Hiina Tongji ülikooli teadlased on uues, Antarktika jääkilbi 22 aasta massimuutuste uuringus tuvastanud, et kuigi aastatel 2002–2020 kahanes jääkilbi mass hoogsasti, siis 2021.–2023. aastatel on see kasvanud, kirjutab Daily Galaxy.
Seni on kirjeldatud, et Antarktika jääkilp on aastaid vähenenud ja see omakorda on kergitanud globaalset keskmist merepinna taset. Kusjuures Antarktika suurim jääkilbi massikaotus on olnud kontsentreeritud Lääne-Antarktikasse ja Ida-Antarktika Wilkesi ja kuninganna Mary maa (WL-QML) piirkonda. Sealsete Totteni, Moskva, Denmani ja Vincennes Bay liustike mass kahanes aastatel 2011–2020. See oli tingitud mitmest tegurist, sealhulgas pinnamassi arvestatavast vähenemisest ja suurenenud jää väljavoolust. Kuid Hiina teadlaste uue uuringu järgi on nende liustike massikadu 2021.–2023. aastal tagasi pöördunud ja need on märkimisväärselt kasvanud.
AISi massi muutus mõjutab teadlaste hinnangul merepinna taset kogu maailmas. Aastatel 2002–2010 mõjutas AIS globaalse keskmise merepinnataseme tõusu 0,20 mm/aastas ning 2011.–2020. aastatel mõju kahekordistus, ulatudes 0,39 mm/aastas. Kuid 2021.–2023. aastal AIS merepinna tõusu ei mõjutanud ja oli negatiivne, korvates maailma merepinna taset 0,30 mm/aastas. Selle ebatavalise suundumuse põhjuseks peetakse suuremat sademetehulka, mistõttu jääkatte mass on nendel aastatel suurenenud.
Vaatamata sellele, et jääkilbi mass on suurenenud, peavad Hiina teadlased AISi stabiilsust endiselt murettekitavaks. WL-QML piirkonna neli peamist liustikubasseini ehk Totten, Moskva, Denman ja Vincennes’i laht on kõige haavatavamate seas. Hinnatakse, et kui need liustikud täielikult laguneksid, võiks see kaasa tuua ülemaailmse merepinna tõusu rohkem kui 7 meetrit ning lagunemine mõjuks rannikualade kogukondadele hävitavalt.
Hiina teadlased peavad nüüdset muutust üheks laiemast suundumusest, mis seab kahtluse alla pideva massikao regioonis. Seejuures väärib märkimist, et alles hiljuti avaldasid Kopehaageni ülikooli teadlased uuringu, milles jõudsid ammu unustatud aerofotode alusel järeldusele, et 1930. aastatest peale on Ida-Antarktikas jää püsinud stabiilsena või on jääkiht isegi veidi kasvanud. Järeldused tuginesid vanade ja uute aerofotode võrdlusel ning käsitlevad pikka ajavahemikku tegelike andmete alusel.
Sarnased tulemused on ilmunud ka mujal. Näiteks EGU (European Geosciences Union) järeldas, et Antarktikat ümbritsevate jääväljade üldine suurus on aastatel 2009–2019 kasvanud. Seda tulemust näib kinnitavat Singhi ja Polvani hiljutine uurimus, mille järgi on Antarktika merejää mõõdukalt suurenenud ja soojenemine on 70 aasta kestel olnud peaaegu olematu. NASA andmetel on jääkadu 0,0005% aastas. Seega võib kokkuvõtvalt öelda, et Antarktika jätab palju soovida kui tahta seda kasutada näitena inimtekkelise kliimasoojenemise hukutavatest tagajärgedest.
