Analüüs: PLANEEDI KEEMISAJASTU – puutumatu valeinfo ehk millal faktikontroll vaikib, 1. osa

Peamised teesid:

• Kriiside, eriti kestvate “globaalsete kriiside” esimeseks ohvriks on vaba sõna.
• Lääneriikides on süvenemas piirangud sõnavabadusele ja võetakse üle autoritaarseid võimutaktikaid.
• Valeinfoks sildistamine käib tänapäeval läbi nn faktikontrollijate, kes eelkõige kinnistavad võimu narratiivi ega hinda asju objektiivselt.
• Tsensorite tegutsemine tuli eriti esile koroonakriisi ajal ja on jätkunud pärast seda.
• Võimulolijate kuulutus planeedi “keemisajastu” algusest ei ole saanud nn faktikontrollijatelt hinnangut ega taunimist, kuigi seda väidet ei toeta teadusleiud ega jaga paljud eksperdid

Kui totalitaarsetes riigikordades piiratakse vaba sõna otseselt ja range sunniga, siis tänastes demokraatiates on asutud seda tegema hiilivamate sammudega. Viimase suundmusena survestatakse nii EL-is, kuid ka USAs sotsiaalmeedia ettevõtteid rakendama tsensuuri paljudel teemadel (kliima, migratsioon, tervishoid jm), kui kriitilised seisukohad ei ühti ametkondade heakskiidetuga. Lisaks on mitmetes Euroopa riikides nn vähemuste kaitseks kehtestatud vihakõneseadused, mis piiravad üheselt vaba sõna ja ähvardavad arvajaid kriminaalkaristustega.

Euroopa suurimas riigis Saksamaal on võimud viimasel kümnendil asunud erilise hooga sõnavabaduse kallale ja see on viinud pretsedenditu madalseisuni – juba 44% sakslastest tunnistab, et peavad oma arvamuse väljendamisega olema ettevaatlikud ja vaid 40% arvab, et võivad oma poliitilisi arvamusi endiselt vabalt väljendada (vt graafikut). Alates Berliini müüri langemisest on pidevalt vähenenud vabalt arvajate osakaal ning see on jõudnud just viimasel kümnendil ajalooliselt madalaimale tasemele.

Vaba sõna kärbub kriisides

Vaba sõna on üks esimesi ohvreid, kui ühiskond kistakse kriisi või manatakse esile kriis, eriti kestev kriis. Kui säärasele kriisile antakse ka globaalne mõõde, siis on olemas kõik eeldused, et võimukandjatele jäävad vaba sõna ja kriitikud tublisti jalgu.

Sellele on toodud nii ühiskondlikke kui psühholoogilisi õigustusi – ühiskondlikult on kriisis emotsioonid üles köetud ja hirmunud massid nõuavad samme punktist A punktini B, et kriis saaks ületatud. Psühholoogiliselt tundub võimulolijatele, et kriisi ületamiseks on kindlasti vaja midagi teha ja just nemad teavad, kuidas kriisist väljuda ning mida teha. Paljud kriisid on aga näidanud, kui ekslikud on säärased õigustused. Emotsioonid ja hirm on halvimad kaaslased, millega ühe laua taga langetada otsuseid.

PANDA looja Nick Hudson on tabavalt järeldanud, et kui mingit nähtust või sündmust esitatakse globaalse kriisina, millele on vaid globaalsed lahendused ja sellega kaasneb eriarvamuste tsenseerimine, siis on kindlasti ja eranditult tegemist pettusega.

Läänemaailm on viimasel dekaadil sammunud ühest kriisist teise, mistõttu pole ime, et olukord sõnavabadusega on muutumas üha pilvisemaks. Kui võim hakkab piirama vaba sõna, siis leitakse sellele ikka magusana kõlav õigustus – olgu selleks võitlus “väärinfoga” või “vähemuste” kaitse. Seda retoorikat üritatakse liita ühe tähistaja alla – kahju vähendamine. Kõlab ju veenvalt?

Kuid üldiselt jääb alati vastuseta selle kahju tuum – st millisest ja kui olulisest kahjust käib jutt. Ja eriti jääb tähelepanuta see, millist kahju säärane vaba sõna piiramine ühiskonnale kaasa toob – nii otseselt kui kaudselt, sest igasugune sõnavabaduse piiramine toob pea alati kaasa ka teised piirangud.

Paljuski põhineb väärinfoks ja desinformatsiooniks sildistamine nn faktikontrollijate tööl, kelle arv on viimase 15 aastaga kasvanud 11-lt organisatsioonilt 424-ni (2022. aasta seisuga). Faktikontrollijate üks põhifunktsioone näib olevat võimuliini jaoks probleemsemates valdkondades kummutada ebasobivaid arvamusi ja fakte ning varustada need siltidega nagu “vale”, “ebaõige”, “eksitav”.

Võimude müüdid versus tsenseeritute faktid

Tsensorite tegutsemine tuli laialdaselt esile koroonakriisi ajal, mil toonaste autoritaarsete võimumeetmete paljud kriitikud said tunda faktikontrollijate poolset sildistamist ja sellest tulenevat tühistamist. USA Kalifornia Ülikooli epidemoloogiaprofessor Vinay Prasadi meelest ametkonnad valetasid paljude Covid-19 asjaolude, näiteks loomuliku immuunsuse, maskidega seonduva ja vaktsiinisunduse kohta. Dr Martin Kulldorff on juhtinud tähelepanu, kuidas Big Tech on laialdaselt aidanud levitada võimudelt tulevat väärinfot Covid-19 kohta, sealhulgas loomuliku immuunsuse eitamist. USA Johns Hopkinsi Ülikooli meditsiiniprofessor Marty Makary on korduvalt juhtinud tähelepanu, et koroonakriisi jooksul tegid võimukandjad palju traagilisi vigu, alates koolide sulgemisest ja laste maskikohustusest kuni loomuliku immuunsuse eitamise ja vaktsiinide pealesurumiseni. USA Stanfordi Ülikooli meditsiiniprofessori Jayanta Bhattacharya hinnangul on valitsusvõim olnud peamine valeinfo allikas, eriti rahvatervise ja teaduse vallas. Kuigi akadeemiline distsipliin peaks ohjama desinformatsiooni levikut, siis tegelikkuses see ignoreerib valikuliselt just valitsuse väärinfot. Seega edendatakse sel moel võimulolijate propagandat.

Euroopas on “desinformatsiooni-vastane” tegevus saanud hoogu Brüsseli võimukoridorides, kus EL-i algne võitlus välisvaenlaste propagandaga (Hiina, Venemaa jm) on sujuvalt laienenud teistesse valdkondadesse. Nii kliimas, migratsioonis, vähemuste kaitses kui tervishoius on tekkinud väärinfoks kuulutatud tabuteemad, kuigi tõendid ja faktid näitavad pigem võimuliinist vastassuunda.

Võimude valeinfole ja propagandale pole tihti faktikontrolli, piiranguid ega vastutust järgnenud. Ega peagi järgnema, kui samaväärselt saaks kaitstud ja piisavalt kandepinda ka nende sõna, kes võimudega ei nõustu. Valeinfo vastu saab ainult faktide, rohkema teabe ja suutlikkusega taluda teistsuguseid arvamusi, mitte tsensuuri ega kriminaalkaristuse ähvardusega.

Vaatleme järgnevalt neid “tundlikke” teemasid, milles võimud on levitanud väärteavet, ekslikke hinnanguid või liialdatud väiteid ning mis on andnud seetõttu moonutatud pildi tegelikkusest.

Planeedi keemisajastu

Inimtekkelise kliimamuutuse narratiiv on kujundatud üheks kestvaks kriisiks, millele on nüüdseks omistatud globaalne staatus. Sellele globaalsele kriisile pidavat olema ka globaalsed lahendused ja nende lahenduste osaks on saamas piirangud isikuvabadustele ja senisele elukorraldusele. Need, kes nende väidete ja hinnangutega ei nõustu või globaalseid lahendusi ei tunnista, on saanud tunda süvenevaid piiranguid vabale sõnale.

Loomulikult tekib mõtleval inimesele sääraselt püstitatud globaalse kriisi suhtes hulk küsimusi, millele ta soovib saada adekvaatseid vastuseid. Kriiside puhul on oluliseks põhjuste ja tagajärgede seosed ning otsustavaks saavad küsimused näiteks sellest:

• kui palju ja mil määral kliima on soojenenud ja kuidas hinnata neid suundumusi ajas,
• millised võivad olla planeedi klimaatiliste muutuste peamised tegurid ja mõjutajad,
• milline on inimese suutlikkus avaldada mõju planeedi kliimale,
• milline on inimtekkelise mõju ulatus ja määr ning
• millised on inimkonnale realistikud ja teostatavad sammud, et vähendada keskkonnamõjusid ning hoida loodust tõhusal ja terviklikul moel.

Eksperdid on toonud nendele küsimustele vastuseid otsides esile hulga ebaselgust, mis iseloomustab inimkonna jätkuvalt puudulikke teadmisi planeedi kliimast paremini kui kindlas kõneviisis väited. Mitu tuhat teadlast üle maailma on üheselt ja argumenteeritult lükanud tagasi väited globaalsest hädaolukorrast ja sellega kaasnevad apokalüptilised ennustused.

Kahjuks ei anna küsimustele adekvaatseid vastuseid aga võimukandjad, kes eelistavad jätkuvalt levitada hirmutavaid ettekuulutusi ja loosunglikke lahendusi. Näiteks USA presidendi J. Bideni nn kliimatsaari John Kerry arvates tuleb kliimamuutus otsustavalt nimetada ümber kliimakriisiks, et jõuliselt hoogustada ülemaailmset võitlust planeedi põhivaenlasega – inimtekkelise CO2-ga. Mõni on nimetanud CO2 emiteerivat inimest isegi haiguseks, mille käes meie planeet vaevleb.

USA endine asepresident Al Gore, kelle kaubamärgiks sai 2006. aastal tema CO2-vastasest tegevusest vändatud film “An Unconvenient Truth” (“Ebamugav tõde”), kuulutas 2023. a. jaanuaris Maailma Majandusfoorumil Davosis muuseas, et inimtekkelise kliimamuutuse tõttu on ookeanid juba keemas, tekivad “atmosfäärilised jõed” ja Maad tabavad “vihmapommid”. Gore’i puhul on juhitud tähelepanu, et ta on teeninud kümneid miljoneid nn roheinvesteeringute toetamiselt, teostades säärast globaalset äritegevust juba aastaid avalike hirmutavate sõnumite ja ennustustega, mis on aga suuresti osutunud väärateks.

ÜRO peasekretär António Guterres teatas samal üritusel Davosis, et just fossiilsed kütused küpsetavad meie planeeti ja keeras sellele veelgi vinti peale sama aasta juulis peetud kõnes, kui kuulutas uue erakordse kriisiajastu algust:

“Globaalse soojenemise ajastu on lõppenud, saabunud on globaalse keemise ajastu.” Ta lisas, et õhk on muutunud mittehingatavaks ja õhutemperatuurid väljakannatamatuks. Maailma Majandusfoorum omakorda võimendas seda sõnumit ja väitis, et juulikuu sündmused (suvine kuum ilm) oleksid olnud “äärmiselt haruldased” ilma inimtekkelise kliimamuutuseta.

Faktikontrollijad ei tõtanud sääraste väidete kummutamisele ega sildistanud neid “valeks” (false), “eksitavaks” (misleading), “ebatäpseks” (not accurate) ega isegi naeruväärseteks (ka koolilapsed teavad, milline on vee keemistemperatuur), kuigi hulk uuringuid osundavad faktidele, mis näitavad nimetatud väidete paikapidamatust.

Ajaloos, sealhulgas lähiajaloos, on olnud mitmed ajajärke, mil meie planeedi kliima on olnud märksa soojem kui see on praegu. See ei ole tähendanud tsivilisatsiooni hukku, pigem seostatakse soojemat kliimat kiirema arengu ja tsivilisatsiooni laienemisega. Varasemate perioodide temperatuure on teadlased rekonstrueerinud kaudsete allikate, näiteks puurõngaste, jääsüdamike, kivististe või fossiilide abil. Seeläbi on eksperdid muuseas näidanud, et ligi 5000 aastat tagasi oli Vahemere idaosas ilmastik ca 1,5 kraadi soojem kui tänapäeval. Holotseeni ehk viimase jääajajärgse ajajärgu klimaatilised tingimused on üsna hästi dokumenteeritud – selle kõige soojemal ajal ehk vahemikus 9000-5000 aastat tagasi oli temperatuur maakeral isegi 1,5-2,5 kraadi soojem võrreldes tänasega. Näiteks Läänemere regioonis olid ligi 4500 aastat tagasi temperatuurid 1-3,5 kraadi soojemad praegusest. Nii Islandil kui mujal on liustike alt avastatud vanu massiivseid metsaalasid, mis näitavad selgelt soojemat kliimat 3000 aastat tagasi. Ja neid näited jagub.

Ka hilisemal ajal on õhutemperatuurid meie planeedil olnud kõrgemad või sarnased võrreldes meie tänase “keemisajastuga”. Keskaja lõpufaasis leidis aga aset nn väike jääaeg (1550-1850), mil näiteks Londoni Thamesi jõgi oli jäätunud ja sellel toimusid paljud jääfestivalid. 19. sajandist alates oleme kogemas lühikest ajajärku, mil oleme järk-järgult väljumas väikesest jääajast.

Püütud on ka tekitada muljet justkui oleksid kuumasurmad tänapäeval tõsine probleem, iseloomustades kliimamuutusest tulenevaid kahjusid. Tegelikkuses on Euroopas külmasurmasid keskmiselt kümme korda rohkem kui kuumasurmasid (vt graafikut).

Lisaks on tahetud näidata, et kliimamuutusest tulenevalt on sagenenud loodusõnnestused ja katastroofid ning need tekitavad varasemast märksa suuremat kahju. Teiste seas on teadlane Roger Pielke Jr. osundanud nende väidete paikapidamatusele ja näidanud, et lähimineviku kahjud ületavad tõenäoliselt kordades tänapäevaseid (vt graafikut).

Eksperdid on pidevalt rõhutanud, et klimaatilised tingimused maakeral on vaheldunud tsükliliselt, Päikesel on meie planeedil toimuvale märkimisväärne mõju ja kogu selle keerukuse mõistmisest on teadus veel silmapaistvas kauguses. Ometigi kehtestatakse teatud üheülbalist kliimakeemise narratiivi jõuga ja surutakse maha tervet teaduslikku debatti, mis aitaks kaasa meid ümbritseva imelise looduse paremale mõistmisele. Kui mõni teadlane väidab, et teadus on kinnistunud (“science is settled”), siis on ta atmosfäärifüüsiku dr Richard Lindzeni hinnangul sellega juba astunud teadusest väljapoole. Professor Norman Fenton on oma kogemusest nn kliimateadusega tõdenud, et seal on tihti tulnud ette valetamist “suurema heaolu nimel”.

Aga ekspoliitiku ja aktivisti Al Gore’i arvates on just inimtekkeline kliimamuutus toomas kaasa ka suure hulga kliimamigrante, mille arv pidavat selle sajandi jooksul jõudma ühe miljardini. Päriselu on näidanud, et migrandid on liikvel nii külma kui kuuma ilmaga ning kliimamuutusest kaugelt olulisemad tegurid selles on nii sõjad, autoritaarsed võimud kui lääneriikide “avatud piiride” poliitika, mis on nii Aafrikas kui Lähis-Idas pannud liikuma suuri inimhulkasid.

Jätkub 2. osaga “Analüüs: Millal faktikontroll vaikib – IMMIGRATSIOONI MÕJUD”