Vabadusi kaitsva organisatsiooni (Alliance Defending Freedom – ADF) eestvedamisel on koostatud petitsioon, millel on allkirju enam kui 40 000 ning mille järgi „valitsused ja organisatsioonid, nt Rahvusvaheline Olümpiakomitee (ROK, International Olympic Committee), kohaldavad ebaausat poliitikat, mis lubab end naisena identifitseerivatel meestel võistelda naiste spordialadel“, vahendab The New York Post.
ADFi petitsioonis on märgitud, et ROK-i poliitika on seadnud tunded õiglusest ja ideoloogia tõest ettepoole. Sporti reguleeriva organisatsioonina peab ROK vastutama paljude kahjude eest, mida on põhjustanud meeste võistlemine naiste kategooriates, alustades kaotatud medalitest ja võitudest kuni eraelu puutumatuse ja ohutuseni. ADF-i petitsiooni järgi on meessportlastel paratamatult füüsiline eelis ning see on teaduslikult tõendatud. ADF leiab, et soolisel ideoloogial on lugematu arv ohvreid, sealhulgas lapsed, kes tarvitavad puberteediblokaatoreid, ja noored naised, kes kannatavad selle vale tagajärgede all, et mehed võivad saada naisteks.
2021. aasta novembris avaldas ROK soovituse, kus soovitati, et spordiorganisatsioonid keskenduks eelkõige „soolise võrdõiguslikkuse ja kaasamise edendamisele“. Toona leidis ROK, et iga spordiala ja selle juhtorgani pädevuses on määrata, kas mingil spordialal võib mõnel sportlasel olla ebaproportsionaalselt suur eelis võrreldes kaaslastega. Tingituna ka riikide eri õigussüsteemidest ja sporditavadest, ei ole ROK otseselt reguleerinud spordialade kriteeriumeid, vaid pakkunud „põhimõttelise lähenemise, et koostada spordialale kohalduvad kriteeriumid tervikliku lähenemisviisiga, mis austavad rahvusvaheliselt tunnustatud inimõigusi, tõendusmaterjale ja sportlaste konsultatsioone“.
Rahvusvahelist Olümpiakomiteed tabas tohutu kriitika tänavuste Pariisi olümpiamängude ajal, kus Alžeeria poksija Imane Khelif ja Taiwani poksija Lin Yu-ting võitsid naiste poksis kuldmedalid. Mõlemad sportlased olid varem rahvusvahelistelt võistlustelt diskvalifitseeritud, kuna ei läbinud soolise sobivuse katseid. Sellest hoolimata väljendas ROK ja selle praegune president Thomas Bach toetust mõlemale sportlasele. Küll aga on ROK-i uueks presidendiks kandideeriv Sebastian Coe lubanud valituks osutumise järel kehtestada kompromissitu ja selge kava, et kaista naissporti.
Ebaõiglus naistespordis ei ole aga ajaloos esmakordne. Nimelt manustati 1980. aastatel näiteks Ida-Saksamaa naissportlastele testosterooni, et nende sooritust parandada. See asjaolu lisab kaalu aktivistide ja endiste sportlaste sõnadele, et naissporti poleks kunagi tohtinud ohverdada soolise ideoloogia altaril ja kuigi loodeti, et 1980. aastate vigu ei korrata iial, siis nüüdsed suundumused näitavad hoopis midagi muud.
Ka ÜRO hiljaaegu avaldatud aruande „Naiste ja tüdrukute vastu suunatud vägivald spordis“, mida oleme põhjalikumalt käsitlenud siin, autor Reem Alsalem märgib, et 2024. aastaks on enam kui 600 naissportlast umbes 400 võistlusel kaotanud kokku 29 spordialal end naiseks nimetavatele meestele rohkem kui 890 medalit. Uuringu järgi on naistespordis murekohti muidki. Näiteks sotsiaalsed stereotüübid, seksism, piiratum juurdepääs treeninguruumidele ja napimad toetused-tasud. Seetõttu leiab Alsalem, et lubades end naisena identifitseerivaid mehi naistevõistlustele, kahanevad naiste turvalised, õiglased ja väärikad tingimused spordis veelgi. Autor kutsus ÜRO-d rohkem kaitsma naisi ja tüdrukuid spordis. Tema arvates tuleks luua n-ö avatud kategooriad ning et vaja on leida salajased ja lihtsad soouuringud, et tagada kaasatus ja naiste jaoks õiglus.
