Mul on reisides aastate jooksul välja kujunenud omamoodi harjumus – või ehk oleks õigem öelda huvi. Nimelt hoolimata asjaolust, et ma ei ole end oma elus kunagi pidanud usutunnistuselt kristlaseks, meeldib mulle, kui saan, sisse astuda mõnda teele jäävasse, eelistatult vanemasse kirikusse. Võimalus istuda korraks kirikupingile ja vaadata ajastuid talletanud, igavikule pühendatud ruumi, kus nüüd põlevad viivuks parafinist või meevahast palveküünlad, on pea alati olnud ilus hingetõmbehetk mu rännakuil. Aga mitte ainult puhkusehetk – see on olnud ka meeldetuletus, et kusagil selles hektilises maailmas on pühadused siiski veel alles, neile on rajatud eraldi hooneid või kodusid (sellest ju ka nimetus “pühamu”), ja ainuüksi selle tõsiasja kogemine on mõjunud mulle kosutavalt. (“Hingetõmbehetk” on eesti keeles iseenesest huvitav sõna, viidates justkui sellele, et saame peatumishetkel olla taas hingele lähemale, tõmbuda ta poole.)
Mis on üldse pühadus, võiks küsida? Olen enda jaoks sellest mõelnud nii, et see on midagi, mille olemasolu on meile olemuslikult oluline. Millegi pühaks pidamise eesmärk on säilitada midagi, ilma milleta me poleks enam need, kes muidu oleksime või seni oleme olnud. Nii näiteks on meie maa meile püha, kuna kui ei oleks Eesti “maad” maa enda ja ta maastike tähenduses, siis kaotaks ka Eesti riik “Eestimaa” tähenduses oma sisu ja mõtte. Või kui elusolendil puuduks hingelisus, millele muuhulgas hingetõmbehetki lubada, oleksime me vaid mateeria ja meie “elus” olemisel kaoks sügavam tähendus. See kõik tähendab ka seda, et pühadus on nähtusena midagi, mis on indiviidist alati kõrgem või suurem, ning sedagi, et maailm ei ole ainult ühetasandiline – selles on lisaks maapealsetele kaugustele ja lähedustele olemas ka vertikaalne mõõde, mida sümboliseerib omal moel küllap ka taevasse osutav kirikutorn.
Seda öelnult ei ole mul ometigi raske mõista inimeste pettumist religioonis. Õigupoolest tundub selline pettumus peaaegu et loomulik, kui vaadata, kuidas on kirik kui institutsioon ajaloo vältel oma võimu ja positsiooni kuritarvitanud. Ent toimunut lähemalt vaadates peaks ometigi selgeks saama, et päriselt kõnelevad säärased väärteod vaid inimese enda küündimatusest, meie korrumpeeritavusest selles maailmas, mitte Jumala või mõne Temast kõneleva õpetuse automaatsest petturlusest. Öelda, et kuna preester omastas saadud annetused või keegi pastor oli lapsepilastaja, ei saa Jumalat olemas olla, tundub mulle umbes sama hea, kui öelda, et füüsika seadused ei kehti, kuna need avastanud teadlane tegi elus moraalseid eksimusi. Või öelda, et kuna riigijuhtimises on esinenud korruptsiooni, tuleks kõigist valitsusüksustest põhimõtteliselt loobuda. Võib seejuures märgata, et mittereligioossele identiteedile on üldsus tihtipeale leplikum nende vigu ja puudusi andestama – keegi ei ütle, et kuna ateistid on korda saatnud lugematuid kuritegusid, ei ole ateism pädev maailmavaade. Sellistel puhkudel suudetakse millegipärast kergemini näha inimeses tema individuaalset vastutust, olgu peale, et üht või teist maailmavaadet esindavad meist ju lõppkokkuvõttes vist kõik.
Kui ajalukku vaadata, siis oli see küllap postmodernistlik ideoloogia, mis esimesena väitis, et absoluutset tõde ja seeläbi pühadusi ei ole olemas, kehtestades paradoksaalselt ainsa absoluutse tõena iseennast – sellest, et absoluutset tõde ei ole, sai väide, mida tuli tunnistada uue absoluutse tõena. Kas selle või millegi muu tulemusena näib tänane maailm elavat sügavas eneseeituses, kui usub, et pühadused on ebavajalikud ning et ta ise neid ei oma, kuna need on irratsionaalsed. Tegelikkuses kubiseb ka tänane ühiskondlik ja poliitiline maastik ometigi omamoodi pühadustest, ainsa erinevusega, et neid ei nimetata enam religioosseiks ning nad pole seotud vaimuilmaga, kaitstes igavikuliste väärtuste asemel pigem ideoloogilisi või sotsiaalseid.
Tänased “uuspühadused” sätestuvad seadustes, mis ütlevad meile, mida tohib öelda ja mida mitte – mis on viha ja (seeläbi ka) mis peaks olema armastus –, millist teadmist tohib levitada ja millist mitte. Ning nii nagu kirikuvõimu ajal tähendas sellele vastu astumine sageli ühiskondliku positsiooni kaotust, võib tänase päeva ideoloogilisest peavoolust lahknemine tähendada inimesele sedasama läbi isikliku tühistatuse või katkeva karjääri. Ainus erinevus on ehk see, et kui omal ajal ähvardas kiriku vastu sõna võtnuid esmajärjekorras teispoolne põrgu, siis nüüd võib ideoloogiliselt sobimatu sõna eest juba siinilmas vangi sattuda.
Suvel toimunud Pariisi olümpiamängude ajal oli palju juttu avatseremoonia ja eeskätt seal Püha õhtusöömaaja pilana paistnud bakhanaalia sündsusetusest. Mida iganes sellest täpselt arvata, haaras mu tähelepanu Mattias Desmeti märkus või õigemini küsimus, et mis oleks juhtunud, kui oleks samasuguse irooniaga esitletud islami pühadusi. Millest kerkib omakorda küsimus, miks oleme varmad naeruvääristama omaenda pühadusi ja pärandit, aga mitte teiste omi? On selle taga tõesti progressi tähistav ülestõus religiooni kunagise ülemvõimu vastu – aga samas justkui teise religiooni austamine – või ei puutu religioon ehk üldse asja ja küsimus on milleski muus. Nagu näiteks moraalses enesekuvandis ja enesekergitamises?
Ma ei arva, et pühadusi ei võiks üldse pilada. Küll aga, et kui asuda üleüldiselt naeruvääristama inimese vertikaalset või hingelist mõõdet, siis oleme kaotanud midagi oma inimlikkusest ja küünitame vähehaaval iseennast Jumala positsiooni. Varem või hiljem saab meist endist siis see, kelle loogikale maailm väidetavalt allub, see, kes tunneb “vääramatut tõde”. Mistõttu armastataksegi täna enam just reduktsionistlikku poolt kaasaegsest teadusest – seda nägemust, mille järgi maailm on üks ühele allutatav ettemääratavatele seaduspäradele, taandatav reaktsioonideks elutute osakeste vahel, mille najal oskame just “meie” täpselt öelda, mida maailm ja elu endast kujutavad. Selle nägemuse najal saab tühistada senised hierarhiad ja olla ise varjatud jumalad. Saab tunnistada senised pühadused suhtelisteks ja seeläbi tähtsustetuteks ning asendada need sisuliselt uutega. (Tabav tundub selles kontekstis Somaalias üleskasvanud ja hiljem Läände emigreerunud autori Ayaan Hirsi Ali tähelepanek, et peamine, mis eristab vaba ühiskonda totalitaarsest, või ka vaba teadust totalitaarsest – ja võiks ilmselt ka öelda, et vaba religiooni totalitaarsest – on see, et esimene tegeleb tõe poole püüdlemisega, samas kui teine ihkab endale selle ainuõigust.)
Suure algustähega Jumala poole pöördudes peame seevastu varem või hiljem tunnistama, et elu on mõistatus, sest selle looja ise on mõistatus. Pole võimalust üksipulgi ratsionaalselt ära seletada ei Jumalat – olgu ta siis persoon või teadvuste kogum – ega õieti isegi oma elusaatust. Miks kujuneb meie tee just selliseks, nagu ta kujuneb? Ja just sellepärast inimene ka palvetab – palvetab mitte niivõrd mõistmise, vaid mõistatuse enda teadvustamise nimel. “Palvetades me reflekteerime, nii ülendatult kui selleks suutelised oleme,” ütleb Itaalia filmilavastaja Paolo Sorrentino, oma peategelase suu läbi, 2016. aasta teleseriaalis “Noor paavst”, “et sünniks võimalus kuulda kõrvus Kellegi mõtteid. Palve on vahend arusaamise tekkeks.”
Just seda pühadust mulle kirikud küllap meelde tuletavadki, seda taju seal ma kogen ja otsin. Kui maamunalt kaoksid kirikud – niisamuti kui kaoksid hiied, muud pühakohad – oleks inimkonnal palju suurem tõenäosus unustada vajadus jätta endi keskele ruumi millelegi meeltega nähtamatule. Jätta ruumi ühenduseks maailma peenema koega. Oleks suurem tõenäosus unustada pühaduste vajalikkus – ja õigupoolest möödapääsmatus. Kõik me ülistame midagi – olgu siis kellegi annet või leidlikkust, kultuuripärandi väärtust või “õiget” ideoloogiat. Tegeleme ülistamisega, kui tõmbame selga oma lemmikjalgpalluri nime ja numbriga särgi või paneme rinda mõne sotsiaalset kuuluvust väljendava märgi. Ent kui me ei ülista läbi oma pühaduste midagi meist endast suuremat ja sügavamat, saabki me jumaluseks lõppkokkuvõttes suhtelisus ja suvalisus – ükskõiksus ja kaos. Siis ülistame loojate ja kohtumõistjatena juba iseennast.
[Artikkel on algselt ilmunud arvamusloona ajalehes “Sirp”.]
