Superandmebaaside loomisest: kas me tahaksime elada klaasist majas?

Kujuta ette hetkeks, et sinu kodu seinad muutuvad klaasist läbipaistvaks. Igaüks, kes mööda kõnnib, näeb, mida sa teed, mida ostad, kellega räägid. Esialgu tundub see ehk isegi vabastav – mul pole ju midagi varjata! Aga mida aeg edasi, seda enam hakkad sa tundma võõrast pilku oma kuklas. Just sellise klaasist maja võib meile ehitada superandmebaas – süsteem, kuhu on kokku kogutud iga kild meie digitaalsest elust.

See lugu ei alga suurte riigisaladustega. See algab millestki palju lihtsamast. See algab sinust. Oled täiesti tavaline Eesti inimene ja sul on mure, millele poest lahendust ei leia. Võtad kätte arvuti ja tellid spetsiaalsest veebipoest toote, mida vajad. See on sinu jaoks lihtsalt üks lahendatud probleem, üks makse pangaväljavõttel.

Aga kuskil mujal, soojas ja valges kabinetis, istub ametnik. Tema ees on ekraan, mis näitab sinu andmeid. Ta on elanud teistsugust elu, tema jaoks on sinu ostetud ese midagi võõrast, isegi “kahtlast”. Ta ei tea sinu lugu ega sinu vajadust. Ta näeb ainult ühte rida andmeid ja tema isiklik moraalne kompass paneb häirekella tööle. Ühestainsast klikist võib alata sinu elu põhjalik läbivalgustamine. Sinu privaatsus on rikutud mitte sellepärast, et sa tegid midagi valesti, vaid sellepärast, et keegi tõlgendas sinu elu läbi omaenda eelarvamuste filtri. See ongi hetk, mil mugavusest saab kontroll.

Siseinfo mäng ja vaenulik luuretegevus

Aga see oht ei piirdu ainult meie eraeluga. Sama pilk, mis uurib sinu pangakontot, võib heita pilgu ka sinu ärisse.

Kujutle nüüd, et oled noor ettevõtja. Sul on geniaalne idee, oled teinud kuid tööd, sõlminud esimesed lepingud ja sinu äri hakkab just lendu tõusma. Kõik sinu tehingud, partnerid ja rahavood on aga nähtaval selles samas suures andmebaasis. Ametnik, kellel on juurdepääs sellele infole, võib seda kasutada omakasuks. Ta võib müüa info sinu konkurendile või mis veel hullem – anda selle oma sõbrale, kes loob sinu ideel põhineva ettevõtte, jõudes sinust sammukese ette. Sinu unistus ja raske töö on varastatud mitte murdvarga, vaid süsteemi enda poolt, mis pidi sind justkui aitama. Ausast konkurentsist on saanud siseinfo mäng.

Ja kui andmed on nii väärtuslikud ühe inimese jaoks, siis kujutle, mida need tähendavad tervele teisele riigile. See on selle loo kõige süngem peatükk.

Ühel päeval juhtub see, mida kõik kardavad – andmed lekivad. See klaasist maja, kus me kõik elame, on nüüd avatud ka meie suhtes vaenuliku riigi luurele. See vaenulik riik ei pea enam saatma spioone ega otsima reetureid. Terve meie ühiskonna anatoomia on nende ees laual. Nad teavad, millisel riigiametnikul on rahalisi raskusi, millisel ohvitseril on nõrkusi, milline poliitik on haavatav.

Iga kodanik muutub potentsiaalseks sihtmärgiks. Sind on kordade lihtsam mõjutada, šantažeerida või agendiks värvata, kui sinu kohta on kõik teada. See on ebavõrdne võimupositsioon, kus keegi teab sinust rohkem kui sa aimatagi oskad. Meie riigi julgeolek ei sõltu enam meie vaprusest, vaid sellest, kui turvaline on üks andmebaas.

Ja nii jõuamegi tagasi algusesse. Superandmebaasi lubadus on lihtsus ja mugavus. Kuid selle klaasist seinte taga peituvad ohud, mis võivad murendada meie privaatsuse, lämmatada meie ettevõtlikkuse ja lõpuks ohustada meie vabadust. Enne kui me selle maja valmis ehitame, peame endalt küsima: kes hoiab võtmeid, kes valvab valvureid ja kas me oleme tõesti valmis elama pideva pilgu all?