Pandeemiaaegsed erisused Iisraelis

Ka rangete piirangute ajal said tõsiusklikud jätkata üsna tavapärast elu.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toeta täna

Pandeemias tihti eeskujuks tõstetud Iisrael käitus tõsiusklike kogukondade suhtes sageli leebemalt kui ülejäänud ühiskonnaga. Asjaolu tagamaana nähakse peaministri kartust valitsust lõhki ajada ning kaotada võim. See tõstatab paratamatult küsimuse, kuivõrd olid rakendatud piirangute taga teaduslik, ja kuivõrd poliitiline valik.

2020. aasta jaanuaris lendasin Iisraelist, pärast Negevi kõrbe külastust, tagasi talvisesse Eestisse. Kuigi reis ise kulges suurepäraselt, saatis mind kogu teekonna tunne mingist kindlast, kuigi ebamäärasest ohust ja lõpetatusest. Oli tunne, mida ma ei osanud kirjeldada paremini kui et “maailm saab kohe otsa” – ja mingis mõttes see ju juhtuski. Kolm aastat hiljem olen ma pühal maal tagasi ja joon tuttavaga Tel Avivi äärelinnas hommikukohvi. Ta on natuke norus ja kurdab lõhestunud ühiskonna üle, viidates ühe põhjusena pandeemia ajal toiminud erisustele riigi tõsiusklike, ortodokssete juutide (nn haredide) ja ülejäänud ühiskonna vahel. “Mina sain ainult oma lähimas poes käia,” ütleb ta.

Iisrael oli tõepoolest üks neid riike, mis rakendas koroonakriisis märkimisväärselt rangeid piiranguid avalikule elule, ja seda küllalt pika aja jooksul. Riiki saabuminegi oli kaua piiratud ja vahepeal täiesti suletud – kui sa just ei saabunud religioossetel põhjustel juudi usku praktiseerima. Samas tunnustati Iisraeli mitmel pool maailmas kui eeskujulikku musternäidist ühiskonna lukustamise ning vaktsineerimise strateegiate edukusest. Eri vältusega perioodidel kehtisid Iisraelis järgmised reeglid:

  • oma kodust võis eemalduda vaid teatud perimeetri raadiuses,
  • avalikud kogunemised olid lubatud väga piiratult või üldse mitte,
  • koolid ja lasteaiad olid suletud,
  • kogu avalikus ruumis kehtis nõue kanda maske,
  • paljude avalike teenuste kasutamiseks nõuti vaktsineerimispasse,
  • luureteenistusel oli voli, nakkusohuga kokku puutumise tuvastuseks, inimeste liikumisi monitoorida, enne kui Ülemkohus neilt selle õiguse ära võttis.

Millest on vähe kuulda olnud, on aga asjaolu, et ortodokssed, tõsiusksed juudi kogukonnad jätkasid pandeemia käigus oma argielu üsna tavapärases vormis. Nagu Ian Ben Zion kinnitab oma reportaažis Associated Pressile 1. veebruaril 2021, jäid ortodokside “koolid, ususeminarid ja sünagoogid” enamuses “avatuks” ning “lukustamisnõudeid eirates peeti rohkete osalejatega matuseid ja pulmi”.

Nakatumisnäitajad, mille alusel väidetavalt piiranguid paljuski määrati, olid samas suurte peredega, omavahel tihedalt seotud ortodokssetes kogukondades kõrgemad kui mujal – nende moodustatav osa elanikkonnast (u 12%) vastutas periooditi kuni 40% registreeritud nakatumiste eest. See tähendas ühtlasi, et nakatumise keskmist oluliselt tõstes kandsid nemad elanikkonna terviku seisukohalt ebaproportsionaalselt suurt rolli selles, kui rangeid piiranguid ühiskonnas kehtestati. Mõni uuring on seletanud nende kõrgemat nakatumismäära irratsionaalsete uskumuste ja mõtteviisiga. Ometigi on raske mõista, miks ei suutnud riik sekkuda näiteks tuhandete osalejatega matusele, sellal kui leidus politseinikke, kes vähemalt ühe tunnistaja kinnitusel määrasid trahve maski mittekandmise eest inimtühjas pargis.

Valikuline nõuete järgmine. Tõsiusklikud juudid pandeemia ajal palvetamas. Foto: Maayan Nemanov, Unsplash.

Craig Allen jt on üht ortodoksite pandeemiaaegset matust kirjeldanud ajalehes New York Times järgmiselt: “Rahvahulk keerles ja hoovas, nagu lainetav ookean. Külg külje vastu pressitud, sirutasid leinajad oma käsi rabi surnukeha poole, püüdes puudutada tema surnuraami, millel on nende usundis oluline tähendus. Mitmed sajad leinajad, mõni üksik neist vaid maski kandes, moodustasid austatud rabi leinarongkäigu.”

Reaalsus näikse kõnelevat seega valikulisest topeltstandardist, kus väidetavalt rahvatervise nimel rakendatud piirangute eiramine anti teatud religioosse, ja seega ka poliitilise staatuse korral kergesti andeks, muul puhul aga mitte. See tõsiasi ei vaidlusta muidugi mitte kuidagi tõsiusklike juutide õigust omal maal oma usku täiel määral praktiseerida. Ent küsimus, mille seik paratamatult tõstatab, lasub kahtlustuses, et piirangud olid algusest peale rohkem poliitika kui tervise küsimus. 2021. aasta veebruaris arvas Iisraeli päevaleht Times of Israel sarnaselt oma toimetajaveerus, öeldes, et tõsiusklikele jäetud vabadused tulenesid peaminister Netanyahu soovimatusest “oma ortodoksseid poliitilisi partnereid vihale ajada, sest nende toeta polnuks ta lootust võimule jääda”. Kui seda arvamust uskuda, tuleb paratamatult ka järeldada, et valitsuse kõrgeimaks prioriteediks oli pandeemia käigus tegelikult vaid omaenese võimul püsimine.

Ka Ian Ben Zion ütleb eelmainitud reportaažis tuntud rabi Meshulam Dovid Soloveitschiki matuseid kirjeldades, pandeemia kõrghetkel 2021. aasta veebruaris, järgmist: “Rabi ukseesise täitsid ühe laienevad rahvahulgad, hoolimata keelust enam kui kümnel inimesel korraga koguneda. Peagi suundus tuhandete mustas rüüs tõsiusklike matuseliste rivi linna [Jeruusalemma] väravate poole. Tosin politseinikku peatasid autoliikluse, et rongkäik saaks mööduda, samas ei paistnud, et nad oleksid kuidagi püüdnud seda ebaseaduslikku kogunemist takistada. See kõik toimus seejuures vaid päev pärast seda, kui politsei oli peaministri residentsi ette kogunenud meeleavaldajad veekahurite abil laiali ajanud.”

Kaks aastat hiljem näib suur osa ühiskonnas selle reaalsuse juba unustanud. Võimude laiskus või soovimatus oma kriisiaegset tegutsemist ausalt analüüsida on aga alarmeeriv fakt mitmel pool maailma. Iisraelis võimaldas see tollasel peaministril moodustada kriisijärgselt uue, religioosselt palju äärmuslikuma valitsuse. Ent mis iganes poolele keegi ka siinsete kriisimeetmete hinnangus asub, jääb ometigi faktiks, et teaduses pole kusagil lahtrit poliitilisteks eranditeks, mida siin, esimest kiites, antud juhul ometigi lubati. Iisrael karmistas küll oma hoiakuid ka tõsiusklike suhtes pandeemia hilisemas faasis, ent need polnud päriselt võrreldavad tavaelanikelt nõutuga. Hiljutiavaldatud andmed näivad seejuures osundavat, et riigis ei registreeritud alla 50-aastaste kaasuvate haigusteta inimeste hulgas ühtegi koroonasurma.

Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust!
TOETA SOBIVA SUMMAGA TÄNA
Kommentaaride teavitused
Teavitus
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments