Mis on Twitteri-failid ja miks need olulised on?

Kuidas toimis tsensuur Twitteris ja mida see endaga kaasa tõi?

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Twitteri-failide nime all tuntuks saanud paljastused näitavad firma sisedokumentidele tuginedes, et sotsiaalmeedia platvormil rakendatud tsensuuri taga seisid muu hulgas otseselt Ühendriikide julgeolekuametkonnad ja administratsioon. Sugugi mitte kõik ei mõista selles asjaolus peituvat fundamentaalset ohtu sõnavabadusele.

Tänavu 9. märtsil andsid kaks ajakirjanikku – Matt Taibbi ja Michael Shellenberger – tunnistusi Ühendriikide kongressi alamkoja justiitskomisjoni ees (The Committee on the Judiciary, The Select Subcommittee on the Weaponization of the Federal Government). Teemaks olid Twitteri-failid, millega Taibbi ja Shellenbergeri kõrval on tegelenud veel mitu autorit – Bari Weiss, Lee Fang, David Zweig. Asi sai alguse miljardär Elon Muskist, kes ostis eelmise aasta oktoobri lõpus Twitteri. Tema otsused sotsiaalmeediaplatvormil sõnavabaduse piiramisele vastupidiselt sõnavabadust kaitsma asuda ja ettevõtte sisu modeereerimise, tsenseerimise ja kasutajate blokeerimise kohta tehtud suvaotsused üle vaadata, tõid suures meedias kaasa väga valuliku Muski-kriitlise reaktsiooni – nagu allolevale pildile koondatud ajakirjanduspealkirjadest veenduda saab.

Muski otsus Twitter osta põhjustas meedias elevust ja sai kõvasti kriitikat. Foto: kollaaz uudispealkirjadest.

Et demonstreeida, kuidas Twitter suure ja olulise mõttevahetuse ning infojagamise platvormina sõnavabadust maha on surunud, kutsus Musk valitud ajakirjanikud firma sisedokumentide ja kirjavahetusega tutvuma. Need paljastused peaks kõigil ratsionaalsetel ja isikuvabadusi hindavatel inimestel ihukarvad püsti ajama.

Covidi-narratiivi hoidmine

Seni viimase – järjekorras 19. raporti – pani Taibbi üles samal 9. märtsil, kui ta kongressi ees tunnistusi andis. See keskendus Stanfordi Ülikooli projektile (Virality Project), mis oli eesmärgiks võtnud tuvastada ja analüüsida sotsiaalmeedia kanalites levivat Covid-19 vaktsiine puudutavat valeinfot ja sellele tähelepanu juhtida.

Tegelikkuses kujunes projektist tõese, kuid ebasobiva informatsiooni tõkestamise vahend – valeks, eksitavaks või ebasobivaks infoks sildistati näiteks inimeste lood vaktsiinikahjudest, aga ka jutt viiruse labori-päritolust. Valeinfona käsitleti tõest juttu, et haiguse läbipõdemine annab selle vastu vaktsiinidest parema immuunsuse, samuti võimalust, et vaktsineeritud inimesed saavad viirusega nakatuda, ehkki seda võis sisuliselt reaalajas jälgida ja näha. Muu hulgas muretseti, et ka tõene sisu, näiteks samad inimeste lood vaktsiinikahjudest, võib kaasa aidata vaktsiinides kõhklemisele ja selle kuvamine on seega ebasoovitav. Twitteri tegi projektiga konstruktiivset koostööd.

Sarnase “valeinfoga võitlemise” mudeli kaudu oli otseliin Twitteriga endisel USA toidu- ja ravimiameti (FDA) juhil Scott Gottliebil, kes alates juunist 2019 kuulub Pfizeri juhtkonda. 2021. aasta augustis kirjutas Gottlieb Twitteri töötajale, et dr. Brett Giroiri postitus, mis täiesti tõeselt, ühe uuringu tulemustele viidates, ütles, et nakatumisest saadud immuunsus on vaktsiini-immuunsusest ülimuslikum, on “söövitav” ja võib “laialt levida”. Seejuures sama postitus lõppes üleskutsega ikkagi vaktsineerida. Twitter varustas Giroiri mõtteavalduse märkega “eksitav”.

Lisaks takistas Twitter populaarsete, kuid võimukriitiliste kasutajate posituste levikut – sellesse “musta nimekirja” sattusid covid-poliitikalt kritiseerinud Stanfordi ülikooli meditsiiniprofessor Jay Bhattacharya, Ühendriikide poliitkommentaator Dan Bongino ja konservatiivne aktivist ning raadiohääl Charlie Kirk. Siin jäädi vahele ka valetamisega: Twitteri esindaja oli 2018. aastal väitnud, et selliseid kasutajate postituste leviku piiramise praktikaid – eriti poliitiliselt motiveerituid – nad ei kasuta.

Hunter Bideni sülearvuti saaga

Täielikult võimutruu covidi-teema käsitlemise kõrval allus Twitter ka otsesele poliitilisele survele. 2020. aasta presidendivalimiste eelseks ajaks oli olukord arenenud selliseks, kus presidendiks pürgijate kampaaniameeskonnad võisid vabalt Twitterile kirjutada, milliseid kontosid või postitusi nad parema meelega näha ei sooviks ja seepeale ettevõte ka tegutses. Näiteks oktoobris 2020 kirjutas üks ettevõtte töötaja teisele töötajale erinevate isikute Twitteri-kontode linke saates, et “veel Bideni tiimi poolt ülevaatamiseks”. “Tehtud,” tuleb teise töötaja poolt sellele vastuseks.

Matt Taibbi ja Michael Shellenberger Ameerika Ühendriikide Kongressis tunnistusi andmas. Foto: Kuvatõmmis. House of Representatives Judiciary Committee/Youtube.

Üks iseloomulikumaid näiteid sellest, kuidas ideoloogiliselt pool valiti ja poliitikute huvides Twitteris otsuseid tehti, on aga Ameerika Ühendriikide presidendi Joe Bideni poja Hunter Bideni sülearvuti juhtum. 2020. aasta oktoobris ehk kolm nädalat enne presidendivalimisi, mille Donald Trump praegusele presidendile Joe Bidenile kaotas, avaldas ajaleht New York Post artikli nende kätte jõudnud Hunter Bideni sülearvutis sisalduvate e-kirjade ja dokumentide põhjal. Ajaleht ei varjanud, kuidas materjal nendeni jõudis, nimetades allikana Trumpi advokaati Rudy Giulianit. Giulianini oli Hunter Bideni arvutis sisalduv jõudnud ühe Delaware-i arvutiparandustöökoja kaudu, kuhu arvuti 2019. aasta aprillis viidi, kuid järgi sellele enam ei tuldud. Arvutis sisaldus palju mahlakat pildi- ja videomaterjali Hunter Bideni narkosõltuvuse ja tema hullamiste kohta prostituutidega. See oli ülimalt piinlik, paiguti räigelt seadusevastane, kuid mitte kõige olulisem. Artikkel keskendus Hunter Bideni ärisidemetele ja sellele, millist rolli tema isa Joe Biden Barack Obama all asepresidendina tegutsedes nendes ärides mängis. See näitas ka, et Joe Biden oli valetanud, kui kinnitas, et ta pole kunagi oma poja Hunter Bideniga rääkinud viimase välismaistest äriasjadest. Tegelikult näitas Hunter Bideni avalikuks tulnud suhtlus, et Joe Biden oli oma poja nn äripartneri ehk Ukraina energiafirma Burisma esindajaga Hunter Bideni algatusel kohtunud. Hunter Biden oli alates 2014. aastast ka Burisma nõukogus ja sai sealt kopsakat igakuist tasu. Vähem kui aasta pärast kohtumist Burisma esindajaga survestas Joe Biden Ukraina riiki vallandama prokuröri, kes sama ettevõttega seotud rahapesu- ja maksupettuse kahtlusi uuris, ähvardades Ukrainat miljardi dollari suurusest laenugarantiist ilma jätta.

Skandaalne? Kindlasti ongi, aga mitte kõigi jaoks. CNN näiteks nimetas mõni päev pärast ilmumist NY Posti artiklit hoopis “kahtlaseks”.

New York Times ütles, et tegemist on Trumpi liitlaste katsega Bidenit kahjustada.

Lisaks avaldati kiirelt kiri, millelel oli alla kirjutanud “enam kui 50 endist luureametnikku” ja mis ütles, et sellel lool on “kõik Venemaa info-operatsiooni klassikalised tunnused”.

Tegelikult ei ole sellel lool Venemaa operatsioonidega midagi pistmist ja 2022. aasta märtsis tunnistas ka ajakirjanduse peavool – eesotsas New York Timesi ja Washington Postiga – nii loo kui arvutis sisalduva materjali ehtsust.

Kuidas selle kõige keskel käitus aga Twitter? Seda, et sotsiaalmeediaplatvorm artiklilingi jagamise blokeeris, märkasid kasutajad kohe. Põhjusena käis Twitter välja, et nende reeglid ei luba arvutihäkkimise teel saadud materjale jagada. See põhjus ei olnud aga pädev, sest keegi polnud Hunter Bideni sülearvutisse sisse häkkinud. Firmasisesest arutelust selgus nüüd, et Twitteri töötajad teadsid seda väga hästi ja tunnistasid endale, et selline selgitus on problemaatiline.

Tegelik põhjus, miks loo levikut kohe takistatama asuti, peitus asjaolus, et ametivõimud olid Twitterit Hunter Bideni sülearvutit puudutava loo leviku takistamise vajadusest juba ammu informeerinud. Asi on selles, et John Paul Mac Isaac, kelle arvutipoodi sülearvuti sattus, andis selle juba 2019. aastal Föderaalsele Juurdlusbüroole (FJB). Alles augustis 2020, kui ta FJB käest mingit tagasisidet selle kohta ei saanud, kirjutas ta Giulianile, kes vahendas materjalid NY Postile. Seejuures oli Giuliani samal ajal FJB jälgimise all. Ehk FJB käes oli kogu materjal, nad teadsid selle sisu, aga mingeid uurimistoiminguid ei teinud. Selle asemel teavitas FJB Twitteri töötajat, kellel olid regulaarsed kohtumised ametivõimudega, et tõenäoliselt tuleb oktoobris 2020 häkkimise teel saadud lekitatud materjalidel põhinev lugu, mille taga on ilmselt mõni teine riik ja mis puudutab Hunter Bidenit.

Et paljastus tuleb, oli sedavõrd hästi teada, et enne loo ilmumist ehk 2020 septembris korraldati meediafirmadele koolitus, kuidas Hunter Bidenit puudutava lekke korral käituda. Sellel osales ka Twitteri töötaja.

Ehk ajaks, kui lugu välja tuli, olid ametivõimud sotsiaalmeediafirmasid juba sedavõrd töödelnud, et loo blokeerimise otsus oli vaid vomistamise küsimus. Tagantjärgi on Twitteri asutaja ja toonane juht Jack Dorsey tunnistanud, et ettevõtte otsust Hunter Bideni loo jagamist blokeerida, oli viga.

Facebooki asutaja ja juht Mark Zuckerberg tunnistas Joe Rogani saates osaledes, et täpselt samamoodi käis FJB ka neid Hunter Bideni sülearvuti-loost ennetavalt informeerimas ja ka nemad piirasid selle tõttu loo levikut.

Twitteri sisedokumentidest tuleb välja ka, et firma sai FJB päringutega tegelemise eest raha. 2021. aasta veebruarist pärinevas e-kirjas tunnistatakse, et alates oktoobrist 2019 on saadud 3,4 miljonit dollarit.

Mida sellest arvata?

Erinevaid teemasid, mida Twitterit puudutavaid artikleid avaldavad ajakirjanikud välja on toonud, on loomulikult veel ja kokkuvõttes näeme me murettekitavat pilti: on terve rida fakte, kuidas sõnavabadust ja informatsiooni liikumist on piiratud, need faktid on avaldatud ja avalikud, aga ikkagi oleks tegemist justkui poliitilise, mitte sõna- ja arvamusvabaduse piiramise küsimusega. Selsamal 9. märtsi istungil oli polariseerumine väga hästi jälgitav. Kui vabariiklastest saadikud soovisid asja arutada ja lisaküsimustega selgemaks saada, siis demokraadid, vastupidi, süüdistasid Muski ja istungil tunnistusi andvaid ajakirjanikke ning tegelesid arutelu asemel teema pisendamisega.

Stacey E. Plaskett esineb 9. märtsi istungil avasõnavõtuga. Foto: Kuvatõmmis. House of Representatives Judiciary Committee/Youtube.

Demokraatide esindaja Stacey E. Plaskett väitis, et tegelikult näitavad Twitteri-failid pelgalt “arutelu sisu modereerimise üle ja me nägime seal vaid väikest osa sellest arutelust”. Istungil osalenud ajakirjanikke Taibbit ja Shellenbergerit nimetas ta Muski “taskuajakirjanikeks”, “niinimetatud ajakirjanikeks”, kes räägivad valikuliselt materjali avaldades Muski valitud ja vabariiklastele soodsat narratiivi, mis teenib mh Muski majanduslikke huve.

Teine demokraat Colin Allred pöördus ajakirjanike poole sõnadega: “Ehk on võimalik, kui te saate oma fooliumimütsi peast ära võtta, et ei ole suurt vandenõu, vaid tavalised inimesed ja riiklikud julgeolekuasutused, kes meie julgeoleku eest vastutavad, annavad oma parima, et meie online-arutelude tõttu ei saa inimesed haiget või et meie demokraatiat ei õõnestataks.”

Ilmselt võtavad need sõnad kokku ühe poole vaate sellele teemale – sinna poolde kuulub suur osa end liberaalideks nimetavaid poliitikuid, aga ka ajakirjanikke ja muid arvamusliidreid. Miks nende suhtumine selline on? Kas nad ei saa faktidest aru või on küsimus selles, et kui tsensuuri rakendatakse poliitiliste vastaste ja isiklikult ebameeldivate vaadete aruteluruumist eemaldamiseks, on see talutav, lausa ehk soositav? Sest päriselt ei ole neid Allredi sõnu ju esile toodud faktide põhjal võimalik tõsiselt võtta. Ja kui sa toetad oma vastaste tsenseerimist, kas sa mõistad siis, et sa toetad ka iseenda tsenseerimist, sest varem või hiljem jõuab järg sinuni? Kas sellest on võimalik aru saada või läheb see liiga keeruliseks?

Vabaduste portaal on loodud ja toetatud inimeste poolt nagu Sina.
Liitu vabadused.ee toetajatega
Toetan
Telli järgmine artikkel oma e-posti aadressile

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare