulgad vaatasid mänge ja berliinlased olid oma linna ühe uhked. Ja rõõmsad, et nii palju inimesi teistest riikidest oli mänge vaatama tulnud. Kellelgi ei tulnud pähe karta, et suurt rahvakogunemist võidaks ära kasutada, et näiteks autoga rahva sisse sõita. Esimest korda märkasin ma siis akendest välja riputatud, rõdudele kinnitatud Saksa lippe. Tean oma sõprade hulgas ka mõnda sellist, kes selle peale kulmu kortsutasid.

Panused Vene gaasil

Edasist 16 Merkeli aastat Saksamaal võib nimetada kas stagnatsiooniks või paradigma muutuseks. Õigemini mõlemaks korraga. Muutused ei puudutanud muidugi ainult Saksamaad ja Euroopat. Suurema osa Merkeli valitsemisajast oli Ameerika president Barack Obama. Venemaal aga Putin. Mingi aja nominaalselt Dimitri Medvedev, mis suurt tähtsust ei omanud. Just sel ajal tegi Putin suuri Lääneriike ja nende juhte vaadates järelduse, et nendest ei ole Venemaa ambitsioonide piirajaid.

2021. aastal Saksa valimistel Angela Merkel oma kandidatuuri üles ei seadnud. Oodati, et valimised võidab CDU/CSU, ka Rohelised olid võidukursil. Saksamaa lootis NordStream II peatsele valmimisele ja ei pööranud tähelepanu nende riikide hoiatustele, Eesti teiste hulgas, kes ütlesid, et Vene gaasiga on seotud Putini poliitika.

Läks aga jälle kord nii, nagu ei osatud arvata. CDU/CSU kantslerikandidaat Armin Laschet, kogenud poliitik, kellest oleks võinud saada hea kantsler, juhtus kogemata kombel valimiseelsel suvel, kui Reini ääres oli suur üleujutus, kus palju inimesi sai surma ja veel rohkemad oma kodudest ilma jäid, õnnetuskohal TV kaamerate ees millegi üle naerma. Pilt naervast Laschetist jõudis kõigisse Saksa elutubadesse ja seda naeru ei antud talle andeks. Selleks, et valijad tema selja taha oleks jäänud – oli ju selge, et ta õnnetuse ohvrite üle ei naernud – puudus tal ka isiklik karisma. Armin Laschet on väikest kasvu, toolil istudes ei ulata ta jalad põrandale. Ta ei ole kuigi ilus, mitte eriti mehelik. Teda ei valitud.

Roheliste kantslerikandidaat oli Annalena Baerbock, keda tänase päevani Saksamaal ei sallita. Ka Rohelised said valimistel oodatust palju halvema tulemuse.

Vastu ootusi tegi hea tulemuse SPD, kelle toetus vahetult enne valimisi ajalooliselt madal oli olnud. Kantsleriks sai Olaf Scholz, kes polnud oma partei seeski kunagi esimese rea mees olnud. Hamburgi linnapea. Kellel aga on, seda võib täna öelda, hingesugulus Saksa rahvaga. Kuiviklik rahusõber, kes lõpmatult vaagib poolt- ja vastuargumente. Kes on toetanud Ukrainat, aga alati midagi olulist tegemata jättes. Nii saavad ka Saksamaal sugugi mitte vähesed Venemaa ja Vene kaubanduse sõbrad teda edasi “rahukantsleriks” pidada.

Kui Rohelistest ja SPDst on eestlastel kergem aru saada, siis FDP vajab selgitamist. Freie Demokratische Partei on Saksamaa ainus vana kooli liberaalne partei, eelkõige küll majandusliberaalne partei, ent siiski partei, mis seab üksikisiku vabaduse ja vastutuse esikohale. FDP loodi peatselt pärast sõja lõppu, 1948, kahe sõjaeelse liberaalse erakonna, ühe vasakpoolsema ja teise parempoolsema, liikmete baasil. Nende valija on enamasti ennast oma jõududega ära elatav inimene, mitte riigipalgaline. Ärimehed, väiksemad ja keskmised, arstid, apteekrid, arhitektid. Pigem rohkem kui vähem haritud inimesed. Massipartei, ehk nagu Saksamaal on CDU/CSU ja SPD kohta öeldud – rahvapartei – pole FDP kunagi olnud. Partei kunagine juht Guido Westerwelle seadis headel aegadel sihiks 18%. Kas ta selle sihi ka saavutas, ma ei mäleta. Siiski on FDP alati Bundestagis esindatud olnud ja tihti ka valitsuses. Neil on tuntud välispoliitikuid, nagu näiteks pikaajaline välisminister Hans-Dietirch Genscher või ka praegune Saksa saadik Moskvas, krahv Alexander Lambsdorff. Meie kaasmaalane igipõlisest balti aadliperekonnast, kelle isa ja onu samuti Saksa poliitikas ja just välispoliitikas ajalugu on teinud.

Kas riigil on raha küll?

Rahandus on teine, või tegelikult esimene valdkond, milles FDP tugev on. Nii läks FDP kätte valgusfoori valitsuse rahandusministri portfell, kui liberaalid ei suutnud panna vastu kiusatusele minna kaolitsiooni, kus neil polnud lootust oma seisukohti ellu viia või kasvõi kaitsta.

Rohelised ja sotsid võisid küll mõnes asjas eri meelt olla, aga  veendumust, et riigil on raha küll nende ideoloogiliste eesmärkide täitmiseks, jagasid mõlemad.

Valgusfoori koalitsiooni valitsemisaeg ei olnud ka kergete hulgast. 2022. aasta veebruarist sai selgeks, et odavast vene gaasist, mille peale Merkeli ekspordimajandus ehitatud oli, tuli loobuda. Vähemalt pikaks ajaks. Samal ajal püüti täiskäigul rohepööret teha, selles asjas maailmale eeskujuks olla.

Saksamaa põhiseaduses on kirjas riigivõla ülempiir. Et ma pole majandusala ekspert, siis ma pigem ei hakkaks lahti seletama, kuidas seda mõõdetakse ja kui kõrge see on. Igatahes on see seadustes kirjas ja Christian Lindner pidas enda kui rahandusministri kohustuseks sellest kinni pidada. Kantsler Scholz ja Roheliste kliima- ja majandusminister Robert Habeck, tuleva kuu valimiste kantslerikandidaat, tahtsid võtta rohkem võlga. Ka Daniel Stelter hindab oma artiklis, et võlga võtta tuleb, ent mitte sotsiaalkulude senisel moel ja tasemel katmiseks, vaid infrastruktuuri taastamiseks ja tugevdamiseks, hariduse ja digitaliseerimise vajadusteks, ja muidugi kaitsevõime ülesehitamiseks.

Seda aga ei ole kummaltki praeguselt suurelt koalitsioonierakonnalt oodata. Nad ei tunnista, et Saksamaa majanduse allakäik oleks kuidagi seotud nende poliitikaga. Kumbki pole öelnud, et  rohepööret kavatsetaks tööstuse taaselustamiseks tagasi pöörata, kasvõi aeglustada.

AfD-d ümbritsev tulemüür ei vangu

Samuti ei ole ei SPDlt ega Rohelistelt, eriti Rohelistelt, oodata immigratsiooni piiramist. Jutt kontrollidest Saksamaa piiridel on mõttetu jutt, sest igaüks, kes oskab öelda “asüül” peab saama riiki sisse ja vastava taotluse esitada. Mille menetlemine võtab palju aega, sel ajal maksab riik aga taotlejale ja tema perekonnale sotsiaaltoetusi samas ulatuses kui kohalikele elanikele. CDU/CSU küll kinnitab, et on selle oma uues programmiski kirja pannud, et migratsiooni tahetakse piirata, eelkõige ainult seaduslikku sisserännet lubada, aga valijatel ei ole seda kerge uskuda. Sest päev-päevalt üha mornimaks muutuv Friedrich Merz keskendub kohtumistel valijatega AfD välistamisele. Tema all tulemüür ei vangu! Ja kui selline asi juhtuma peaks, siis keelduks ta kantsleriks hakkamast. Tulemus on, et CDU/CSU toetus on langenud alla 30%. Nii kõrge oli see nimelt siis, kui valitsus novembris lagunes ja uued valimised välja kuulutati. Minul isiklikult hakkab tekkima tunne, et CDU/CSU valis jälle kord vale mehe kantslerikandidaadiks. Baierlane Markus Söder, CSU (Kristlik-Sotsiaalne Liit), tabab vähemalt õigemat tooni. Ehkki ma ei usu, et temagi tulemüüri puudutada julgeks.

Migratsioon, sisseränne, on eelseisvatel valimistel sakslaste suurim mure. Jah, ka majanduse ja tööstuse allakäik valmistab inimestele tuska. Aga veel pole asi jõudnud massiliste vallandamisteni. Ja nii kallis ei ole elu Saksamaal veel kaugeltki kui Eestis. Kogesin seda ise, kui aasta viimastel päevadel Berliinis käisin. Seda imestasid ja kurtsid ka noored inimesed, kes aasta lõpus üle Euroopa Tallinna Taize kohtumisele sõitnud olid.

Ometi suudeti lagunemine FDP “süüks” keerata. Leiti ja lekitati paber, millest oli näha, et FDP sees valimistuti kaolitsiooni lagunemiseks. Selliseid memorandumeid liikus kahtlemata ka kahe ülejäänud koalitsioonipartei sees. Nood ei jõudnud aga avalikkuse ette. Lindner ja mõned teised nimekad FDP esindajad on küll pärast koalitsiooni lagunemist julgelt sõna võtnud ja loobumisvõitu anda ei plaani. Siiski ei tundu kindel olevat, kas nad üldse Bundestagi valitakse. Või kui saavad, võib see olla nii üle noatera, et see konservatiivse valitsuse loomist ikkagi lähemale ei tooks.

FDP avaliku rooskamise võib vabalt panna ka ajakirjanduse arvele. Selle kohta on tehtud küsitlusi, see ei ole Saksamaal mingi saladus, et märksa üle 90% ajakirjanikest ja nende järelkasvust on kas punased või rohelised. Minu tähelepanekute järgi ikkagi rohkem Rohelised, kelle agendat on aastakümneid kõige eesrindlikkumaks peetud. Näen seda oma silmaga, kui sisenen mõnda portaali, kus mul on interneti-aadress ja esimese asjana kargab mulle vastu Robert Habecki nägu ja jutt. Rohelsitel on sel korral nimelt selline valimiskampaania, et Robert Habeck käib kodanikega nende köökides kohtumas ja nende muredest rääkimas. Nii et tõepoolest, ei ole võimatu, et Saksamaa saab Robert Habecki kantsleriks.

Või taas Olaf Scholz, kes keskendub oma valimisvõitluses Friedrich Merzi mahategemisele. Tõepoolest ei ole Merzil valitsemiskogemust. Kui ta kümmekond aasta tagasi Angela Merkeli juhitud CDUst distantseerus, läks ta tööle finantsmaailma, kus oli väga edukas. Tema kohta räägitakse, et ta on miljonär ja et tal on oma helikopter. Saksa valijat see tema kasuks ei meelesta.

Elevant toas

Igaüks, kes seda artiklit lugema on jäänud, teab aga, et toas on elevant, valge või mitte, pole oluline, igal juhul suur, nagu elevant ikka. Elevandi nimi on AfD. Kelle kantslerikandidaat on Alice Weidel. Seesama AfD, kelle kohta Friedrich Merz ei väsi, kulm kortsus, kinnitamast, et tema poolt juhitud CDU/CSU nendega koostööd tegema ei hakka.

AfDd süüdistatakse paremäärmusluses. Seda ma küll öelda ei saaks, aga et nad ka konservatiivid on, nagu Alice Weidel kinnitab, ei saa ma ka kinnitada. Tänapäeva poliitikud kui ka valijad on harjunud ja harjutatud riigi kui isa rolliga, kes peab vastutama, korraldama, vajadusel raha andma. Selle nimi olevat siis sotsiaalriik. Ainus Saksa poliitik, kes on öelnud ennast Argentina president Javier Mileid toetavat on Christian Lindner FDPst.

AfD suur toetus, praegu kindlalt teisel kohal CDU/CSU järel, juba üle 20%, põhineb sellel, et nad ütlevad välja selle, mida ükski teine partei välja ütlema nõus ei ole. Ehk siis selle, et võõraste sisselaskmine riiki on ületanud rahva taluvuse piiri. Kuna Rohelised on algusest saadik rõhunud ühiskonna “kirjususele” kui väärtusele iseeneses, siis on sellest kui ohust rääkimine aastakümneid põlu all olnud. Koledad kuriteod, mida islamisusulised terroristid, või ka mitte terroristid, lihtsalt Saksa maksumaksja tasku peal logelevad noored mehed Saksamaal viimastel aastatel korda on saatnud, on vähendanud keskmise inimese valmidust sissetulijaid avasüli vastu võtta. Meedia ja liberaaldemokraatlikud poliitikud on teinud võimatuks sisserännuga seotud probleemidest otse rääkimise. Ainus erakond, kes seda teeb, on AfD.

Ma olen AfD poolel, kui Alice Weidel ütleb, et tema erakonna tähelepanu keskmes on isast, emast ja mitmest lapsest koosnev perekond. Mida meedia ja liberaaldemokraadid hirmsaks asjaks ja peaaegu et Hitleri aega tagasilangemiseks peavad. Kuid on teemasid, mis minu ja üldse eestlaste jaoks AfD pooldamise võimatuks teevad. Ikka see Venemaa-mõistmine. Putini mõistmine. Alice Weidel ütles oma kantslerikandidaadi kõnes, et kui AfD on valitsuses, siis taastataks otsekohe Nord Stream II.  Relvi enam Ukrainale ei saadeta, sest nemad pooldavad rahu ja mitte sõda. Muide, sama teemaga koketeerib ju eriti enne valimisi ka Olaf Scholz. Jättes ikka ühe ja teise relvaliigi või raha Ukrainale andmata, signaliseerides sel moel “rahusõpradele”, et ka SPD on rahupartei. Aastakümneid on “rahuvõitlejad” skandeerinud “Frieden schaffen ohne Waffen” – kindlustada rahu ilma relvadeta. Osa sakslasi on tegelikkusel ennast ümber veenda laskunud, osad aga mitte.

Elon Musk tegi ära suure asja, et kutsus Alice Weideli oma plavormile juttu ajama. Ausaltöelda ei saa ka mina aru, miks ükski poliitik ei ole julgenud AfD esindajatega vaielda. Esitada oma argumendid ja kuulata ära AfD omad. Et Musk Saksamaa poliitikast kuigi hästi aru ei saa, ei hämmasta. Kes ikka nii väga mõistaks teise riigi poliitikat. Et ta selle vastu huvi tunneb, liiati, et tal seal tootmine on, ei saa pahaks panna.

Kõik võib veel muutuda

CDU/CSU toetus langeb. Inimesed ju näevad, et valimised ei too valitsust, kes midagi muudaks. Arutatakse peamiselt seda, kellega CDU/CSU kaolitsiooni teeb, kas sotside või rohelistega. Välja tuleks enam-vähem seesama, mis novembrini oli. Saksa, nii nagu suures osas ka Eesti poliitika pole hoidnud kokku sõnu ja värve Donald Trumpi mahategemiseks. Ometi näeb igaüks, et Ameerikas toimub muutus! Ameerikal on nüüd alternatiiv. Nii on hakatud poliitilises Berliinis küsima “Kus on story?” Inglise keel on hetkel moes, natuke tahaks igaüks Trumpi tuules purjetada. Trumpil raudselt on story, lugu, sõnum, ükskõik kas see siis meeldib või mitte. Saksamaal on ainus partei, kellel oleks story, AfD. Aga nendega ei liituks ükski teine partei. Kas tuleb sakslastel veel neli aastat oodata, kuni AfDl ei ole enam koalitsiooni vaja, kui nad võivad oma valitsuse teha?

Olin selle loo valmis kirjutanud, kui juhtus midagi, mis valimiseelset poliitilist tasakaalu, või tasakaalutust, muudab.

Kolmapäeval, 22. jaanuaril ründas 28-aastane afgaan Aschaffenburgi linnapargis Baieri liidumaal seal mängivaid lasteaialapsi. Surma said laste kaitseks välja astunud 41-aastane mees ja üks 2-aastane poiss. Mitu last on raskete vigastustega haiglas. Ründajal on psühhiaatrilised probleemid. Ta olevat tahtnud hoopis kodumaale tagasi minna, teisalt pidanuks juba detsembris kuuks ajaks vanglakaristust kandma asuma. Mees on varem korduvalt vägivallategude tõttu politseiga kokku puutunud. Ja keegi ei oska öelda, kes on süüdi, et ta ikkagi Saksamaal ja vabaduses oli.

Samal päeval saatis AfD kantslerikandidaat Alice Weidel avaliku kirja Friedrich Merzile, pakkudes oma erakonna toetust migratsiooni ja varjupaigaandmise seaduste muutmise eelnõu esitamisele Riigipäevas. CDU/CSU oli vastavad eelnõud juba oktoobris koostanud, aga jätnud parlamenti viimata. Põhjuseks võis olla, et nad mõistsid, et sisserände karmistamist toetaks Bundestagis vaid AfD. Muidugi ka FDP ja küllap ka Sahra Wagenknecht. Aga kindlasti mitte SPD – kes toob põhjuseks, et selliseid asju tuleb otsustada Brüsselis, terve Euroopa Liit koos – ja Rohelised, kes sisserännet põhimõtte pärast toetavad.

24. jaanuaril andis Merz aga teada, et CDU/CSU esitab sisserändepoliitika karmistamise eelnõud olenemata sellest, kes nende poolt hääletavad. Põhiline, mida seadusemuudatusega taotletakse on kiire ja jõuline väljasaatmine neile, kellele on otsustatud asüüli mitte anda. Ja kõigi nende piirilt tagasisaatmine, kellel ei ole Saksamaale sisenemiseks kehtivaid dokumente. Ehk siis varjupaigaandmise de facto peatamine.

Kuidas see Merzi senise AfD eitamise ja nendega igasuguse koostöö välistamise poliitikaga kokku langeb? Vähemalt konservatiivne Saksamaa muidugi hingab kergendatult. Ometi on tekkinud lootus, et CDU/CSU on otsustanud pöörduda tagasi oma traditsiooniliste seisukohtade juurde ja panna kinni “willkommeni”- uks.

Rohelised soovivad endiselt rohkem immigratsiooni

Kolm päeva pärast Aschaffenburgi veretööd pidasid Rohelised 26. jaanuaril Berliinis
parteipäeva. Kus kantslerikandidaat Robert Habeckit tervitati moel, ja ta ka ise esines sellele
vastavalt, mis teeks kadedaks iga autokraadi. Oma programmilises kõnes hoiatas Habeck
poliitika eest, mis võiks tähendada “Germany first”. Ilmselt kõige olulisem, mis parteipäeval
toimus – Rohelised kinnitasid oma uue migratsiooniprogrammi, mis veelgi laiendab senist:
jätkuvalt avatud piirid, iga asüülitaotlus võetakse vastu ja töötatakse läbi. Need, kes asüüli
saavad, tohivad tuua järgi veelgi laiema ringi perekonnaliikmeid, kui seni (integratsiooni
kergendamiseks). Välja, oma päritoluriikidesse tagasi saadetakse need, kes ise tahavad
minna. Kategooriliselt on Rohelised vastu asüülitaotluste läbivaatamisele nn. kolmandates
riikides, väljaspool Saksamaad. Selline varjupaigapoliitika peab Roheliste nägemuse kohaselt
kehtima mitte ainult Saksamaal, vaid ühtselt kogu Euroopa Liidus.

Samal õhtul korraldas sama seltskond, kes ennast “Allianz der Mitte” nimetab (Mitte on
keskus, tsentrum), Brandenburgi Väravate ees küünaldega “valgusdemo”, millest väidatavalt
100 000 inimest osa võttis. Rohelised, sotsid, liberaaldemokraatlikud aktivistid, luteri kiriku
esindajad, kes ikka veel loodavad, et Saksamaa suudab päästa kõik maailma vaevatud ja
vaesed (nii, nagu vasakpoolsed endale päästmist ette kujutavad). Teleekraanilt näeb selline
pilt küll võimas välja, tegelikult on Berliinis siiski 3,4 miljonit elanikku. Rohelised esindavad
üht privilegeeritud kihti rahvast, nende toetus on hetkel 12-13%.

CDU/CSU oli 26. jaanuari INSA (Institut für Soziale Antworten) järgi jälle 30% peal.
Konservatiivide eestseisus kardab aga, et Friedrich Merzi eelmise nädala julged
väljaütlemised võivad tähendada “poliitilist enesetappu”. Ilmselt veel halvemat tähendaks
CDU/CSU jaoks see, kui Merz jälle järele annab ja migratsiooni piiramise plaanist loobub. Või
seda oluliselt lahjendab.

Olukord on põnev, aga rohkem kui põnev on ta kurb. Mida on vaja selleks, et Saksamaal mõistus võidule pääseks?