Professor Martin Neil: Covidi-narratiivi kriitika, puudulik akadeemiline vabadus ja laiaulatuslik liigsuremus

Martin Neil põdes 2019. aasta detsembris mingit imelikku viirust. Seda põdes ka tema toona 20-aastane poeg ja üpris raskelt. Kui ta seejärel kuulis jutte Hiinas levivast viirusest, oli ta ärevil ja mures. “Nii et ma algselt uskusin, et tegemist on uue ja ohtiku viirusega,” räägib ta nüüd.

Ent teadlasena, matemaatikuna, oli tema teine reaktsioon vaadata otsa numbritele ja proovida seeläbi mõista, kui tõsise haigusega on tegemist. Maailma üks tunnustatumaid epidemiolooge, Stanfordi Ülikooli meditsiiniprofessor John P.A. Ioannidis, oli üks esimesi, kes pandeemia algfaasis viiruse nakatumissuremust välja arvutades paanikat jahutada proovis. Ioannidis kirjutas 2020. aasta märtsis, et Maailma Terviseorganisatsiooni (World Health Organization – WHO) välja käidud suremus ehk 3.4% nakatunutest külvab põhjendamatult hirmu, aga on samavõrd ka mõttetu ja eksitav. Küsimus oli selles, et WHO käis selle numbri välja patsientide põhjal, keda oli SARS-CoV-2 suhtes testitud. Testiti aga tollal neid, kel olid raskemad sümptomid ja kes pigem kuulusid riskirühma ehk nende puhul oli tõenäosus raskemaks haiguskuluks märkimisväärselt kõrgem. Ioannidis vaatas aga toona ajakirjanduseski üksjagu kajastamist leidnud kruiisilaeva Diamond Princess haiguspuhangut ja tegi sellest esialgseid järeldusi. Laeval suri nakatunutest 1%, kuid reisijad olid eakamad ehk jällegi – riskirühm. Selle põhjal arvutas Ioannidis välja, et Ameerika Ühendriikides võiks elanikkonna vanuselist struktuuri arvestades suremus olla 0.125% nakatunutest.

See oli väga esialgne ja väheste andmete põhjal tehtud hinnang, mille eesmärk oli hirmu maha võtta ja Ioannidis jälgis ning analüüsis olukorda pidevalt ka edaspidi. Nt 2021. aasta aprillis avaldatud ülevaates hindas ta globaalseks nakatumissuremuseks 0.15%.

2022. aasta sügisel näitas Ioannidis muu hulgas seda, et nakatumissuremus vaktsineerimise eelselt vanuserühmas 0-59 võis globaalselt olla 0.03% ja vanuserühmas 0-69 0.07%.

WHO välja käidud protsent oli neist arvutustest aga valgusaastate kaugusel ja seda tajus mõistagi ka Neil, kes Ioannidise tööl kohe alguses silma peal hoidis. Ta võttis ka ise kättesaadavad andmed ette, hakkas neid analüüsima ja jõudis samuti järeldusele, et suremus oli laialt räägitust madalam. Suurbritannias näiteks avaldas epidemioloog Neil M. Ferguson Londoni Imperial College’st koos kaastöötajatega 2020. aasta märtsis omapoolse hinnangu. Nende uuring näitas, et oht selle viiruse puhul on selgelt eakamas vanuserühmas – kui nt 30-39 aastaste rühmas oli nakatumissuremus 0.08%, siis vanusegrupis 70-79 oli see 5.1% ja üle 80ste seas lausa 9.3%. Kõigi vanuserühmade lõikes keskmiselt oli suremus selle uuringu järgi 0.9% nakatunutest.

Neil koos kolleegidega, kelle seas tema kõrval teinegi nimekas matemaatik ja sama Londoni Queen Mary Ülikooli emeriitprofessor Norman Fenton, avaldas 2020 mais ka oma hinnangu. Nende arvutused olid pigem sarnased Ioannidise tulemustele – nad jõudsid järeldusele, et nakatumissuremus ei saa olla suurem vahemikust 0.3-0.5%. “Me saime selle kohta artikli avaldatud. Aga siis asjad muutusid,” ütleb Neil.

Tsensuur võttis võimust

Ühe asjana muutus tema suhtumine selle haiguse tõsidusse. Ta ei pidanud näiteks vajalikuks selle vastu vaktsineerimist või ka maski kandmist, sest ta nägi, et oht ei olnud nii suur. Ta muutus skeptiliseks ka kõigi valitsuse sõnumite suhtes, mis haigust puudutasid. Näiteks räägiti 2020. aastal palju haiguse asümptomaatilisest levikust. Ühendkuningriigi valitsus tellis reklaamikampaaniad televisiooni, ühistransporti, koolidesse, avalikesse kohtadesse jm, mis rääkisid sellest, et inimesed võivad olla haiged ja nakkust levitada ka sümptomiteta – nii võis seda haigust põdeda ametlike teadete kohaselt lausa iga kolmas. Lihtsustatult sooviti sellega inimestele öelda, et ärge omavahel suhelge – lähete näiteks vanaemale külla ja viite enese teadmata kaasa ka haiguse, vanaema aga on riskirühmas ja võib seda väga raskelt põdeda.

Neil vaatas koos kolleegidega taas numbreid ja võrdles neid läbiviidud uuringute tulemustega. “See oli kummaline. Need [uuringud – HS] lihtsalt ei vastanud ametlikule valitsuse statistikale. See oli järjekordne müüt, mis meile paljastus,” ütleb ta. 2021. aasta aprillis avaldatud uuringu kokkuvõttes kirjutas nende meeskond, et ilma sümptomiteta võib seda haigust numbreid õiglaselt hinnates põdeda 1 inimene 19st.

Kui asja uurimise kõrvalt muutus isiklik suhtumine viiruse ohtlikkusse ja valitsuse poliitikasse, siis samavõrd muutus ka midagi muud, mis lugupeetud teadlaste jaoks oli üllatav – oma kriitilisi avastusi ja artikleid ei saanud nad enam väärikates teadusajakirjades avaldada ega saa senini. Näiteks uuris Neil PCR-testide usaldusväärsust ning jõudis järeldusele, et suur osa testide tulemusi olid valepositiivsed. Küsimus on selles, et PCR-testiga otsitakse inimeste antud proovidest viiruse geneetilist materjali – proovitakse tuvastada kolme SARS-CoV-2 geeni olemasolu. Eestis näiteks loeti positiivseks proov, milles sai kinnitada vähemalt kahe geeni leidu. Neil avastas aga andmeid uurides, et Suurbritannias tehti seda suures ulatuses vaid ühe geeni põhjal ehk sisuliselt tulnuks suur osa positiivseid tulemusi kehtetuks tunnistada. See pidanuks tõstatama ka küsimuse, kas tegemist on üldse tõsise pandeemiaga? Oma uuringut Neil avaldada ei saanud ja peavoolumeediasse sellega ei jõudnud. Lõpuks õnnestus see info siiski lugejakirjana avaldada mainekas briti meditsiiniteaduse ajakirjas British Medical Journal (the BMJ). Seda tänu väljaande vanemtoimetajale, Marylandi Ülikooli farmaatsia instituudi dotsendile Peter Doshile, kes teemat oluliseks pidas.

Akadeemiline vabadus võrdub nulliga

Kuivõrd nende töö ja avastatud puudujääkide vastu ei tundnud huvi ka peavoolumeedia, pidid Neil, Fenton ja nende kaastöötajad oma töid avaldama iseseisvate väikeste väljaannete abil, nagu Daily Sceptic, varasema nimega Lockdown Sceptic. Või ka iseseisvalt, oma blogis “Where are the numbers?” (“Kus on numbrid?”), mida nad peavad koos kolleeg Fentoniga. Neil ütleb, et neist said teatavas mõttes uurivad ajakirjanikud. “Me ei olnud enam lihtsalt teadlased, vaid tegelesime tegelikult uurimise ja asjade väljaselgitamisega, skandaalse materjali avaldamisega, mis oli avalikkuse huvides,” räägib ta.

Samal ajal, ütleb Neil, on laiem tsensuur arenenud sedavõrd kiiresti ja kaugele, et Covidi puhul ametlikku infosse skeptiliselt suhtunud teadlased ei saa enam ka muudel teemadel oma töid avaldatud. Üks tema lähedane kolleeg avaldas tavapäraselt edukalt oma töid üldise tervishoiu küsimustes, kuid nüüd lükatakse tema artiklid koheselt tagasi. Ilma läbi vaatamata. “See tsensuur on laienenud sedavõrd, et seda võib pidada ka tagakiusamise vormiks,” märgib Neil.

Küsimusele, mis seisus akadeemiline vabadus tänases maailmas on, vastab Neil lihtsalt: null. Asi pole sugugi ainult Covidis, sest tema sõnul on see vabadus nulli lähedal olnud juba aastaid. Teatud teemadest ei saa kriitiliselt rääkida. Ja need teemad ei ole üllatavad: roheenergia, süsinikneutraalsus, kliimamuutus. “Kui sa oled [aktsepteeritud arvamusest – HS] teisel arvamusel, ei ole sul võimalik seda väljendada. Ja juba mõnda aega, vähemalt kümmekond aastat, on see inimestele karjääri mõttes enesetapu koht. Ei peaks tulema üllatusena, et sama on juhtunud nüüd ka Covidi-narratiiviga,” ütleb ta.

Neil räägib, et kindlasti on ka ta ise professionaalsetes väljavaadetes üht-teist kaotanud, kuid tema sõnul pole ohverduseta võimalik midagi võita. Kuna ta on lisaks teadusele edukalt tegev ka ärivaldkonnas, tunneb ta end kindlalt. Samas olukorras ei ole need, kelle töökoht on näiteks mõnes valitsusasutuses või ülikoolis. Kas nemad võtaks kätte ja hakkaks vaktsiinide efektiivsust ja ohutust hindama või pigem mitte?

Mis põhjustab liigsuremust?

Kui Neil koos kolleegidega just seda 2021. aastal uurima asus, avastasid nad taas andemetes suure probleemi, mida võib pidada ka sihilikuks manipulatsiooniks. Vaktsineeritud isikud, kes surid vähem kui kaks nädalat peale vaktsineerimist, liigitati surmajuhtumite statistikas vaktsineerimata isikute hulka. Ehk teisisõnu võinuks selle statistika õiglane näitamine põhjustada väga ebamugavaid küsimusi vaktsiinide tõhususe ja ohutuse kohta. Ükski teadusajakiri seda artiklit ei avaldanud, kuid see levis ka ilma selleta. Tihti panevad teadlased oma artiklid enne avaldamist arvamuste kogumiseks ja tagasiside saamiseks üles nn trükieelsetesse serveritesse, kus need on teistele teadlastele kättesaadavad. Kuigi mitmed sellised serverid ei lubanud enam nende töid avaldada, siis ühes – see kannab nime ResearchGate – oli see siiski võimalk. Seda laaditi sealt alla suurusjärgus pool miljonit korda. “See on on ennekuulmatu ühe akadeemilise töö kohta. Ma postitasin selle ka Twitterisse ja see sai veidi alla kolme miljoni vaatamise. Ehk see muutus viraalseks,” ütleb Neil.

Neil ja Fenton on analüüsinud ka liigsuremust. Ehkki me ajakirjanduses sellest teemast eriti ei kuule, on asi tõsine ja ülimalt murettekitav. Neil räägib, et tavapärases olukorras ei ole liigsuremus kõrge korraga igal pool. Ikka toimub mingi kõikumine, et kord on ühes riigis kõrgem, siis teises. Ent praegu on surmade arv keskmisest kõrgem erinevates riikides ja piirkondades samal ajal – üle Euroopa, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Austraalias jne. Ka näiteks Eestis on suremus 2021. ja 2022. aastal kümne aata keskmisest märkimisväärselt kõrgem olnud, kuid selle aasta alguses õnneks allapoole tulnud. Küsimus on, mis sellist laiaulatuslikku liigsuremust põhjustab? Neil loetleb üles erinevad võimalused – need võivad tuleneda endiselt Covid-19 haigusest või selle tagajärgedest ehk nn pikast Covidist; need võivad olla seotud ühiskondade lukustamispoliitikaga, sest inimesed ei saanud oma tervisemuredega arsti juurde ja nüüd makstakse sellele lõivu; see võib olla seotud ka tervishoiuteenuste kvaliteediga. Ja loomulikult – see võib olla seotud Covidi vastase vaktsineerimisega. Neil tõdeb, et 2022. aasta andmete põhjal on massiline vaktsineerimine ja suremus omvahel korrelatsioonis. “Sama on jätkunud ka sel aastal,” märgib ta.

Seega – korrelatsioon vaktsineerimise ja liigsuremuse vahel esineb, aga kas saab ka öelda, et seal on põhjuslik seos? “Ma arvan, et teatud põhjuslikkus on siin olemas, jah. Põhjuslikkuse tuvastamiseks on vaja jälgitavat tulemust, mille põhjusena on võimalik eristada konkreetset sekkumist või ravi, mis on antud juhul nii. Tegelesime neis riikides pretsedenditult ulatusliku vaktsineerimisega. Ja alles pärast seda hakkasime täheldama suremuse järjepidevat tõusu,” selgitab Neil. Siinkohal tasub meeles pidada, et enamikes riikides kehtestati kord, kus avalikele teenustele pääses ligi vaid siis kui olid lasknud end vaktsineerida ja sama kehtis ka töökohtadel – kui süstiga ei nõustunud, lasti lahti.

Kuhu kadus gripp?

Nagu kõigi teiste Covidiga seotud teemadega, pole vist päriselt üllatav, et ka liigsuremusest eriti ei räägita. Neili sõnul ei soovita seda teha ka akadeemilistes ringkondades. “Ma olin alati küllalt naiivselt arvanud, et kõik teadlased on väga avatud meelega ja tahavad küsimusi küsida. Millest ma aga nüüd aru olen saanud, on see, et enamik kolleege lihtsalt ei taha teada. Nad on nendest küsimustest ülimalt mittehuvitatud. Nad ei lasku isegi kõige algelisemasse vestlusse küsimuste üle, mis lahknevad ametlikust narratiivist,” ütleb ta. Viimasel ajal on siiski olnud ka teadlasi, kes talle omavahel on tunnistanud, et paljudes asjades on tal siiski õigus, aga avalikult nad seda tunnistada ei taha. See oleks nende jaoks karjääriline enesetapp, kordab Neil.

Kui küsida, milline on kokkuvõttes kõige suurem vale, mida selle pandeemia ajal inimestele räägitud on, ütleb Neil, et ei oskakski valida – see on olnud üks lõpmatu valede varasalv. Ent ta viib selle küsimuse kaudu jutu oma viimase aja uurimisteemale, mis talle üha enam huvi pakub – kuhu kadus gripp? “Huvitav on see, et meile räägitakse, et Covid oli sedavõrd võimas ja sedavõrd surmvav viirus, et gripp kadus ära. Et see oli nagu poksimatš – covid võitis, jah? Gripp kadus,” arutleb ta ja lisab, et tegelik elu sellist võimalust ei paku. Laboris tehtud katsed näitavad, et gripi ja Covidiga samaaegsel nakatumisel ei kao ära üks ega teine. Ehk et siin on Neili sõnul taas tugev vastuolu. “Me pidime aktsepteerima, et meil on Covidi näol surmav ja uus viirus. Et see tõsi oleks, ei saanud sellel olla võistlejaid. Seega gripp kadus,” pakub Neil ühe võimaluse selle vastuolu lahendamiseks. Ehk teisisõnu – suure tõenäosusega pole gripp kunagi kuhugi kadunud olnud. Grippi haigestunud loeti lihtsalt Covid-haigeteks ja kui seda enam ei tehtud, tuli ka gripp tagasi.