Nick Hudson teadusejärgijate ususektist ja Davosi eliidi rumalusest

Kolm tunnust, mille järgi ära tunda kõikehõlmavat pettust.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Rahvusvahelise uurimisrühma PANDA looja, Lõuna-Aafrika ettevõtja ja investor Nick Hudson rääkis Vabaduste Portaalile sellest, miks ta juba 2020. aasta algusest on kritiseerinud võimude sunnimeetmetel põhinenud Covid-poliitikat, kui tõepärane on hüpotees inimtekkelisest kliimasoojenemisest ja mida arvata maailma võimu-ja rahaeliidi püüdlustest.

Kuidas aru saada, et tegemist on kõikehõlmava pettusega? Nick Hudson selgitab, et selleks peab olema täidetud kolm eeldust. Esiteks, mingit nähtust või sündmust esitatakse globaalse kriisina. Teiseks, sellele pakutakse vaid globaalseid ja ühetaolisi lahendusi. Ja kolmandaks, kõik inimesed, kellel on selles küsimuses eriarvamusi, tühistatakse. “Kui need kolm asja on olemas – globaalne kriis, globaalne lahendus, eriarvamuste tsenseerimine -, siis on kindlasti tegemist pettusega. Eranditult,” ütleb ta. Kas olete viimasel ajal märganud mõnd teemat, mille puhul need eeldused täidetud on?

Koroonakonverents ja Akadeemia artikkel

Nick Hudsonist kuulsin esimest korda, kui Tõnis Arro korraldas 2021. aasta septembri alguses Covid-teemalist konverentsi “Pandeemia õppetunnid”. See oli kõrgetasemeline üritus. Ettekandjateks olid maailma oma ala teadustipud – näiteks Oxfordi ülikooli teoreetilise viroloogia professor Sunetra Gupta ning Harvardi Ülikooli biostatistik ja epidemioloog professor Martin Kulldorff. Oktoobris 2020 olid nad koos Stanfordi Ülikooli meditsiiniprofessori Jay Bhattacharya’ga avaldanud Great Barringtoni deklaratsiooni, mis soovitas suurte ühiskondlike kahjude vältimiseks nn lukustamispoliitika asemel keskenduda riskirühmade kaitsele ja muus osas jätkata normaalse elu elamist. Ehkki eriti tagantjärgi tundub see erakordselt mõistuspärane lähenemine, ei toonud selle vaate avaldamine teadlastele sugugi populaarsust – oleme varem oma sõna- ja akadeemilist vabadust puudutavates töödes, nt siin, märkinud, kuidas nad selle tõttu tsensuuri all kannatasid ja sildistamist kogesid.

Samal Arro korraldatud konverentsil tegid ettekande ka näiteks toona Eesti teadusnõukoda juhtinud Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia professor Irja Lutsar, endine õiguskantsler Allar Jõks, London School of Economics käitumisteaduste professor Paul Dolan jt.

Üheks ettekandjaks oli ka Nick Hudson, Lõuna-Aafrika Vabariigist pärit investor ja ettevõtja, kes esitas seal põhjaliku kriitika valitsuste poolt koroonaviiruse tõrjeks ja leviku piiramiseks rakendatud poliitika suhtes ning arutles selle ideoloogilis-poliitilise tausta üle. Arro oli Hudsoni ja tema juhitava uurimisgrupi PANDA – Pandemics – Data & Analytics (Pandeemiad – andmed ja analüütika) – enda jaoks ühel hetkel avastanud ja jälginud nende kriitilisi Covid-poliitika analüüse juba tükk aega. Konverentsi toimumise hetkeks olid nad juba ka kaasautoriteks Covid-it kui haigust ja selle tõsidust realistlikult hindavale artiklile, mille septembris 2021 avaldas ajakiri Akadeemia. Tegemist oli Hudsoni varasema ettekande põhjal valminud tööga, mida Arro ja kolmas kaasautor Annar Alas omalt poolt täiendanud ja Eestile sobivasse konteksti olid asetanud.

Ehkki Arro teavitas mind toona sellest konverentsist, läks see minust muude toimetamiste tõttu tookord mööda. Küll aga lugesin tähelepanelikult Hudsoni, Arro ja Alase artiklit Akadeemias. Ja kui päris aus olla, siis veelgi tähelepanelikumalt vaatasin sellele artiklile lisatud Irja Lutsari kommentaari. Kuivõrd artikkel sisaldas peavoolus nö ketserlikuks kuulutatud väiteid, võib arvata, et ajakirja toimetus oli Lutsarilt kommentaari palunud tasakaalu mõttes.

Hudson-Arro-Alas tegid oma artiklis sisuliselt ülevaate sellest, et olemasolevate andmete alusel pole koroonaviirused maailmas mitte midagi uudset ega eriliselt ohtlikku ehk teisisõnu on riigid selle leviku piiramiseks ühiskondi sulgedes ja isikuvabadusi piirates selgelt üle reageerinud. Ja Lutsar? Tema alustas põhimõtteliselt iga lõiku oma kommentaar-artiklis sõnadega: olen autoritega nõus. Jah, tal oli mitmeid punkte, mille suhtes ta jäi eriarvamusele – näiteks vaidles ta vastu parasiitide tõrjeks kasutatava ivermektiini mõjule koroonaviiruse vastu. Ta vaidleb sellega siiani, ehkki selle mõju kohta on ridamisi tõenduspõhiseid uuringuid ilmunud.

Ent viirust puudutavaid põhifakte, mida artikli autorid olid avaldanud, kinnitas ka Lutsar. Näiteks märkis ta, et nakatumissuremuse suhtarv (infection fatality rate – IFR), mis arvestab suremust kõigist nakatunutest, on gripi puhul varem oletatu kohaselt 0.5%, SARS-Cov-2 arvutuslik IFR aga 0.3% ehk väiksem. Tunnustatud Stanfordi Ülikooli meditsiiniprofessor John P. A. Ioannidis, kelle tööle Lutsar seda lauset kirjutades oma toonases kommentaaris viitas, arvutas hiljem ehk 2022. aasta sügisel välja, et tegelikult oli IFR vaktsineerimise eelselt vanuserühmas 0-69 vaid 0.095%.

Lutsar märkis ka, et on laias laastus nõus autorite nn positiivse programmiga, mille kohaselt tuli isoleerida haigeid inimesi, kaitsta riskirühmi ja järgida hügieeninõudeid, aga mitte kehtsetada nn sulgemismeetmeid ja maskisundust.

Iga mõistlik inimene pidanuks seda lugedes küsima, et miks teadusnõukoja juht seda positiivset programmi ei soovita ega sellest laiemalt avalikkuses ei räägi? Sest meenutame konteksti – 2021. aasta sügisel kehtestati paljudes töökohtades noortele tervetele inimestele vallandamise ähvardusel vaktsineerimiskohustus, hoogustati laste vaktsineerimist, sunniti inimesi maske kandma ja lõpuks keelati vaktsineerimata inimestel ka paljudes ühikondlikes ruumides liikumine isegi negatiivse koroonatesti ettenäitamisel. Laiemat arutelu nende reeglite mõistlikkuse üle ei pidanud Lutsar ega keegi teine teadusnõukojast ning neid, kes küsimusi tõstatasid, ootas ees sildistamine vastutustundetuteks antivakseriteks kui mitte isegi putinistideks.

See oli kontekst, milles elasime ja mäletan, et pärast artiklite lugemist Akadeemiast oli tahtmine lihtsalt karjuda.

Toeta

Teadusejärgijad” moodustavad ususekti

Hudsonil tuli äratundmine, et pandeemiapoliitikas on loogikaga asjad halvasti, märksa varem. Hudson on hariduse ja eriala poolest aktuaar ehk kindlustusmatemaatika asjatundja. Ta on pikaajalise finantssektori kogemusega ettevõtja, edukas investor. Selle kõrval aga ka suure tutvusringkonnaga, paljulugenud ja mitmekülgsete huvidega kriitline mõtleja. Nn Covid-kriisi sisenemisel hakkas ta sellega seonduvaid numbreid kriitliselt hindama kohe ehk juba 2020. aasta alguses. Ta ütleb, et vaadates, kuidas riikide valitsused haiguspuhangule reageerisid, tundis ta, et midagi on kohutavalt valesti. “Ma vaatasin andmeid ja jõudsin sellest, mida valitsuse esindajad ja terviseametnikud ning kogu meedia rääkis, hoopis erinevale järeldusele. Ma ei saanud seetõttu magada, see rõhus mind. Ja siis üks sõber ütles mulle, et seni, kuni ma vaikin, ei saagi ma magada. Siis ma otsustasin, et pean rääkima,” ütleb ta.

Võinuks ka ju lihtsalt “teadust usaldada”, nagu on sisendatud paljudele teistele? Hudson ütleb, et teadusel ei ole usaldamisega mitte midagi pistmist. Teaduse jaoks on oluline hüpoteeside püstitamine ja kriitika. Oluline on eriarvamuste arvestamine ja debatt. Kui seda ei ole või see maha surutakse, pole tegemist teaduse, vaid ususektiga. Ehk “teaduse usaldamine” tema sõnul midagi sellist tähendabki – osalemist ususektis.

Leia pildilt teadus. 2020. aasta kevadel oli üle maailma tavaline praktika keelata laste mänguväljakute kasutamine. Foto: Mick Haupt.

Ka meetoditel, nagu ühiskondade lukustamine, hiljem vaktsiini- ja maskisund, mida viiruse levikuga võitlemise nimel ja “teaduse” sildi all kasutati, ei olnud päris teadusega midagi pistmist, märgib Hudson. “Minu jaoks oli algusest peale selge, et terviseametnikud, Maailma Terviseorganisatsioon (World Health Organisation – WHO) ja kõik need maailma billgates-d rääkisid absoluutset jama. Nad ei lähtunud teadusest, ei lähtunud teaduslikust meetodist, vaid propageerisid narratiivi, mis neile erinevatel põhjustel sobis, kas siis ärilistel või poliitilistel,” ütleb ta.

Ehk teisisõnu tegeleti ülemaailmselt mingi jamaga, aga enamik inimesi oli sellega siiski nõus. Hudsonit see väga ei üllata. Propaganda on tema sõnul läbi ajaloo efektiivne olnud ja inimesi ta sellele allumises ei süüdista. “Enamus inimesi läheb kaasa sellega, mida neile öeldakse. Hoopis huvitavam küsimus on, miks valitsused rakendasid selliseid poliitikaid, mis olid elanikkonna tasandil nii selgelt kahjulikud. See oli nende otsus alustada propagandaharjutusi ja käitumisteaduslikke manipulatsioone, et panna inimesed olukorda, milles toetati lukustamispoliitikat, maskikohustust, vaktsineerimiskohustust ja kogu seda mõttetust,” räägib ta.

Toeta

Valeinfo ei tähenda, et ütlete midagi, mis on vale”

Põhjused kõige selle rakendamiseks olidki Hudsoni hinnangul erinevad. Äriline kasu ja oma toodete müümine oli oluline ravimifirmadele, sõltumata sellest, kas nende tooted olid efektiivsed ja ohutud või mitte. Samamoodi teenisid igasugused testitegijad ja maskimüüjad. Poliitikutele oli oluline võim, mh võim ajakirjanduse üle, kus sai täiesti vabalt sõnumeid levitada ja neid kontrollida. Terviseametnikud said võimaluse silma paista ja tähtsad olla. Teadlaste puhul oli nii neid, kes samuti tähelepanu nautisid kui neid, kes sõltusid grantidest, mida “õige teaduse” eestkõnelejatele jagati.

Samal ajal olid riikideülesed organisatsioonid juba ammu tegelenud sellisteks sündmusteks valmistumisega. Korraldati rahvusvahelisi koolitusi – Hudsoni sõnul tegelikult indoktrineerimisi – mille eesmärgiks oli kümnetele tuhandetele terviseametnikele ja arstidele, aga ka poliitikutele ja ajakirjanikele selgeks teha, et pandeemiale tuleb reageerida lukustamispoliitika, sunnimeetmete ja nn valeinfo paljastamise abil. “Lukustamispoliitika ja tsensuur – selliseid asju rahvatervise õpikutest ei leia. See läheb otsesesse vastuollu kõigega, mida on rahvatervise kohta 100 aasta või rohkemagi ajaga öeldud,” räägib Hudson ja juhib eraldi tähelepanu nn valeinfo paljastamisele ehk tsensuurile, mis ühiskonna seisukohast eriti laastav. “Valeinfo ei tähenda, et te ütlete midagi, mis on vale. See tähendab, et te ütlete midagi, mis on vastuolus võimulolijate sõnumitega,” lisab ta.

“Valeinfo ei tähenda, et te ütlete midagi, mis on vale. See tähendab, et te ütlete midagi, mis on vastuolus võimulolijate sõnumitega,” arutleb Nick Hudson. Foto: erakogu.

Selline tsensuur on loomulikult ka Hudsonile isiklikult tuttav teema. Ta hakkas oma arvamust avaldama ja suhtlema teiste lahti rulluvaid sündmusi samamoodi kriiriliselt jälgivate ja kommenteerivate inimestega. Aprillis 2020 lõid nad oma uurimisgrupi PANDA, mille eesmärk oli pakkuda faktidel tuginevat infot olukorra mõistmiseks ja seeläbi kriitilist vaadet viiruse leviku tõrjumiseks kasutatavate meetodite kohta. Oma esimeses uurimistöös hindasid nad nn lukustamispoliitika kasutegurit ja võrdlesid seda sellest tuleneva kahjuga – kaudse suremuse ja muu ebasoovitavaga, mis majanduse, koolide, arstiabi jne sulgemise tõttu tulema pidi. “Me arvutasime väga konservatiivseid eeldusi kasutades, et sulgemispoliitika mõju suremusele on palju suurem sellest, mis toonastel andmetel võis tuleneda viiruse levikust. Selgub, et me eksisime ja ülehindasime oluliselt viiruse põhjustatud suremust,” ütleb Hudson ja lisab, et tänaseks on ka varjatud suremuse kohta ridamisi uuringuid, mis näitavad selgelt, et Covid-i mõju alla 70-aastaste inimeste suremusele on üsna tähtsusetu.

Kuna PANDA ja Hudson said oma sõnumitele märgatavat tähelepanu, siis oodatult pidid nad mõni aeg hiljem toime tulema märkimisväärse tsensuurisurvega. Näiteks eemaldas YouTube video, kus Hudson rääkis kriitiliselt nn lukustamispoliitikast. Platvorm annab senimaani hoiatusi kõigile, kes temaga tehtud intervjuusid avaldavad. Ta on kogenud ka isiklikke ja erialaseid rünnakuid, kuid märgib, et on piisavalt varakas, et end nende vastu kaitsta. Samas toob ta välja, et näiteks arstidele, kes samamoodi selle kõigega ei nõustunud, korraldati nõiajahte ja keelati praktiseerimine ning neil tegelikult paljuski puudusid võimalused end kaitsta. Ehk sisuliselt sulgeti mittenõustujatel suu.

Toeta

Kliimapaanika kui pettus

Siin jõuame tagasi ka artikli alguse ehk lihtsa pettuse avastamise valemi juurde – räägitakse globaalsest kriisist, millele pakutakse ainult globaalseid lahendusi ja selle kõige juures vaigistatakse teisitimõtlejad. Covid-pandeemia kõrval sobib see valem ka teise suure teema analüüsimiseks, milleks on kõik kliimamuutust puudutav. Teisisõnu – kliimamuutuse esitlemine kõiki hukutava kriisina, on Hudsoni sõnul pettus. Ta ütleb, et eelkõige tasuks mõelda sellele, millised on väited, mis peavad tõele vastama, et õigustada drakoonilisi meetmeid, mida pakutakse ja rakendatakse kliimamuutusega võitlemisel. Esiteks tuleb uskuda, et toimub kliimasoojenemine. Teiseks tuleb uskuda, et seda põhjustab inimkond oma CO2 emissioonidega. Kolmandaks on tarvis mõelda, et see soojenemine saab olema hukutav. Neljandaks peab uskuma, et pakutud meetoditest selliseid, mis elu ja majandust vähem piiraksid, olemas ei ole – fossiilkütuste kasutamisest loobumine on neist märkimisväärseim. Ent sinna alla käivad ka kõik muud suuremad ja väiksemad piirangud näiteks liikumisele, loomapidamisele jne. Ja kõige lõpuks ehk viiendaks, tuleb olla kindel, et need pakutud ja rakendatavad meetodid päriselt ka töötavad kliimamuutuste ära hoidmisel või pidurdamisel.

Suurbritannias on juba täieste tavaline, et fossiilkütuste kasutamise lõpetamist nõudva liikumise “Just Stop Oil” aktivistid takistavad tipptunnil liiklust ja häirivad seeläbi tuntavalt tavaliste inimeste elu. Foto: Alisdare Hickson/Wikimedia Commons.

See kõik on aga mitmes mõttes naeruväärne. “Ma usun, et ei ole palju inimesi, kes seaksid kahtluse alla selle, et me saame rääkida mõningasest globaalsest soojenemisest alates umbes aastast 1960. Ent võttes pikema ajavahemiku, ei saa soojenemisest rääkida,” märgib Hudson. Ajalooliselt on kliima kõikunud palju suuremas ulatuses ja ka CO2 tase atmosfääris, millest on tehtud kõige kurja juur, on tegelikult ajaloolistest tasemetest märksa madalamal. “Ilmselt on täpne öelda, et me liigume ohtlikult madalalt CO2 tasemelt optimaalse CO2 taseme juurde ja ehkki planeedil on alasid, mida kliimamuutus negatiivselt mõjutab, peaksime üldiselt siiski nägema planeedi rohelisemaks muutumist ja toidu kasvatamiseks soodsamaid tingimusi, mis aitab toita kasvavat rahvastikku,” räägib Hudson.

Hudsoni sõnul võime me lühiajaliselt ehk tõesti näha planeedi vähest soojenemist, kuid inimtegevuse mõju sellele on kindlasti vaieldav. Tema sõnul esitatakse meile kliimasoojenemise puhul sarnaseid lihtsustatud mudeleid, nagu seda tehti Covid-i puhul. Tuleb omada tugevat usku, et võtta tõsiselt arusaama, et nii keerulisi süsteeme, nagu seda on ühiskond või ka globaalne kliima, saab analüüsida algelistel mõõtmistel põhinevate tabelarvutuste abil ja luua nende pinnalt eeldused, et neid süsteeme kontrollida ja päästa meid mingi kujuteldava katastroofi eest, märgib Hudson. “Nii et minu jaoks on see ilmselge selle arutelu ülesehitusest tulenevalt. Kliimamuutuste kriis on pettus,” märgib ta. Hudson lisab, et see saab veel selgemaks, kui rääkida nende paljude teadlastega, keda eriarvamuste tõttu kliimaküsimuses on tühistatud – nad võivad selgitada, et idee, mille järgi inimtekkeline CO2 emissioon on kuidagi domineeriv kogu Maal tekkiva ja ringleva CO2 suhtes, ja see, et CO2 tase mõjutab kuidagi eriliselt globaalset temperatuuri, on kaheldav. “Viimased viis jääaega olid ajal, mil CO2 tase oli praegusest palju kõrgem. Neid küsimusi lihtsalt keegi ei tõstata ja neil pole avalikkuse tähelepanu, sest see ei sobi selle hullumeelse tegevuskava propageerijatele,” märgib Hudson.

Ka kliimamuutustest tuleneva huku jutu puhul kehtib reegel, et selle kõige kõvemad propageerijad on ise kasusaajate seas. Nemad investeerivad nn taastuvenergia projektidesse või ka CO2 õhust eemaldamise tehnoloogiatesse jms. Kusjuures paljuski tehakse seda maksumaksjate rahaga. Hudson märgib, et on investorina taastuvenergiasse ka ise paarkümmend aastat tagasi panustanud ja ütleb, et raha teenisid nad tänu valitsuste makstud subsiidiumitele. Ta räägib, et vaev, mida tuli näha selleks, et päikesepark üles panna alates paneelide tootmisest, lõpetades nende transpordi ja monteerimisega, kulutas tegelikult rohkem energiat, kui park pärast tootis. Hudsoni sõnul on 20 aastaga kindlasti toimunud selles osas mingi areng, kuid ilmselt mitte selline, mis õigustaks kõige muu hülgamist. “Kindlasti ei ole see mõistlik viis, kuidas ressursse kasutada, eriti kui me ei saa olla kindlad, et fossiilsed kütused on nii kahjulikud, kui inimesed väidavad ja kui me ei ole piisavalt tõsiselt võtnud tuumaenergia efektiivsemaks ja odavamaks muutmise projekte,” selgitab ta ja lisab, et eriti arenev maailm Aafrikas, Aasias ja Ladina-Ameerikas peab kasvatama energia tootmist, mitte seda vähendama, nagu neilt nõutakse ja mõned valitsused seda ka teevad. Vähem energiat tähendab rohkem surma ja haigusi, ütleb Hudson. Lisaks on nn taastuvenergia tootmise ja rohepöörde taga selgelt kahjulik keskkonnajalajälg, mis tuleneb vajadusest kaevandada nii tuulegeneraatorite, päikesepaneelide kui akude tootmiseks rohkelt erinevaid haruldasi metalle ja muid maavarasid, mille tulemusena laiendatakse kaevandusi ehk pööratakse suures ulatuses maapinda segi looduskeskkonna kahjustamise hinnaga.

Toeta

Mõtisklus fašiste meenutavatest globalistidest

Sellised globaalsetena esitatavad kriisid ja globaalselt pakutavad lahendused ei töötaks ilma globaalset ühtekuuluvust või isegi kontrolli taotlevate organisatsioonideta. Erinevaid foorumeid, kus maailma poliitline- ja ärieliit koos käivad, et kliima pärast muretseda, on nii ÜRO kui muude organisatsioonide katuse all küllalt. Erakordselt silmapaistev on aga globaalsete lahenduste väljapakkumisel Davosi seltskond – Maailma Majandusfoorum (World Economic Forum – WEF).

Situatsioon, kus poliitline- ja ärieliit omavahel läbi on põimunud, meenutab Hudsonile aga teataval määral fašismi. “Fašismi oluliseks iseloomujooneks on suurte ettevõtete ja riigi omavaheline integratsioon. Meil on sellest väga esinduslikke näiteid, kui me mõtleme eriti ravimifirmadele (eriti nt nüüd Covid-i ajal – HS), aga mitte ainult. Kui vaadata WEF-i, siis see on koht, kus oligrahid suhtlevad valitsusjuhtidega ja loovad poliitikaid, mis nende ühiseid huve teenivad. See ongi selgelt fašism,” ütleb ta.

Maailma Majandusfoorumi eestvedaja Klaus Schwab’i ideid Nick Hudson kõrgelt ei hinda. Foto: Wikimedia Commons.

Hudson lisab, et WEF-i arutelud on tema jaoks alati olnud naeruväärsed. Ta meenutab, et suhtles Lõuna-Aafrika firmajuhtidega, kes Davosist tulid ning luges näiteks WEF-i juhi Klaus Schwab’i ja WEF-i nõuniku Yuval Noah Harari raamatuid. Nende globalistlikust tsentraliseeritud võimust rääkivad ideed, millele lisanduvad jutud tehnoloogia abil täiendatud inimestest, ei ole talle kunagi liiga intelligentsed tundunud. “Ma olen neid alati pidanud sügavalt rumalateks ja intellektuaalsete vajakajäämistega inimesteks, kes suudavad kõnetada ainult äärmiselt kitsarinnalisi indiviide,” ütleb Hudson.

Ta lisab, et ideed laiaulatuslikust tsentraliseerimisest on alati halvad. “Ma arvan, et ida-eurooplased saavad sellest väga hästi aru. Nad teavad, et plaanimajandus ei toiminud ja see oli Nõukogude süsteemi lõpliku kokkuvarisemise põhjuseks. Võib-olla Lääne inimesed ei ole seda õppetundi kunagi saanud või on selle unustanud, kuid tsentraliseeritud süsteemid on alati läbi kukkunud,” ütleb ta. “Ja meie PANDAs teeme kõik endast oleneva, et kiirendada selliste projektide kokkuvarisemist,” lisab Hudson.

Ehk teisisõnu on Covid-poliitikate faktipõhisest kritiseerimisest välja kasvanud PANDA tänaseks oma teemaderingi laiendanud.

Vabaduste portaal on loodud ja toetatud inimeste poolt nagu Sina.
Liitu vabadused.ee toetajatega
Toetan
Telli järgmine artikkel oma e-posti aadressile

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Subscribe
Notify of
0 Kommentaari
Inline Feedbacks
Vaata kõiki kommentaare