Katrin Laur: sügistorm Saksamaa poliitikas

Nüüd on möödas kolme endise Ida-Saksa liidumaa Maapäeva – kohaliku kõrgema võimuorgani – valimised. Pärast Euroopa Parlamendi valimisi oli selge, mis sealt tulemas oli – AfD, Alternative für Deutschland (Alternatiiv Saksamaale), võit. Valimas käis märgatavalt rohkem kodanikke, kui ühelgi varasemal korral pärast kommunistliku Ida-Saksamaa ehk Saksa Demokraatliku Vabariigi (Deutsche Demokratische Republik, DDR), lõppu, kõigil kolmel liidumaal üle 70%. See, mida valimistulemused näitasid, on seega selgelt nende liidumaade kodanike seisukoht.

Saksamaad valitseva koalitsiooni jaoks olid need tulemused väga ebameeldivad. Koalitsiooni Rohelistest, Sotsiaaldemokraatidest (SPD) ja Vabadest Demokraatidest (FDP) ähvardab niikuinii lagunemine veel enne tuleva aasta septembri üldvalimisi. Keegi ei kahtle, et 2025. aasta valimised võidab CDU/CSU, kristlikud demokraadid, traditsiooniliselt laiapõhine konservatiivne partei. Partei, mis mängis Angela Merkeli pika valitsemisajaga, proua Merkeli kindlakäelisel juhtimisel, maha kõik oma varasemad väärtused ja nüüd neid jälle üles püüab leida. Hoidudes samas ärritamast oma vahepealse ajaga roheliseks, punaseks ja globalistlikuks muutunud liikmeid.

Valgusfoorikoalitsiooni tekitatud kaoses

Praegune valitsus, mida Saksamaal valgusfoorivalitsuseks nimetatakse – rohelised, punased ja FDP, Vabad Demokraadid, keda tavatsetakse kollase värviga tähistada – jätab endast maha kaose. Kõige enam on selle eest vastutavad Rohelised, kus lastekirjanik Robert Habecki käes on majandus- ja kliimaministeerium. Kõrgete roheliste sihtide saavutamiseks on ta viinud Saksa majanduse mäest alla, inflatsiooni aga üles. Kes täpsemalt teada tahab, võib vaadata siit.

Elujärje halvenemine, hindade tõus, rahva jaoks arusaamatud (kütmis)reeglid, mida Habecki kliimaministeerium kõigi inimeste jaoks kohustuslikuks on teinud (ja mõned jälle ära muutnud), on kõik olulised põhjused rahva rahulolematuseks.

Teine, oma valulikkuselt ilmselt küll esimene põhjus, on migratsioon, sisseränne. Ka see on Roheliste partei lemmiklaps, kes tänase päevani ei taha neis küsimustes sammugi tagasi astuda. Muinasjutt maailmast, kus kõik inimesed on vennad ja üksteisele head soovivad, kus rahvus mingit tähtsust ei oma. Kui me mõtleme sellele, et ka Vendade Grimmide poolt üles kirjutatud muinasjutud oma algkujul sugugi laste jaoks ei olnud mõeldud, vaid jõhkralt verised lood olid, siis sobiks ülemaailmset ümberrahvastamisplaani tõepoolest muinasjutuks nimetada. Isegi USAs, mida me teame traditsioonilise sisserändajate riigina, on võõraste kontrollimatu üle piiri voolamine ületanud seniste olijate taluvuspiiri.

Euroopas on riigid kasvanud rahvuste põhjal. Mõnes riigis ka mitme rahvuse põhjal, nende omavahelise kokkuleppe alusel – nagu näiteks Šveitsis. Kus siis on muid rahvast ühendavaid väärtusi.

Saksamaa pole ka teab mis rahvusriik – alles 1871. aastal ühendati erinevad vürstiriigikesed ühtseks Saksa Keisririigiks. Mida aga loomulikul viisil sidus kokku ühine keel.

Tänasel Saksamaal on rahvusriigi nimetamine keelatud. See võib tuua endaga kaasa karistuse, aga pahakspanu igal juhul. Mitmed miljonid sisserändajad, ka need, kes eile üle piiri tulid, võivad ennast puudutatuna tunda. Kuigi vaevalt neilt keegi seda küsinud on, selle asja on otsustanud paremast paremad sakslased ikkagi omavahel.

Massiline sisseränne: immigrandikvoodid riigiametis, kuritegevus ja miljardid eurod

Tsementeerimaks Saksamaad paljurahvuselise sisseränderiigina, on praeguse valitsuse siseminister Nancy Faeser andnud töösse seaduseelnõu projekti, mis määraks kindlaks sisserännanute ja teiste “diskrimineerimist tunda saanud” inimeste jaoks kvoodi riigi haldusorganites, kuni Karlsruhe Põhiseaduskohtuni välja. Kui see seaduseks saab, siis tuleb mõnda aega hoida uute kohtade täitmisel kandideerimisest eemal saksa päritolu inimesed, kuni progressiivne kvoot täidetud saab. Et meie valitsusel Eestis on komme järgida esimesena kõiki Euroopa eesrindlikke algatusi, siis küllap ootab see meidki ees.

Kui aga rääkida tavainimese tasemelt, siis häirib teda ilmselt vähem afgaanlastest koosnev põhiseaduskohus kui varjupaigataotlejate majutuskeskuste ilmumine seni õdusatesse väikelinnadesse, kus seepeale varjupaigataotlejate arv võib ületada kohalike elanike oma. Varjupaigataotlejad toovad endiga kaasa probleemid, nagu aeg on näidanud. Enamasti on need noored mehed, kes on julgenud raskele pikale teele asuda. Kelle eest sugulased on suure raha kokku pannud, mida tänapäeva orjakaupmehed Euroopasse toimetamise täispaketi eest küsivad. Noored mehed tahavad seksi. Isegi kui nad ei tuleks ühiskondadest, kus seksi küsimuses meeste ja naiste vahel teistel alustel kokku lepitakse, kui Euroopas. Siin pole neil ühlegi juhul väljavaateid kokkuleppeliselt seksi saada. Nii loeme me iga päev küll ühekaupa, küll grupivägistamistest.

Selle kõige taustal on Saksamaal alles hiljuti julgetud hakata rääkima ja kirjutama – ja sedagi harva peavoolumeedias – mida miljonite varjupaigataotlejate ülalpidamine riigile maksma läheb. Mitmeid kümneid miljardeid, mida siis elu edendamiseks Saksamaal enam ei jätku.

Paar nädalat enne kolme Ida-Saksa liidumaa valimisi hakkasid ka koalitsiooniparteid rääkima vajadusest piirata reguleerimata sisserännet. Seesama, Saksamaal kurikuulus, oma toetajatele küllap aga armas siseminister Nancy Faeser, otsustas panna piiridele kontrollid. Mis aga sisserände vähendamiseks erilist kasu ei too. Kui piirile ilmunud inimene ütleb, et ta tahab taotleda poliitilist varjupaika, siis peab ta sisse saama. Ainult siis, kui talle on juba mõnes teises Euroopa Liidu riigis varjupaika antud, saadetakse ta sinna tagasi. Mille peale on enamik naaberriike öelnud, et nad kedagi tagasi ei võta.

Wir schaffen das!

Tõepoolest on sisserändajate tung Euroopasse mitte ainult Venemaa süü, kes Süüria sõjas osalemisega ilmselt, muuhulgas, ka sellise olukorra tekitada tahtis. Nüüdseks oleme me seda mustrit paljude riikide piiridel näinud. Aasta oli aga 2015, kantsler oli Angela Merkel, kes ei olnud ühelgi juhul nõus kahjustama suhteid Venemaaga, kust tuli odav nafta ja gaas, mille peale Saksa üliedukas eksporditööstus ehitatud oli. Ja Angela Merkel ütles: “Wir schaffen das!” (“Me saame sellega hakkama!”)

Üks tuttav sakslane, kes Tallinnas elab ja töötab, tuli mulle paar päeva pärast seda ajaloolist lauset Kadriorus vastu ja lausa säras. Ta oli õnnelik ja uhke, et Saksamaa nii suuremeelse otsuse langetanud oli. Ma muidugi ütlesin talle, et Eesti jaoks ei oleks selline asi ettekujutatav. Et sarnane olukord mõningase hilinemisega Ukraina sõja tõttu ka meile jõuab, seda me veel ei teadnud.

Mu tuttav ei olnud kaugeltki ainus sakslane, kes Merkeli otsust õigeks pidas. Hitleri süü ja Teises maailmasõjas gaasiahju aetud miljonid on igale tilkagi saksa verd omavale inimesele teada ja seepärast rõõmustavad nad iga võimaluse üle ennast heade inimestena näidata.

Praeguseks on enamik parteisid otsustanud, et “reguleerimata” sisserännet tuleb siiski piirata, sest saksa valijate hea-olemise tahtmine on otsas. Küsimus on selles, mida tähendab “reguleerimata”. Ehk siis selles, et kõik erakonnad kinnitavad, et korrastatud, organiseeritud sisserännet on Saksamaale väga vaja. Need, kes Saksamaal elavad, eriti sisserändajad, tihti tööd teha ei taha. Ei õpi ka ära saksa keelt, ilma milleta Saksamaal töötada ei saa. Saksa omad noored, ehk siis Saksamaal kasvanud noored, jätavad tihti põhikooligi lõpetamata ja tahavad riigilt ülalpidamist. Kõigile neile maksabki riik “Bürgergeld’i”, kodanikuraha, ka mittekodanikele, mis neelab suure osa riigi eelarvest.

Tulgu tööoskuse- ja tahtega inimesed teistest riikidest ja tehku ära see töö, mida Bürgergeldi saajad teha ei viitsi. Seejuures tuleb meeles pidada, et Saksamaa on suur riik, 83,8 miljoni (registreeritud) elanikuga. Juba ammu enne sõda käisid Saksamaal võõrtöölised, näiteks Bulgaariast. Pärast Teist maailmasõda, majandusime aastail, kutsus riik ise Saksamaale tööle teiste riikide inimesi. Kes tõepoolest majandusele kasu tõid ja midagi kurja ei teinud. Neil poleks selleks aega ega jõudugi jätkunud, nad tegid tööd, keegi ei pakkunud neile võimalust ilma tööta ära elada. Nii saab sellest aru enamik Saksamaa elanikke, isegi need, kes 2015. aastal olid uhked oma riigi heale südamele. Hindan, et võibolla viiendik, võibolla ka juba vähem, toetab siiski tänase päevani kõigi hädaliste vastuvõtmist ja lahtisi piire.

Roheliste ja FDP langus: erinevad põhjused

Igatahes Roheliste partei selles küsimuses järgi ei taha anda. Roheliste partei on tänapäeva Saksamaal haritud, jõuka keskklassi partei, eriti humanitaarharitlaste ja loovintelligentsi oma. Tüüringi, Saksimaa ja Brandenburgi valimistel tuli neil selle eest kaotus vastu võtta. Kahel neist jäid Rohelised Maapäevast välja, kolmandas pääsesid üle noatera sisse. Mille peale Roheliste partei juhid – neil on traditsiooniliselt kaks juhti, mees ja naine, – oma ameti maha panid. Minu arust igati austusväärne otsus. Päev hiljem astusid aga erakonnast välja mitmete liidumaade Roheliste noorsooorganisatsioonide juhid – protestiks selle vastu, mida nad hindasid oma erakonna nihkumiseks liiga kaugele paremale.

Sakslane on üldiselt riigiusku inimene. Ega neil ilmaasjata ei ole kõnekäändu: “Die Obrigkeit kritisiert man nicht.” (Ülemusi ei kritiseerita). Pärast Teist maailmasõda ei ütle seda küll ükski viisakas inimene välja, saadakse küllap aru, et sellisel mõtlemisel võis olla oma osa sakslaste Hitleri-järgimises.

Ometi loodi Saksamaal pärast Teist maailmasõda, vabaduste tuules, Freie Demokratische Partei (FDP) – majandus- ja ka üldse liberaalne Vaba Demokraatlik Partei. Sinna kuulusid traditsiooniliselt need, kes riigilt palka ei küsinud, vaid maksid seda endale ise. Arstid, kel oli oma praksis, arhitektid, kaupmehed, advokaadid. Saksamaal on nende koondnimetus “selbstständig“, iseseisvad. See ei olnud kunagi väga suur partei, ent siiski igas parlamendis esindatud. Mitmel korral tulid sealt pikaaegsed välisministrid. Konservatiivide valitsused pandi traditsiooniliselt kokku kristlikest demokraatidest ja vabadest demokraatidest. CDU/CSU ja FDP. Need olid stabiilsed valitsused ja riigi elu edenes. FDPle on teinud suurt kahju osalemine valgusfoori koalitsioonis, kus neil punaste ülemvõimu tõttu oma seisukohti kehtestada ei ole õnnestunud. Ja ega FDP rahandusminister Christian Lindner ka just kaasahaarav isiksus ei ole.

Pärast Saksamaa taasühinemist tekkinud uued liidumaad ei ole osanud liberaalidega niikuinii midagi peale hakata. Selleks ajaks, kui nemad rikka Saksamaaga ühinesid, oli riikliku regulatsiooni tase juba üsna kõrgeks kasvanud. Kõik läänesakslased maksid, ja maksavad tänase päevani, maksu uute liidumaade toetuseks, Solidaritätszuschlag’i (solidaarsuslisa). See, kes teistelt abi vastu võtab, ei tunne ennast loomulikult andjaga päris võrdselt. Liberaalse majanduspoliitikaga pole sellel midagi ühist. Karta võib, et FDP ka tuleva aasta üldvalimistel paremale positsioonile ei suuda tõusta. Neil pole kuigi väljapaistvaid poliitikuid ja riigi kui isa rolliga harjunud inimesed ei saa ka enam aru, mis väärtused need on, mida FDP kannab.

Kas valimistel võidutsevadki fašistid?

Ka Eesti meedia on kirjutanud paremäärmuslaste võidust hiljutistel valimistel. Üks mu tuttav, kes poliitika vastu eriti huvi ei tunne, möönis mõne aja eest justkui iseenesestmõistetavat fakti, et Saksamaal on ju need äärmuslased, peaaegu fašistid. Mida selle üle imestada, kui 1. oktoobri Postimees pani ajalehte pildi, millel Austria valimiste võitja, sealsete Vabade Demokraatide (Freiheitliche Partei Österreich, FPÖ) esimees Herbert Kickl hoiab käest kinni ühelt poolt Hitleril ja teiselt poolt Putinil. Tõepoolest, FPÖ ei ole Saksa Vabade Demokraatide sõsarpartei, aga fašistlik pole ta kaugeltki. Ka austerlaste kannatus on katkenud eelnevate valitsuste sisserändepoliitika peale. Millest keegi aru ei saa, kust see tuli ja miks nad sellega leppima, seda koguni suureks väärtuseks arvama peavad. Meilgi praegu toidupoodides mängib Euroopa Liidu reklaam, millest räägitakse, et iga sisserändaja on meie jaoks suur ja rikastav väärtus.

Niisiis võitis Alternatiiv Saksamaale kõigil kolmel liidumaal, saades kõikjal 30 või enam protsenti häältest. Brandenburgis edastas AfDd küll seni valitsenud SPD, AfD jäi neist kahe parlamendikoha võrra maha. Tüüringis, Saksimaa kohta pole justkui veel kindel, on AfDl ka Sperrminorität – õigus takistada teatud seaduste vastuvõtmist ja teatud ametitesse (põhiseaduskohtunikuks) määramist.

Kui keegi küsiks praegu valijatelt, millist valitsust nad tahaksid, siis ütleks ilmselt üle poole, et nad tahavad konservatiivide, CDU/CSU, koalitsiooni AfDga. Aga seda valitsust nad muidugi ei saa, vähemalt veel üsna kaua mitte. Seejuures ei ole AfD ühegi objektiivse parameetri järgi äärmuslik. Tõepoolest on nad (Saksamaale tüüpiliselt) olnud Vene-sõbralilkud. Ja muidugi meeldis neile, nagu kõigile sakslastele, odav vene gaas, mis seni, kuni ta voolas, odav ei tundunudki. Sanktsioonid olid Saksamaal algusest peale ebapopulaarsed, nende üle nuriseti, et nad teevad haiget eelkõige sakslastele. Siiski on sakslaste seisukohad Ukraina sõja suhtes muutunud ja suur osa inimesi – ei julge öelda, kas just suurem, – ei nõua enam ukrainlastelt allaandmist. AfD on oma Venemaa-poliitikat tugevalt muutnud ja toetab, vähemalt sõnades, Ukrainat.

Miks ikkagi kõik teised erakonnad nõuavad tulemüüri AfD ümber, ka CDU/CSU? Ilmselt on neil lihtsalt häbi tunnistada, et nad ründasid AfDd ja ründavad tänase päevani, ja vannuvad, et too on paremäärmuslik ja oht õigusriigile eelkõige sellepärast, et hoida konkurenti suurest poliitilisest mängust eemal.

Silmakirjalik suhtumine: vasakäärmuslust peab peavool parketikõlblikuks

Küll aga on varjamatult ja kõvahäälselt venemeelne Sahra Wagenknechti partei BSW, Bündnis Sahra Wagenknecht (Sahra Wagenknechti Liit). Ise nad nimetavad ennast hellitlevalt “rahuparteiks”. Nad on NATO vastu ja NATO relvade Saksamaale paigutamise vastu. Ja Ukraina peab Venemaaga rahu sõlmima. Aastakümneid poliitikas olnud Sahra Wagenknecht, kes enne oma partei asutamist oli Vasakapoolsete (Die Linke) juhtivaid tegelasi. Vasakpoolestega koalitsiooni moodustamist on CDU/CSU muide seni välistanud. 55-aastane Wagenknecht on abielus 81-aastase Oskar Lafontaine’ga, kes omal ajal lootis saada sotside kantslerikandidaadiks. Tal olid selleks šansid olemas, aga ta jäi sellest 1990 napilt ilma, sest ei toetanud Saksamaa taasühinemist. Kas Sahra on Lafonataine’i kättemaks selle eest, et ta kantsleriks ei saanud? Sahra manipuleeritav ei tundu, tema võimuiha ja sihikindel auahnus ilmselt ületab Oskar Lafontaine’i oma. Ta on suutnud valijaid veenda eelkõige jõuliselt sisserännet kritiseerides. Valitsust kritiseerides selle eest, et too ei hooli enam saksa inimesest. Sahral on salarelv, ta on ilus naine. Teda võrreldakse Saksa eelmise sajandi naiskommunisti Rosa Luxemburgiga. Poliitika on avalik asi ja poliitiku, eriti veel naispoliitiku välimus selle juures oluline tegur. Kuigi paljud konservatiivsed poliitikud on Wagenknechti stalinistiks nimetanud, ei ole tema ümber tulemüüri. Kõigil kolmel valimistel sai ta oma eelmisel aastal loodud erakonnaga 15% kanti hääli, mis tähendab seda, et ta kõigil kolmel liidumaal ilmselt valitsuskoalitsiooni kutsutakse. Valimised Tüüringis ja Saksimaal võitnud AfD jääb valitsustest välja, ikkagi tulemüür.

Meenutan, et kogu Teise maailmasõja järgse aja on sakslased suured rahuvõitlejad olnud. Valged lipud siniste rahutuvidega käes, marssisid nad Reagani ajal sadade tuhandetena Pershing- rakettide Saksamaa pinnale paigutamise vastu.

Üks selline rahuarmastajate perekond, 60ndates eluaastates, otsustas annetada vastloodud Sahra Wagenknechti parteile viis miljonit eurot. Nüüd on neil televisioongi külas käinud, minagi vaatasin seda reportaaži. Miks nad BSWle nii suure summa andsid? Rahupoliitika pärast, põhjendasid nad. Neil läks hästi, mees teenis mingite valgustussüsteemidega korraliku varanduse. Ilmselt oskasid nad oma raha ka hästi investeerida. Ja nüüd investeerisid eriti hästi – Sahra Wagenknechti rahuparteisse. Loomulikult kostab hääli, kes küsivad, kas see raha mitte Moskvast ei tule? Ei-ei, naeratavad lahked annetajad, ikka omast taskust. Paljud poliitikud, ka juhtivad vasakpoolsed, nõuavad nüüd, et erakondadele annetamist peaks karmimalt reguleerima. Et sel moel saavad rikkad endale meelepärase partei osta. Mäletan hästi, kuidas AfDd aastate eest loksutati ühe Šveitsist tulnud annetuse pärast. Tegemist oli väga palju väiksema summaga.

Poliitilise diskussiooni asemel AfD keelustamise soov

Tüüringi vastvalitud Maapäeva esimene istung jõudis kõigisse meediaväljaannetesse. Pean kurbusega tunnistama, et kõik Saksa meediaväljaanded ja uudistekanalid süüdistasid AfDd peaaegu et võimuhaaramise katses, kuigi tegemist oli valimised võitnud erakonnaga. Kui ma poleks lugenud Ciceros Mathias Brodkorbi artiklit – Brodkorb on SPD liige, on olnud Mecklenburg-Vorpommerni liidumaa kultuuri- ja rahandusminister – siis polekski ma teada saanud, mis seal juhtus. Ka Šveitsi suurim ajaleht, Neue Zürcher Zeitung, kirjutas kõigi teiste parteide lausa huligaanitsevast, AfDlaste kõnesid pidevalt segavast ja vahele hõikuvast käitumisest. Nende arust peab see ehk demokraatia olema, kui valituid valijate arvamus ei huvita.

Olukord on küll halb, aga mitte lootusetu. 1. oktoobril tuli oma esimesele istungile kokku Saksimaa Maapäev. Selle presidendiks valiti 37-aastane Alexander Dierks, Saksamaal sellise kõrge ameti jaoks erakordselt noor mees. Oma esimeses kõnes parlamendi presidendina kinnitas ta, et Maapäeva liikmed võivad küll olla poliitilised oponendid, kuid nad ei ole vaenlased. See on silmapaistvalt tark ja tasakaalukas lähenemine tänapäeva Saksamaal, kus paljud poliitikud arvad, et õige väärtuspõhine poliitika ehitataksegi vastaste vaenamisele. Kui see nii jääks, siis oleks arvata, et järgemistel valimistel saab AfD üle 50% häältest ja enam koalitsioonipartnereid ei vaja. Nii suur võim ühe partei käes ei oleks aga enam demokraatlik ja võiks selle partei kurja kiusatusse viia.

Kaugeltki kõik poliitikud ei ole nii targad kui Alexander Dierks. Sellest räägib Berliinis, Riigipäevas sündinud algatus AfD ärakeelamiseks. Praeguse seisuga on Riigipäevas ca 730 saadikut, oletatakse, et see eelnõu võib saada üle 50 toetushääle. Saksa Liitvabariigi ajaloos on parteisid keelatud kahel korral. Üks neist oli Sozialistische Arbeitspartei, NSDAP järglane, 1952. aastal. 1956. aastal keelati aga Saksamaa Kommunistlik Partei. Otsuse selleks saab langetada riigi kõrgeim konstitutsioonikohus, Bundesverfassungsgericht ja see võtaks igal juhul mitu aastat aega. Ära saab keelata erakonda, mis aktiivselt püüdleb Saksamaal kehtiva riigikorra kukutamise poole ja seda mitte ainult sõnades, vaid ka tegudes. Midagi sellist ma AfD puhul näinud ei ole. Enamik poliitikuid ja Bundestagi saadikuid on selle vastu, et püüda AfDd ära keelata. Demokraatias peaks võitma parem argument. Argumenteeritud diskussiooni ei ole ükski erakonda seni AfDga astunud.