Teadlased eeldasid, et kliimamuutus ja suurem süsinikdioksiidi tase muudab metsade toimimist kogu maailmas ning et suuremad puud, millel on parem juurdepääs valgusele, saavad suurema eelise, kuigi võivad rohkem kannata kuumuse ja põua tõttu. Väiksemad puud aga võivad kasu saada, kui valguse kompensatsioonipunkt muutub. Nii võtsid teadlased Amazonase 188 pikaajalise seireala andmed, sealhulgas Lõuna-Ameerika madaliku troopiliste niiskete metsade andmed, ja hindasid muutuseid metsa struktuuris 30 aasta kestel (1971–2015). Teadlased uurisid puude suuruse, baasala ja tüve suundumusi. Uuringu eesmärk oli mõista CO₂-taseme tõusu, lämmastiku sadestumise ja kliimastressorite mõju.
Varem on väidetud, et temperatuuri tõus ja CO₂-taseme tõus viivad Amazonase vihmametsa üha lähemale kriitilisele punktile, mis võib järgmise 100 aastaga muuta selle ökosüsteemi savanniks. Nüüdsest uuringust ilmnes aga vastupidine – puud kasutavad kliimat maksimaalselt ära, sidudes suuri koguseid süsinikdioksiidi ja kasvades suuremaks. Iga kümne aastaga on puude keskmine suurus kasvanud 3,3% ja suuremate puude suurus lausa 6,6% ehk suuremaid puid on rohkem ja need on kogukamad. Sarnast suundumust võib märgata ka väiksemate puude puhul. „Me leidsime, et puude suurus on kasvanud kõikides suurusklassides … Vaadeldud suundumused vastavad ootustele, mis tulenevad ressursside kättesaadavuse suurenemisest, eriti atmosfääri CO₂ sisalduse tõusust,” kirjutasid teadlased.
Teadlased nimetasid „võitjad võtavad kõik” reaktsiooni kui stsenaariumi, kus ainult suuremad puud saavad kasu CO₂-taseme tõusust. Suurematel puudel on väiksematest puudest parem juurdepääs valgusele ja toitainetele ning nad on muutuvatele tingimustele vastupidavamad. Veel kirjeldasid autorid „süsinikdioksiidi piiratud kasu” reaktsiooni, kus väiksemad puud saavad samuti CO₂-taseme tõusust palju kasu, kuna nende ressursid on niigi piiratud, siis avaldab neile üldiselt tugevamat mõju igasugune tõus. Teadlaste viitasid, et kõige levinum on Amazonases aga kahe eelmise kombineeritud „jagatud kasu” reaktsioon.
Seega autorid järeldasid, et kuna suurte puude arvukus või suurus ei ole vähenenud, viitab see tõsiasjale, et ressurssidest tingitud kasv on ületanud kliimaga seotud suremusriski ja CO₂-taseme tõus on praegu olnud Amazonase metsade jaoks netopositiivne. Kusjuures teadlased ei leidnud tõendeid, et kliimamuutus oleks vähendanud suuremate puude arvu või suurust. Uuring rõhutab Amazonase suurt rolli süsinikdioksiidi neelajana, kuid hoiatab siiski, et suurenevad stressorid, nt raadamine, võivad tulevikus metsi ohustada.
Sarnaseid tulemusi on viimastel aegadel avaldatud teisigi, mis tõdevad, et taimede-puude osa süsinikdioksiidi neelajana on järjekindlalt alahinnatud ning jäetud tähelepanuta, et CO₂ on taimede kestlikkuse jaoks äärmiselt oluline. Näiteks Ameerika Ühendriikide Cornelli ülikooli teadlased leidsid, et kogu maailma taimed seovad seni arvatust 31% rohkem süsinikdioksiidi. USA kliimaaruande koostanud teadlased aga järeldasid, et satelliidiandmete järgi on alates 1980. aastatest taimestikuga kaetud maa-ala suurenenud 25–50%, seda peamiselt CO₂ tõttu. Aruanne rõhutas, et CO₂ soodustab taimede kasvu kogu maailmas ja mida rohkem CO₂ on inimkond tootnud, seda kiiremini on loodus selle atmosfäärist eemaldanud.
