Astrofüüsik Willie Soon kliimakriisist: “CO2 ei põhjusta mitte midagi” 

Willie Soon õppis aerokosmose inseneriteadust Lõuna-California ülikoolis, kus ta omandas ka sellel alal doktorikraadi. 31 aastat on ta töötanud Ameerika Ühendriikides Massachusettsi osariigis asuvas prestiižses Harvard-Smithsoniani astrofüüsika keskuses. 2018. aastal asutas ta koos teiste teadlastega sõltumatu teadustöö keskuse CERES (Center for Environmental Research and Earth Sciences), kus ta hetkel põhiliselt tegutseb. Hiljuti antud intervjuus tõi Soon inimtekkelisele kliimasoojenemise hüpoteesile põhjendatud vastuväiteid ning osutas paljudele teemat saatvatele vastuoludele.

Üks neist vastuoludest, mida Soon käsitleb, puudutab fossiilkütuseid ehk naftat, gaasi, kivisütt, põlevkivi jne. Fossiilkütused arvatakse üldiselt olevat arenenud maakoores tugeva surve ja kõrge temperatuuri tulemusel orgaanilisest ainest, loomade ja taimede jäänustest, ning kuivõrd see protsess võtab miljoneid aastaid, ei saa neid pidada ka taastuvateks allikateks. Teisisõnu arvatakse, et need ammenduvad pessimistlike prognooside kohaselt mõne aastakümne jooksul.

Soon toob aga välja, et tegelikult on palju teaduslikku materjali, mis ei viita, et fossiilkütustel üldse midagi fossiilidega pistmist oleks. Nimelt on tehtud katseid, kus luuakse tehislikult metaanile samasugused survetingimused, mis on sügaval maa sees ja metaan transformeerub seejärel süsivesinikuks (ehk fossiilkütuseks). See tähendab, et vähemalt mitte kõik fossiilkütused ei pruugi olla pärit kõdunenud elusloodusest ja et neid on võimalik juurde toota. Soon toob välja, et lisaks kinnitab seda asjaolu, et näiteks Titanilt, Saturni suurimalt kuult, on leitud erinevaid süsivesinikuühendeid, metaanirikkaid järvi. Titani temperatuur on eluks liiga külm, -180°C, ehk eluslooduse kõdunemise tulemusel ei ole need saanud tekkida. Tõenäoliselt on sealsed keskkonnatingimused olnud soodsad süsiniku- ja vesinikuühendite tekkeks. See omakorda tõendab, et fossiikütuste tekkeks ei ole tingimata fossiile vaja. Sealt edasi tekib aga juba küsimus, kas see, mida me fossiilkütuste kohta arvame – kaasa arvatud see, et need kõik õige pea lõppevad – vastab üldse tõele.  

CO2 ei ole kliimamuutja

Kliimamuutustest rääkides tuuakse selle peasüüdlasena enamasti välja inimtekkelised kasvuhoonegaasid, eelkõike süsihappegaas ehk CO2. Soon ütleb aga, et süsihappegaasi ja kliimamuutuste vahel ei ole mitte mingisugust seost. Tema sõnul ei põhjusta CO2 mitte midagi. See ei muuda orkaanide kiirust või seda kui tihti on meil tormid. See ei mõjuta jääkarude populatsiooni ega kalapüüki.

Sooni sõnul on peamiseks probleemiks hoopis ÜRO valitsustevaheline kliimamuutuste paneel (Intergovernmental Panel on Climate Change – IPCC). Nad on kasutanud teadust kui autoriteetselt mõjuvat vahendit, kuid tegelikult inimesi eksitanud, ütleb Soon. Tema sõnul on kliimakriisi propageerimise taga valitsused ja poliitikud, nagu näiteks praegune Ühendriikide presidendi Joe Bideni kliimasaadik John Kerry või endine Ühendriikide asepresident Al Gore, kelle füüsika-alases kompetentsis Soon sügavalt kahtleb. Sooni sõnul on kurb tõsiasi, mida IPCC ei tunnista, see, et süsihappegaas on elu alus. Kui on rohkem CO2-te, tekib ka taimeriigis, ookeanis ja üldse ökosüsteemis rohkem elu. Sellepärast kutsutaksegi tema sõnul süsihappegaasi “elu gaasiks” (ingl k. väljend the gas of life). Nüüd tahab IPCC Sooni sõnul teha süsihappegaasist meie vaenlase, mis põhjustab globaalset soojenemist ja palju muud kurja.

Mõistagi ei tembelda Soon IPCC väiteid valeks neid uurimata. Ta on nendesse süvenenud, neid kontrollinud ja oma teadustöödes neile ridamisi argumenteeritud vastuväiteid esitanud (vt siit).

Seega – kui süsihappegaas kliimat muutva tegurina on tema sõnul välistatud, siis millest kliimamuutused tegelikult sõltuvad? Soon väidab 90%-lise kindlusega, et muutuseid põhjustab hoopis Päike.

“Selles ongi probleem. Nad (IPCC) on avalikult ja vabatahtlikult tunnistanud, et seda on varasemalt põhjustanud Päike,” ütleb ta. Sooni arvates on võimalik temperatuurimuutust taandada kahele tegurile. Esimeseks on Päikese kiirguse eredus ja teiseks on planeetide (näiteks Marss, Saturn, Veenus) orbiitide muutus. “Nendest kahest faktorist piisab, et seletada ära peaaegu kõik,” ütleb ta. “Keskendutakse täiesti valedele asjadele ja keskmiseid näite hinnates tehakse suuri üldistusi. Tegelikult aga tuleks vaadelda hooaegasid ja võrrelda üht talve teise talvega ja suve suvega. Ma ei räägi seda niisama, ma olen avaldanud palju teadusuuringuid, et näidata, miks see nii on,” ütleb ta. 

Temperatuur kõikunud läbi sajandite

Planeetide orbiidi käiku on võimalik ette näha, kuid muutused Päikesega on ette ennustamiseks liialt keerulised. “Päike on magnetiline pall. See on kuum gaas, mille magnetiline väli on kümme tuhat korda võimsam kui Maa oma.” Päikese sees toimuv tekitab igasuguseid gaasilisi reaktsioone, mida on Sooni sõnul väga keeruline mõista või isegi matemaatilisse mudelisse panna. Maakera uurimine on tema sõnul palju lihtsam. Päikese kohta on meil andmeid alates 1609. aastast, kui Galileo Galilei seda uurima hakkas. Sellest ajast saadik on päikest uuritud ja muutusi täheldatud. Näiteks oli päike Sooni sõnul varem tuhmim ega säranud nii, nagu praegu. Kliimamuutustest rääkides me aga päikesest ei räägi ning kliimamuutuste taga tuleb peavoolu kliimateaduse hinnangul näha ainult CO2-te. Teadusmaailmas on selline asi väga halb, leiab Soon. “Ma pigem eelistan küsimust, millele ei ole võimalik vastata, kui vastust, mida ei tohi küsimuse alla seada. Nad (IPCC) annavad praegu kõigele ühe-sama vastuse ja ootavad, et sa vait oleksid.”

Omaette probleem on Sooni sõnul ka temperatuuri mõõtmisega. Nagu teame, siis näiteks eelmine aasta kuulutati planeedi läbi aegade kõige kuumemaks ja ÜRO peasekretär Antonio Guterres teavitas juba mullu juuli lõpus inimkonda, et oleme jõudnud keemise ajastusse. Sooni sõnul ei saa aga praeguste temperatuuride mõõtmistulemusi arvessse võtta, sest neid mõõdetakse linnakeskkonnas. Linnas aga mõjutab temperatuuri asfalt ja betoon, kuna maapind ei hinga samamoodi nagu maapiirkonnas. Soon ja tema kolleegid pakkusid välja alternatiivi, hakates temperatuuri mõõtma linnavälises keskkonnas ja said märkimisväärselt teistsugused mõõtmistulemused. Nad leidsid, et linnapiirkondades on olnud soojenemine 0.89°C sajandi kohta, maapiirkondades aga 0.55°C sajandi kohta. Ehk kui arvestada selliseid uuringuid, ei ole enam võimalik esitada kindlaid väiteid, et globaalne soojenemine tuleneb inimtegevusest. Samuti ei saa väita ka seda, et see sellest ei tulene, sest see võib olla ka kombinatsioon looduslikust muutusest ja inimtegevusest. Ühtlasi ei näe Soon mingit mõtet arvutada ülemaailmset temperatuuri: “Mis temperatuuri te globaalses pildis näha tahate? Al Gore ei oska sellele vastata. John Kerry ei oska sellele vastata. Seda seetõttu, et me teame, et Siberi külmadest kuni Sahara kõrbeteni on liiga suured temperatuurivahed. Kes oled sina, et määrata ülemaailmne õige temperatuurikraad?”

Soon märgib ka, et ehkki sellega kliimamuutustest rääkides ei soovita arvestada, on temperatuur läbi ajaloo olnud pidevas muutuses. “Umbes 800. aastal oli väga soe ja siis kuskil 1300. aasta paiku toimus jahtumine ning nüüd umbes 19. sajandist saadik on hakanud taas soojenemisprotsess ja seda kõvasti enne kui süsihappegaas mingit tähtsust omandama hakkas. Nad jätavad täielikult selgitamata, miks soojenemine juba varasemalt toimus”, kirjeldab Soon. 

Kliimateadust tehakse sponsorite ootuste järgi

Miks teadlased ei räägi sellest, et soojenemise trend algas juba tükk aega enne seda, kui inimkond märkimisväärselt CO2-te õhku paiskama hakkas? Soon ütleb, et küsimus on kliimateaduse sponsorite ootustes. “Teadusmaailmas on põhiline probleem rahastus. Sellepärast ma tahangi olla täiesti sõltumatu ja eraldada end sellest süsteemist. Isegi kui raha ei anta otseselt sulle, siis see võib mõjutada magistrante jms. Paljud inimesed kardavad midagi öelda. Teadusmaailmas on aga vaja vaid üht inimest selleks, et leida ja öelda välja tõde,” ütleb ta.

Soon toob võrdluseks Albert Einsteini relatiivsusteooria kritiseerimise. Teda kritiseeriti paljude poolt ja kirjutati pikalt, et ta eksib, kuid kusagil ei olnud kirjas, mis täpselt relatiivsusteoorias vale on. Tõe jaoks pole aga vaja, et kõik sellega nõustuksid – selle rääkimiseks piisab ka ühest inimesest. Soon ütleb, et teda motiveerib armastus teaduse vastu ja tal on kurb näha, et teadusmaailm on moondumas igasuguste väliste jõudude mõjul. “80-90% kõikidest publitseeritud kliima teemalistest teadusartiklitest oleks võinud jääda avaldamata,” ütleb ta. 

Sooni enda kohta on samuti varasemalt välja toodud, et tema teadustöö rahastajate seas on olnud naftafirma ja naftatöösuse huvisid esindav organisatsioon. Samuti on seal olnud kivisöe-elektri tootja ning Ühendriikides konservatiivsete suurettevõtjatena tuntud Kochi perekonna fond. Soon on samas teemat adresseerinud ja öelnud, et rahastajatel ei ole tema teaduslikele järeldustele mõju olnud.