Pärast pandeemiat: amnestia või amneesia?

Kas pandeemia tuleks lihtsalt unustada?

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toeta täna

Läinud aasta sügisel tegi majandusteadlane Emily Oster ajakirjas The Atlantic ettepaneku kuulutada välja “pandeemia amnestia”, väites, et kuigi kriisi käigus tehti kindlasti vigu, polnud meil lihtsalt teadmisi, millest paremini joonduda. Tema pealtnäha ilus idee seisab lähemal vaatlusel aga üsna ahtal alusel. Tõsi, 2020. aasta kevadel, kui koroonakriis puhkes, ei pruukinud me sellest tõesti kõike veel teada ja käitusime vastavalt. Ent ometigi oli üsna kriisi algusest ilmne, et viirusel on selgelt eristatavad riskigrupid ning tervetele lastele ja noortele ei kujuta see mingit tõsist ohtu. Sellest hoolimata kehtestati mitmel pool maailma kõigile ja valimatult ühesugused piirangud, hiljem asuti vaktsiine propageerima, arvestamata sisuliselt muid tervise tegureid. Mitmetel puhkudel tuli inimestel nõnda valida kas vaktsineerimissurvele alistumise või elatise, karjääri või sotsiaalse positsiooni kaotuse vahel. Protestegi aeti laiali või piirati jõuliselt nende toimumise võimalusi.

Sõna “amnestia” tuleneb kreeka keelest, kus tähendab “halva unustamist”.

Rääkides amnestiast tasub meenutada, et selle aluseks olev kreekakeelne sõna ἀμνηστῐ́ᾱ tähendab “unustamist”, ennekõike “halva unustamist”. Et amnestial oleksid taga tõepära ja usutavus, peaks sellele aga eelnema mingit laadi “paenitentia”, kahetsus, andeks palumine. Teame ju küllap igapäevaelust, et andestusel on päriselt kaalu vaid siis, kui andekssaanu oma eksimust mõistab ja suudab sellest seejärel hoiduda. Andeks palumine eeldabki, et oleme vähemalt teatud määral oma viga mõistnud ja sellest midagi õppinud, nii et suudame vältida selle kordumist. Amneesia – täielik mälukaotus – otsib seevastu eksinule voli oma viga tagajärgedeta, ja potentsiaalselt veel suurema kahjuga korrata. Hääled nagu Oster või tema mõttekaaslane, Saksamaa Eetikanõukogu president Alena Buyx, on diametraalses vastuolus Taani suure päevalehe Ekstra Bladet’iga, kes oli üks esimesi, kes valis enesekriitilise tooni ning ütles, et oli pandeemia kajastuses, piisava ajakirjandusliku erapooletuseta, “läbi kukkunud”.

USA-s on teadlased Martin Kulldorff and Jay Bhattacharya teinud üleskutse “COVID-i tõekomisjoni” loomiseks, eesmärgiga tehtud kriisiotsustele ausalt otsa vaadata ning anda hinnang rakendatud meetmetega kaasunud kahjule. Muude kummalisuste kõrval prevaleerinud reaktsioonides küsivad nad, miks eirati loomulikul teel omandatud immuunsuse väärtust ja võimalusi, ehkki see oleks oluliselt aidanud ohjata riskigruppide ees valitsenud ohte ning hoida ülejäänud ühiskonna avatu ja vähem lõhenenuna. Sotsiaalsele lõhestumisele aitasid enim kaasa muidugi niinimetatud vaktsiinipassid, ehkki teame tänaseks, et vaktsiinide mõju levikule – mis oli peamine neid põhjendanud väide – ei olnudki testitud. Samale asjaolule oli maineka teadusajakirja British Medical Journal peatoimetaja Peter Doshi viidanud seejuures juba 2020. aasta oktoobris.

Harvardi Ülikooli professor Martin Kulldorff on üks neid, kes on teinud üleskutse “Covidi tõekomisjoni” moodustamiseks. Foto: Thérèse Soukar (Creative Commons Attribution-Share Alike 4.0 International)

Laste ja noorte haridusteele ja sotsiaalsetele oskustele tekitatud kahju on vaat et omaette teema. Drastiliseim näide on ses vallas ilmselt Uganda, kus lastel jäi peaaegu kaks aastat kooliskäimist vahele. Mis saab olema sääraste tühimike tagajärg, või kuidas mõjutab näiteks päevadepikkune maskikandmine hiljem sotsiaalselt häbelikumaid noori, näitab vaid aeg. Mis aga ehk peamine – kui teadus on tõepoolest see mõõdupuu, milles ühiskonnana tahame joonduda – on küsimus sellest, miks keelduti korraga mitmete enam kui silmapaistva renomeega erialaspetsialistide arvamusest ja peeti vajalikuks neid avalikust sfäärist tagandada.

Mida niisamuti tuleks küsida, ja millele vastuse andmine on ilmselt veelgi keerulisem, on see, miks läksid nii paljud inimesed kaasa väljapakutud versiooniga koroonakriisist ning asusid lahknevaid vaateid käsitlema ilmse ükskõiksuse, kui mitte pahatahtlikkusega. Juhul, kui see viitab meie kriitikameele üldisele loidusele, peegeldub selles küllap ka kummaline vastuolu liberaalse ühiskonna väidetava solidaarsuspüüde ning selle tegelike, kriisis avaldunud hoiakute vahel – näib, et lõhenemisele vastu astumise asemel asuti seda sageli hoopis tervitama. Ehk pidasid mõned meist mugavamaks loobuda isiklikust vastutusest otsida igast olukorrast tõde ja ausust? Mis seab omakorda küsimuse alla, kas meie ühiskonna reaktsioon pandeemiale piirnes tegelikult üldse terviseküsimustega või sai mõnele sellest laiem ventiil kogunenud vihale temast erineva ilmavaate ja teadmistepagasiga inimeste suhtes. Kui viimast, on ühiskonna tervenemiseks või “amnestiaks” tarvis veel enamat kui pelgalt pandeemiapoliitika ausat ja erapooletut analüüsi. Isegi kui sellest – vabanduse küsimisest ühiskonna kinnipaneku, maskinõude, vaktsineerimata inimeste (sh noorte!) sotsiaalse elu ja sportimisvõimalustegi piiramise, või vanurite hingelaastavasse üksildusse eraldamise eest, jne – oleks ju igati paslik alustada.

Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust!
TOETA SOBIVA SUMMAGA TÄNA
Kommentaaride teavitused
Teavitus
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments