Hiljuti ilmus kirjastuse ESTRA väljaandel Ameerika psühhiaatri, kriitilise mõtleja Thomas S. Szaszi sulest üks 21. sajandi olulisemaid psühhiaatria ning vaimse tervise heaolutööstuse kriitikat esindav teos. Tegu on kriitilise käsitlusega, lähenemisega, mis on olnud erialases ajakirjanduses palju arvustatud ja poleemikat esile toonud. Kui siinkirjutaja 2014. aastal pöördus vastava kirjastuse juhtpersoonide poole sooviga see teos tõlkida ja välja anda eesti lugejale, ei kujutanud keegi ette, et teose tulemine meie lugeja ette võtab nii kaua aega!
Thomas S. Szaszi (1920-2012) tööd on meil vähe tuntud, veel vähem on neid ka sisuliselt loetud. Psühhiaatri ja kirjanikuna on Szaszi huvitanud vabaduse, meditsiiniäri, karistava, piirava psühholoogia, psühhiaatria kokkupuutepunktid eetika, vabaduse küsimustega. “Vaimuhaiguse müüt. Käitumisteooria alused” (1961) on autori esikteos (ja tänaseni olulisim), mis kasvas välja eksistentsiaalsest psühhoanalüüsist (Binswangeri Dasein-analüüsist) ja fenomenoloogilisest psühhiaatriast. Ühtlasi on teos äge protestireaktsioon vaimu häirete ja haiguste nosoloogilise klassifikatsiooni, institutsionaalse psühhiaatria ning ühiskonna liigse psühhiatriseerimise vastu. Szasz läheneb vaimsetele häiretele kui nonverbaalse kommunikatsiooni vormile, milles kasutatakse erilist märkide süsteemi (vaimsete häirete diagnoosid); kui reeglipärasusele, milles eriline tähendus on haigusel ja normatiivsuse sunni reeglitel; kui mängule, mida iseloomustab domineerimine (kui lõppeesmärk), isiksuse kontroll. Hullumeelsus on alati inimestevaheliste suhete karakteristika, mis põhineb ühtede inimeste tegude, motiivide ja hinnangute kardinaalsel erinevusel teiste inimeste omadest. Ajalooliselt vaadates pole inimesi paigutatud vaimuhaiglatesse mitte seetõttu, et nad on „ohtlikud“ või „vaimselt haiged“, vaid seetõttu, et nad on ühiskonna patuoinad, sundhospitaliseerimine eksisteeris juba ammu enne „vaimuhaiguste“ „ravi“. Vaimsed häired on terve, objektiivne reaktsioon hullumeelses maailmas. Psühhiaatria niisiis mitte ainult ei kirjelda oma patsiendi nn haigust, vaid määrab ka ära tema tulevase käitumise.
Szasz vaeb oma teoses erinevaid psühhiaatrilisi ravipraktikaid, küsitlusmeetodeid, karistusmeetmeid jne, paljastamaks teadlikult või teadmata neid võimumehhanisme, mis peituvad psühhiaatriaravis. Üks eesmärk dekonstrueerida traditsiooniline hullumeelsuse ja psühhiaatria ajalugu, näitamaks, et meie tänane arusaam hullusest, kannatusest, arsti, haige rollist pole midagi enesestmõistetavat ega paratamatut. Eriti oluline on, et teoses koorub välja arstkonnas endas levinud õel korporatiivsuse vaim, erialase kiusamiskultuuri näited, samuti piiritu rahaahnus, mis on osavalt maskeeritud erialasesse tegevusmaailma. Üle-üldisest võimuvõitlusest ei jää kõrvale ka psühhiaatria. Ilmekas on punavõimuga aktiivses koostöös olnud eesti psühhiaartia juhtkuju Jüri Saarma roll, mis on tänaseni allikapõhiselt uurimata. Eesti psühhiaatria koostöö totalitaarsüsteemiga on tänaseni suletud lugu, veel vähem on meil lugusi, teoseid, neist inimestest, kes sõltusid, või olid allutatud psühhiaatria võimule.Teoses avaldub “psühhiaatriline võim” oma erinevas ajaloolises olemuses, see kuulutab ühel või teisel moel ikka sedasama kõike relativeerivat peeglite mängu. Millised on psühhiaatria ja võimuorganite vahelised seosed? Kuid nii küsides muidugi ainult jätkame peegeldamist. Psühhiaatrias on igasugune tõlgendus juba olemasoleva tõlgenduse tõlgendamine. Nii näiteks ei tõlgenda Freud oma patsientide puhul mitte diagnoose, vaid alati tõlgendusi. Aga üht tuletab Szaszi vabadusele suunatud psühhiaatria meelde, et midagi muutub meie sees, ja see ei ole enam mäng. See on enese aus kogemine, kontakt on alati elu pärisosa. Igaviku ees on ükskõik, millised me oleme, milline väline roll meil ajaloos oli või on, aeg ise teeb valiku sellest, mis on ja jääb. Tšehhov on kirjutanud, et arst on veel kaduvam kui kirjanik, või mõni teine harilik surelik, aga tema kirjutatud raamatud ja teod ei ole hajuv tolm ajas.
Szaszi teos ei paku huvi mitte ainult psühhiaatria, psühholoogia ajaloo uurijatele, vaid laiemale kriitilisele lugejaskonnale. See on eriti ilmne praegu, mil naastakse samade arutelude juurde, mis kunagi erutasid suurte küsimuste lugejaid ning ka Szaszi loometöö ideoloogilisi vastaseid. Ja ometi on teosel ja lugejal palju ühist, mõlemad ületavad kaugelt tavaarutluste kogemuse ja filosoofia piirid. Szaszi debüütteos on jätkuvalt söakas, ta on heitnud kinda kogu senisele vaimsete häirete seletamistraditsioonile. Szasz tõi käibele arvukalt kriitilise psühhiaatria ja haigusfenomenoloogia mõisteid, raamat on sõõmuke nostalgiat psühhiaatria – ja psühholoogia suurest klassikast ja ajastust. Mis peamine, eestindatud teos on vaieldamatult mitme eriala klassika. Irriteeriva keelekasutusega Szaszi filosoofiline sõnamaagia on nüüd lõpuks maakeelse lugeja ees. Sisulises plaanis ühendab käeolev teos psühholoogia, elu ja filosoofia küsimuste suuri küsimusi.
Artikkel on varem lühendatud kujul ilmunud Postimehes, 9.07.2025.
