Saamid: loodusrahvas rohepöörde hammasrataste vahel

Mehhanistlikus keskkonnahoius ei nähta põlist vaimupärandit enam tähtsana.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Liberaalsuse musternäidisena käsitletavate Skandinaavia riikide poliitika pole oma põhja-alade põlisrahva saamide suhtes olnud ühtviisi vastutulelik. On olemas reaalne oht, et Euroopa võib-olla vanim säilinud looduskultuur tuuakse kergekäeliselt ohvriks modernsele rohepoliitikale, mis püüab päästa loodust selle vaimset mõõdet arvestamata.

Mul on sõber, kes elab Soomes nii kaugel põhjas, et kui vaatab oma kodu piirilt üle jõe, siis näeb teiselpool juba Norrat. Neil riiginimetustel on tema jaoks aga väga vähe tähtsust. Mis temasse puutub, siis elab ta oma esivanemate maal, mille nimi on Sápmi.

Saamid on meie hõimurahvas, pooleldi rändrahvas, kes elab teispool põhjapolaarjoont. Ehkki kokku on saame vaid umbes 80 000, hõlmab nende traditsiooniline asuala suure jao tänapäeva Norra, Rootsi ja Soome põhjaaladest ning nurgakese Loode-Venemaad. Läbi sajandite on nende oluliseks elatusallikaks olnud põhjapõtrade karjatamine.

Gállok: vastupanu algus

Ehkki Skandinaavia ühiskondi on tihti kiidetud kui liberaalsuse, vähemuslembuse ja rohelise mõtteviisi musternäidist, on saamide asualad ja eluviis neis viimastel aastatel sattunud väga tugeva löögi alla. Konfliktide sisuks on enamasti valitsuse ja ka eraettevõtete huvi kasutada nende põliseid alasid ärilistel eesmärkidel, arvestamata kuigivõrd saamide endi soovide ja eelistustega. Ilmekaim neist juhtumeist on olnud ilmselt Gállok (rootsipärases kirjapildis Kallak) Põhja-Rootsis. Jokkmokki haldusalal Randijauri and Björkholmeni külade vahel asuv Gállok on saamidele aastasadu olnud üks olulisi põhjapõtrade karjamaid. Juba 12 aastat on Rootsi valitsus aga püüdnud hõivata seda ala rauamaagi kaevandamiseks, andeski märtsis 2022 brittide firmale Beowulf Mining voli avada piirkonnas pealmaakaevandus.

Põhjapõdrakasvatus omab saamide jaoks sügavat vaimset tähendust. Foto: Nikola Johnny Mirkovic, Unsplash

Kavale seisid häälekalt vastu mitte ainult Saami parlament, aga ka rahvusvahelised organisatsioonid WWF, UNESCO ja ÜRO. Viimase eriraportöörid José Francisco Cali Tzay ja David R. Boyd kirjutasid 2022. aasta veebruaris: “Oleme väga mures, et riigi ja saamide vahel pole toimunud heausklikke läbirääkimisi ning viimastelt pole saadud vaba ja teavitatud nõusolekut. Oleme mures ka märkimisväärsete ja pöördumatute ohtude üle, mida Gálloki projekt endast saamide maadele, maavaradele, kultuurile ja elatusallikatele tähendaks.” Juba aasta varem oli ÜRO rassilise diskrimineerimisega võitlemise komitee järeldanud, et Rootsi seadused on saamide suhtes diskrimineerivad, kuna ei eelda nende vaba ja teavitatud nõusolekut nende endi põlistel aladel.

Lisaks võimalikule keskkonnakahjule – kuna projektiga kaasneb risk põhjaveele ja surve piirkonna viimasele põlismetsale – teeb valitsuse otsus lõpu saamide põhjapõdrakasvatusele nendel aladel. Projekti peatamiseks Rootsi valitsusele tehtud, enam kui 80 000 allakirjaga petitsioon märgib seejuures: “Rauamaak ei ole haruldane ega kriitilise tähtsusega metall, millest sõltuks rohepööre.” Ka WWF-i arvates kujutab käikulastud plaan “püsivat ohtu nii piirkonna füüsilisele kui kultuurilisele maastikule, ja seda kõigest 14 aastase kaevandusvõimaluse nimel”. Sama arvamust kinnitasid Stockholmi Keskkonnainstituudi teadlased, kes uurides kolme juba toimivat kaevandust Põhja-Rootsis järeldasid, et Gálloki kaevanduse ennustatud mõju ja kahju on siiani “märgatavalt alahinnatud”, nagu ka asjaolu, et mõjud jääksid püsima ka pärast kaevanduse sulgemist. “Oodata võib pöördumatut kahju piirkonna loodusele,” nõustus Rootsi Loodushoiu Selts.

Üheksa Põhja-Rootsi 12 kaevandusest asuvad juba täna saami põlistel aladel, nende hulka kuulub ka maailma suurim rauamaagi kaevandus Kirunas ning üks EL-i suuremaid vasekaevandusi Gällivare lähistel Aitikis. Viimasele andis Rootsi Ülemkohus seejuures 2022. aasta veebruaris loa laieneda, avamaks uue, kilomeetripikkuse kaevandi.

Aitiki kaevandus Gällivare linna lähistel Põhja-Rootsis on Euroopa üks suuremaid vasekaevandusi, mida plaanitakse veelgi laiendada. Kaevandus asub saamide põlistel karjamaadel. Foto: T. Zorn, Wikimedia Commons

Tuleb täiendavalt ära märkida, et 80% Rootsi metsandusest ja suuremahulistest hüdroelektrijaamadest asub juba saamide põlisaladel ning selle ühe tulemusena on viimase kuue kümnendi jooksul põhjapõtrade traditsiooniliseks toiduseks olevate samblike hulk neil aladel langenud 71% võrra. Ajalehe The Guardian ajakirjanike Karen McVeigh and Klaus Thymanni sõnul on Rootsi tänaseks “investeerinud sadu miljardeid kroone just oma kõige põhjapoolsematesse, Norrbotteni ja Västerbotteni maakondadesse, et planeerida sinna fossiilkütuste vaba terasetootmist, kaht söevaba elektrijaama, elektrisõidukiakude hiigeltehast ning tervet rida tuuleparke.”

Karl-Petter Thorwaldsson, Rootsi Kaubandus- ja Tööstusminister, kes Beowulfile kaevandamiseks loa andis, on veennud üldsust projekti hüvedes ning rääkinud kaugeleulatuvatest tugimeetmetest, mida tahetakse rakendada. Kui Gálloki projektile vastu seisnud Rohelised lahkusid endisest valitsuskoalitsioonist, kinnitas ta, et tema partei “armastab kaevandusi” ja loodab avada neid tulevikus ikka enam. Lotta Finstorp, Rootsi põhjapoolseima maakonna Norrbotteni omavalitsusjuht, nägi kaevandustes seejuures lausa “rohelist tööstust”.

“See [Gálloki] juhtum on sümboolne”, on Jenny Wik Karlsson, Rootsi Saami Assotsiatsiooni juhtiv seadusnõunik ometi mures. “See otsus annab selge märgi riigi suhtumisest saamide õigustesse. Kui valitsus ses juhtumis “ei” ei ütle – siin, kus tegu pole kriitilise tähtsusega metalliga ning “ei” öelda oleks igati võimalik – siis annab see rohelise tule teistelegi kaevandustele.”

“Rootsi teeskleb, et on inimõiguste ja keskkonnahoiu eestvedaja, et oma kodukamaral rikuvad nad põlisrahva õigusi ning peavad sõda loodusega,” teatas aktivist Greta Thunberg oma Twitteri kontol pärast valitsuse otsust.

Ülejäänud Skandinaavia

Saamide pärand pole ohus aga mitte ainult Rootsi kaevanduste läbi. Sarnaseid murehääli kostub ka Norra ja Soome põhjaaladelt. Kui Soome Geoloogiliste Uuringute Amet leidis saami aladelt niklit, vaske, vanaadiumit ja koobaltit – millest kõik on elektriautode akude tootmises kõrgelt nõutud metallid – jäi saamide kultuuripärandi tähtsus kiiresti tahaplaanile. Neid eelistusi võimendab küllap asjaolu, et riigi Kaevandusseaduse järgi ei ole ei põhjapõdrakasvatajail, nende ametiliitudel ega ka Saami parlamendil õigust riigi väljastatud kaevanduslube vaidlustada. Ühel juhul, Hietakeros, said kohalikud saamid kaevandamisotsusest teada alles ajalehest. “Sellest [s.t. elektriautode akude tootmisest] võib saada suurem tööstus kui on olnud naftatööstus,” ennustab Frederic Hauge, Norra keskkonnaorganisatsiooni juht piirkonna tulevikku hinnates. Oodata võib akutööstuse plahvatuslikku kasvu kogu põhjapoolses Skandinaavias.

Ka Norra saamid on pidanud heitlema sarnaste raskustega, seda nt Repparfjordi vasekaevanduse planeerimisel, kus probleem on seda tõsisem, et Norra on vaid üks neljast maailma riigist, mis lubab maagi rikastamisjääke merre lasta, ehk valida odavaima viisi neist vabanemiseks. “See [Repparfjord] on pilootprojekt katsetamaks, kas põlisrahvaste elualade hävitamine Norra põhjaaladel on teostatav. Kui see kaevandus läheb korda avada, pannakse kogu ümbruskond enampakkumisele,” ütles Beaska Niilas Norra Saami Assotsiatsioonist 2019. aastal väljaandele The Barents Observer.

Vaade Repparjordi (Riehppovuotna) piirkonnast Põhja-Norrast. Siia planeeritaval vasekaevandusel oleks voli rikastamisjääke merre puistata. Foto: Mikkel Berg Nordlie, Wikimedia Commons

Saami Parlamentaarne Nõukogu on tunnistanud, “et kliimamuutused on tõsine küsimus”, ent palunud kõigil otsuselangetajail valvsalt tähele panna, et rakendatavad meetmed “ei kannaks negatiivset mõju põlisrahva elutingimustele ja kultuurile”. “Kuidas saab looduse hävitamine olla jätkusuutlik eluviis,” küsib Anne Karen Sara, saami pealiku Nils Mathis Sara tütar, kui näeb valitsust hõivamas üha suuremat jagu tema esivanemate maad uute kaevanduste ja tuuleparkide tarbeks.

Meele tuuleveskid

Veel eraldi vastuoluliseks teemaks ongi saamide aladele rajatud ja rajatavad tohutud tuulepargid. Suhteliselt aherat ja lagedat maad nähakse selleks otstarbeks eriliselt sobiliku ja kasumlikuna. 2021. aasta oktoobris tegi Norra Ülemkohus küll murrangulise otsuse, kui määras, et kaks tuuleparki Foseni poolsaarel Lääne-Norras rikkusid ÜRO Rahvusvahelise Kodaniku ja Poliitiliste Õiguste Lepingu järgi kuue kohaliku saami perekonna õigusi. Ühes nelja väiksema kõrvalasuva rajatisega moodustasid kaks kõnealust tuuleparki – Storheia ja Roan – Euroopa suurima maismaal asuva tuuleenergia tootmisüksuse. Ent hoolimata Ülemkohtu üheteistkümne kohtuniku ühehäälsest otsusest kuulutada 151 tuuleturbiini kasutusõigus seaduskehtetuks, ei öelnud otsus midagi sellest, mis peaks otsusele järgnema, ning möödunud pooleteise aasta jooksul ei olegi midagi nende osas ette võetud. “Me pole veel otsustanud, kas jätta need rajatised püsti osaliselt või tervenisti,” teatas Norra tollane Nafta- ja energiaminister Marte Mjos Persen otsuse järel 2022. aasta hakul. Otsust on aina edasi lükatud, hoolimata kriitikahäältest, et Norral on kliimasõbralikku hüdroenergiat juba prohkem, kui riik ise vajab.

Saami põhjapõdra tulevikurajad on vägagi keerulised. Foto: Emma Waleij, Unsplash

Peamine retoorika, mida tuuleparkide ja kaevanduste nimel kasutatakse, isegi kui tunnistatakse nende projektide keskkonnaohte, on see, et vastavad resursid on vajalikud rohepöördeks. Osundades, et põhjapõdraliha müügist saadav tulu ei ületa aastas tavaliselt mõndsada tuhandet Norra krooni (mõnd kümmet tuhandet eurot), sellal kui tuulepargid toodavad Norrale miljardeid, märkis Oslos baseeruva taastuvenergia investeeringufirma Pareto Securities juht Lars Ove Skorpen, et turbiinide mahavõtmine “oleks hullumeelsus”. Intervjuus päevalehele Dagens Næringsliv lisas ta, et loodusliku ilu “vermed” on “niikuinii juba fakt”, andes mõista, et nendega tuleb leppida.

Norras kardetatakse, et tuuleenergia ja elektrisõidukite massilise kasvuta ei suudeta endale võetud kliimaeesmärke võtta. Jens Ulltveit-Moe, riigi rikkamaid ettevõtjaid ja paiga “kõige rohelisemaks” investoriks kuuutatud ärimees nimetas Ülemkohtu otsust “tragöödiaks”, rõhutades, et tema “esmane prioriteet” on kliima kaitse – “ning ma arvan, et peame [selle eesmärgi nimel] leppima armidega looduse palgel”, ütles ta. Ta lisas, et saamidelgi tuleb teatud traditsioonid ja eluviisid üldise hüve nimel ohverdada. Ometigi kõlab valmidus ohverdada Euroopa vahest vanim allesjäänud ehe loodustraditsioon miljardeid tootvale “rohelisemale maailmale” enam kui paradoksaalsena, justkui peaks jätkusuutlikum tulevik algama millega hävitamisest. Ehk ei oleks ikkagi nii kohatu küsida, kellele see kõik on päriselt kasulik?

Naastes oma sõbra juurde

Minu saami sõber pole põhjapõdrakasvataja. Põhjapõdrapidajad moodustavad tegelikult suhteliselt väikese osa saami kogukonnast. Ometigi on nad selle kultuuriliseks ja sotsiaalseks selgrooks. Minu sõbrale meeldib rohkem laulda, või õigemini, nagu saamid ütlevad, “joiguda”. Ta kinnitab mulle, et joigumine pole sama mis laulmine – lauldakse millestki, ent joigutakse nähtust ennast, nähtusele või esemele antakse lihtsalt heliline vorm, teispool laulu ja ainese kahesust. Mõtlen nüüd ise, kas annab veel joiguda maast ja maastikust, mida enam ei eksisteeri? Või eluviisist, mis täies kooskõlas loodusega on vastu pidanud sadu, kui mitte tuhandeid aastaid, ent nüüd, “rohelisemas maailmas”, justkui ülearune?

Saami muusik ja kirjanik Niillas Holmberg on kirjutanud laulu pealkirjaga “Gállok”, mis räägib Põhja-Rootsi saamide aladele planeeritavast kaevandusest. Eesti keeles on ilmunud kaks tema luulekogu, “Jalatald” ja “Tagasitee”. Foto: Marek Sabogal, veebilehe niillas.com volitusel

Mulle meenub üks hoopis hoopis teistsugune laul, autoriks Michel Legrand, ingliskeelsed sõnad Alan ja Marilyn Bergmanilt – “Meele tuuleveskid” (ingl k “Windmills of Your Mind”). Üha enam näib, et räägime jätkusuutlikust keskkonnast ja tulevikust mingis üsna illusoorses, “meele tuuleveskite” vormis, selle asemel, et pöörduda vajalike tarkuse nimel nende poole, kes läbi kogu mäletatava ajaloo on elanud loodusega lähestikku ja seda järgmistele põlvedele säilitades. Puhtmehaaniliste meetmetega saame aga tulemuseks mehaanilise maailma, kus vaimutraditsioonil ei saagi olla mingit mõtestatud tähtsust ega kohta. Selle kadu ei olegi seepärast sellises maailmapildis kellegi jaoks “tragöödia”, erinevalt näiteks tuuleparkidest teenimata jäävatest miljarditest. Saami traditsioonis lähtub suhe loodusega aga eeskätt viimase vaimsusest. Tihti on siin juttu mõistest lellema gærdda, “eluring” – kooskõlast loodusega kui igasuguse eetika alusest. “Me kuulume loodusele,” usuvad nad. Selles vaates näib üsna ilmne, et vähegi sisulisem “rohepööre” saab alata vaid siis, kui hakkame kogu loodust nägema ja käsitlema elava nähtusena, meile antud kingi ja kaaslasena, ja mitte vara või omandina. “Kui meie – või kes iganes – hävitame looduse, siis hävib ka meie kultuur,” öeldakse Saami Keskkonnaprogrammis. Kas see juhtub, näitavad küllap lähemad kümnendid.

Vabaduste portaal on loodud ja toetatud inimeste poolt nagu Sina.
Liitu vabadused.ee toetajatega
Toetan
Telli järgmine artikkel oma e-posti aadressile

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Subscribe
Notify of
1 Kommentaar
Most Voted
Newest Oldest
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare

Väga õige asja eest on siin seistud. Lisame siia veel Koola poolsaarel toimuv ökokatastroof (nikli ja fosforiidikaevandused) ja lisaks maaalused tuumakatsetused Hibiinides nõukogude ajal ja unikaalse loodusega Lapimaast hakkab tuliselt kahju.