Sõnavabadus Prantsusmaal: valikuline ja vähestele

Pranstusmaa kuvand sõnavabaduse kaitsjana ei ole õigustatud.

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toetan

Prantsusmaa president Emmanuel Macron võib küll öelda, et kaitseb sõnavabadust, ent peaasjalikult puudutab see ühe satiiriajakirja õigust moslemite kulul nalja teha. Kui Macroni enda kulul nalja teha, ootab inimest “vihakõne” või “avaliku solvamise” eest politseiuurimine ja suur rahatrahv.

2015. aasta jaanuaris ründasid kaks islamäärmuslasest venda Pariisis tegutseva satiiriajakirja Charlie Hebdo toimetust, tappes 12 ja haavates 11 inimest. Ajakiri oli korduvalt avaldanud pilapilte islami prohvet Muhamedist, kuid islamiusu kohaselt ei tohi seda teha. “Je suis Charlie,”1 ütlesid inimesed, avaldades sellega toetust hukkunutele ning kinnitades seismist sõnavabaduse kaitsel. Eesotsas Prantsusmaa toonase presidendi Francois Hollande’i ja veel 40 maailma liidriga, tuli vaid mõned päevad pärast rünnakuid – neid oli veel ja hukkunute koguarv tõusis 17ni – Pariisi tänavatele nn ühtsusmarsile vähemalt poolteist miljonit inimest, et seista sõna- ning ajakirjandusvabaduse kaitsel.

Ent see, kui vaba sõna Prantsusmaal ikkagi on, sõltub kontekstist. Islamiusu ja nende prohveti kohta pilapiltide avaldamine on nalja viskamine jumala ja religiooni üle – jumalateotus. Jumalateotus aga – olgu nali siis kristliku, islamiusu, juutide või muu religiooniga seotud jumala kulul – on Prantsusmaal lubatud juba alates 1789. aasta revolutsioonist.

Inimesed kogunesid 11. jaanuaril 2015 Pariisi tänavatele, et avaldada toetust Charlie Hebdo tulistamises hukkunutele ja sõnavabadusele. Foto: Wikimedia Commons/Fred PO.
Macron: “Prantsumaal võib kritiseerida presidenti, valitsejaid”

Otsapidi religioonist ja sõnavabadusest räägib ka juhtum 2020. aasta jaanuarist. Toona 16aastane Mila-nimeline prantuse tüdruk tegi Instagrami-video, kus teatas, et on homoseksuaalne. Video all kommentaarides nimetas keegi “moslemist kommentaator” teda “räpaseks lesbiks” ja “räpaseks hooraks”. Mila tegi seepeale veel ühe video, kus ütles, et “koraanis pole muud kui vihkamine” ja “islam on sitt”. Selle peale saadud tapmisähvarduste tõttu võttis politsei tema perekonna valve alla, tuvastatud ähvardajad saadeti kohtu ette ja neile määratud karistused ulatusid rahatrahvidest kuni 3-aastase vanglakarituseni.

Mila enda puhul oli üleval ka “vihakõne” küsimus. Ametis olnud Prantsusmaa justiitsminister Nicole Belloubet mõistis küll tapmisähvardused hukka, kuid nägi Mila “religiooni ründavas” käitumises “rünnakut südametunnistuse vabadusele”. Seepeale sekkus Prantsusmaa president Macron, kes väljendas kindlalt seisukohta, et “seadus on selge: meil on õigus jumalat teotada, kritiseerida, religiooni karikeerida.”

Jumalavallatut Charlie Hebdot on tarvis pidevalt sõnavabaduse-vastaste rünnakute eest kaitsta. Viimane juhtum pärineb tänavu jaanuarist. Satiiriajakiri korraldas pilapiltide joonistamise võistluse Iraani kõrgeimast juhist ajatolla Ali Khameinist ja võitjate tööd avaldati. Ühel neist on kujutatud turbaniga usumeest, kes proovib haarata poomisnööri silmusest, et mitte verre uppuda. Teisel klammerdub Khameini trooni külge, mis asub protestiva rahvahulga püstiste rusikate kohal. Kolmandal laseb naisterahvas usujuhile lihtsalt pähe. Iraan lubas solvangule vastust ja sulges esimese sammuna Iraanis asuva Prantsuse instituudi. Pranstusmaa välisminister Catherine Colonna kinnitas aga, et Prantsusmaal on erinevalt Iraanist nii pressivabadus kui vabadus jumalat teotada.

2020. aasta septembris, kui Charlie Hebdo tähistas 2015. aasta rünnakute kaasosaliste kohtuprotsessi algust taas kord prohvet Muhamedi karikatuuride avaldamisega, võttis ajakirja kaitseks sõna ka Macron. Ta kinnitas, et jumalateotus on endiselt Pransusmaal seadusega lubatud ja seotud südametunnistuse vabadusega. “Ma olen siin, et kaitsta kõiki neid vabadusi. Prantsusmaal võib kritiseerida presidenti, valitsejaid, jumalat teotada,” ütles ta.

Presidendi pilamine on siiski kuritegu

Seega tundub justkui selge, et Prantsusmaal võib rahulikult religiooni üle nalja visata, kritiseerida usujuhte, aga ka riigijuhte ja teisi valitsejaid, nagu Macron lubas. Tegelikkus on siiski teistsugune.

Tänavu 29. märtsil peeti politsei poolt kinni Põhja-Prantsusmaal elav 50-aastane Valerie. Põhjuseks asjaolu, et ta oli postitanud Facebook-i foto, millel olid näha seina peale maalitud sõnad “Macron prügi”. Prantsusmaal käivad juba pikalt Macroni pensionireformi vastased protestid, millega liitusid ka streiki alustanud prügivedajad. See omakorda tähendab, et keegi ei vea prügi minema ja see kuhjub tänavatel. Samuti oli Valerie oma Facebook-i lehele teinud teise postituse, mis käis selle kohta, et Macron kavatseb televisioonis esineda: “Prügi räägib homme kell 13… Samuti näeme me prügi televisioonis.” Need postitused tõid tema ukse taha kolm politseinikku, kes ta jaoskonda viisid, kus ta lühikest aega ka luku taga pidi viibima. Valerie’d süüdistatakse presidendi avalikus solvamises ja kui juunis algav kohtuasi peaks lõppema tema süüdimõistmisega, võib trahvisumma ulatuda 12 000 euroni.

“Ta teeb ainult sitta!” Mees seisab Macroni karikeeriva plakatiga Pariisis pensionireformi vastasel meeleavaldusel 2023. aastal. Foto: Wikimedia Commons/William Jexpire.

Võtame veel ühe näite, mis puudutab otseselt sõnavabadust, Macroni ja karikatuure. 2021. aasta septembris otsustas kohus 10 000 euroga trahvida Lõuna-Prantsusmaa meest, kes oli lasknud üles panna Covid-piirangute vastase reklaamplakati, mis kujutas Macroni Hitlerina. Macron-Hitleri vasaku käe ümber oli natside stiilis käepael, millel Macroni liikumise La République En Marche! akronüümi moodustavatest tähtedest LREM oli moodustatud svastika. Plakatile oli kirjutatud: “Allu, mine vaktsineerima.” Kohtuasja mehe vastu initsieeris Macron ise.

“Vihakõnega” sõnavabaduse kallale

Sõnavabaduse piire võib Prantsusmaa kohtu hinnangul ületada ka poliitlise aktivismiga. 2015. aastal mõistis Prantsusmaa kohus süüdi 12 Palestiina-meelset aktivisti, kes kutsusid üles boikoteerima Iisraeli kaupa. Nad olid kauplustes jaganud sellesisulisi lendlehti ja kandud sama sõnumit tutvustanud T-särke. Prantsusmaa kohus mõistis nad süüdi rassismi ja antisemitismi õhutamises. Euroopa Inimõiguste Kohus hindas siiski 2020. aasta lahendis, et Prantsusmaa rikkus aktivistide õigust end vabalt väljendada.

Sarnaseid juhtumeid, millega politsei Prantsusmaal tegeleb, loetakse igal aastal kokku vähemalt sadades. OSCEle esitatava statistika järgi oli 2021. aastal vihaõhutamise juhtumeid 279, 2020. aastal 273 ja 2019. aastal 127.

Viimase aja üks tuntumaid vihakõne-kohtuasju Pransusmaal puudutab parempoolset Rahvusliku Liidu juhti ja president Macroni peamist kodumaist poliitilist rivaali Marine Le Peni. Tema kohtuasi kasvas välja 2015. aasta detsembris tehtud Twitteri-postitustest, mis olid vastuseks samuti Twitteris sõna võtnud ajakirjanik Jean-Jacques Bourdin’le. Bourdin võrdles Le Pen’i rahvuslikku liikumist ISISe islamiterroristidega, mille araabiapärane nimetus on Daesh. Vastuseks postitas Le Pen mitu fotot ISISe kuritegudest. Ühel neist oli jõhkralt mõrvatud ameeriklasest ajakirjaniku James Foley surnukeha, teisel mõrvatud Jordaania lennukipiloot ja kolmandal Süüria sõdur, kellest tank oli üle sõitnud. Fotode juurde kirjutas Le Pen: “See on Daesh.” Sarnase vastuse andis Bourdin’le ka Le Pen’i parteikaaslane Gilbert Collard. Poliitikute postitused põhjustasid mõistagi üksjagu vastukaja ja neile esitati süüdistus vägivaldse iseloomuga sõnumite levitamises, mis võib tõsiselt kahjustada inimväärikust. Prokurörid soovisid poliitikuid trahvida 5000 euroga, kohus aga mõistis nad 2021. aasta mais õigeks.

Marine Le Pen kõnet pidamas, Gilbert Collard seisab tema kõrval (paremal).

Le Pen’st end veel rohkem paremale positsioneerival anti-islamistlikul ja immigratsioonivastasel poliitikul, viimatiste valimiste ühel presidendikandidaadil Eric Zemmour’il, on aga juba mitu vihakõne-karistust. Näiteks läks ta kohtu alla 2020. aasta septembris toimunud teleesinemise tõttu, kus kommenteeris Pakistanist pärit radikaliseerunud nooruki toime pandud noarünnakut. “Neil ei ole siin mitte midagi teha. Nad on vargad, mõrtsukad, vägistajad – see on kõik, mis nad on. Nad tuleb saata tagasi ja nad ei tohiks siia isegi tulla,” ütles ta. Prokuröride sõnul olid need sõnad “halvustavad” ja “ennekuulmatud” ning “väljendusvabaduse piirid said ületatud”. 2022. aasta jaanuaris mõistis kohus Zemmour’ile 10 000 euro suuruse rahatrahvi.

Zemmour’il on juba mitu eelnevat karistust tema poolt kasutatud sõnade eest. 2016. aastal ütles ta, et Prantsusmaal toimub moslemite “invasioon, koloniseerimine”. Zemmour sai väljaütlemise eest 3000 eurot travhi. Otsusega oli nõus ka Euroopa Inimõiguste Kohus, kuhu Zemmour viimaks kaebuse esitas.

Eric Zemmour. Foto: Wikimedia Commons/ManoSolo13241324

Zemmour’i puhul võib loomulikult küsida, kas ta ei võiks natuke oma sõnu valida, olla viisakam? Kuid sama hästi võiks küsida, miks ta peaks varjama oma päris mõtteid? Ja mis kasu oleks ühiskonnale sellest, kui me ei tea, mida üks poliitik päriselt mõtleb, sest ta peab pidevalt tegelema enesetsensuuriga, et vältida süüdistusi vihakõnes? Demokraatlikus ühiskonnas on mehhanism olemas, mis iga poliitiku käitumisele tagasisidet annab – seda kutsutakse valimisteks. 2022. aasta presidendivalimistel sai Zemmour pisut enam kui 7% oma kaasmaalaste toetuse.

Kas märulipolitseinikke tohib filmida?

Prantsusmaa riigivõimu soov inimeste vaba väljendust piirata puudutab ka sotsiaalmeediaplatvorme. 2020. aasta mais võttis Prantsusmaa parlament vastu otsingumootoreid ja sotsiaalmeediaplatvorme puudutava seaduse, mis kohustas neid pidavaid ettevõtteid 24 tunni jooksul alates teate saamisest “ilmselgelt ebaseadusliku” sisu eemaldama. Vastasel korral võinuks ettevõtet oodata rahatrahv, mis eelnõu esialgses sõnastuses võinuks ulatuda kuni 4%ni ettevõtte käibest, hiljem aga 1.25 miljoni euroni. Kriitikute sõnul pannuks selline suure rahtrahvi ähvardusel kehtestatud kohustus ettevõtteid eemaldama sisu ka siis, kui keegi mõnest endale ebameeldivast postitusest teatab, ehkki selles midagi ebaseaduslikku ei ole. Prantsusmaa konstitutsioonikohus leidis 2020 juunis, et sellisel kujul piirab seadus väljendus- ja arvamusvabadust. 1. juulil 2020 kehtima hakanud seadusest kriitikat pälvinud punkt eemaldati ja platvormipidajatele pandi kohustus parandada “vihakõnest” teavitamise võimalusi.

Prantsusmaa riigivõimu nõrgaks kohaks näivad olevat aga inimeste laiaulatuslikud protestid ja politseivõimu kasutamine nendega toime tulekul. Just politseinikke puudutas 2021. aasta aprillis Prantsusmaa parlamendis vastu võetud seadus, mis keelab töökohustusi täitva politseiniku tuvastamisele kaasa aitamise, kui on “ilmselge” kavatsus politseinikku kahjustada. Seaduse esialgses variandis sooviti keelata politseinikest tehtud videote ja fotode jagamine sotsiaalmeedias üldse, kuid laiaulatuslike protestide tõttu sõnastust muudeti. Võib ette kujutada näiteks olukorda, kus filmite protesti, mida politseinikud nuiade ja pisargaasiga jõhkralt laiali ajavad, selgelt ülemäärast jõudu kasutades. Video jagamine sotsiaalmeedias, kui mõni politseinik peaks olema tuvastatav ja leitakse, et video jagamise motiiviks on soov politseinikku kahjustada, võib tähendada kuni 5-aastast vangistust ja 75 000 euro suurust rahatrahvi.

Märulipolitsei oli jõuliselt väljas ka 2021. aasta jaanuaris, kui prantslased protestisid politseinike filmimise keelamise vastu. Foro: Wikimedia Commons/Jeanne Menjoulet

Samal ajal on tänavuse suure protestilaine käigus Prantsusmaa politseinikke just ülemäärase jõu kasutamises süüdistatud. Ilmse põhjuseta on politseinikud kinni pidanud sadu inimesi ja ähvardatud näiteks kinni peetud noorukeid vägivallaga. Politseinikud on rünnanud ja kinni pidanud ka sündmusi kajastavaid ajakirjanikke.

Seega – mis puudutab Prantsusmaa või Macroni kuvandit sõnavabaduse kaitsmisel, siis see on pelgalt siin näiteks toodud juhtumeid lähemalt uurides üsna auklik. Pigem on sõnavabadus Prantsusmaal oluline siis, kui sõna meeldib isikutele, kellel on otsene võim või vähemalt oluline mõjuvõim sõnavabaduse piiride üle otsustamisel. See aga tähendab, et sõnavabadus kui selline on Prantsusmaal tühine mõiste, sest puuduvad selged reeglid selle piiride üle otsustamisel ja kehtib suvaõigus. Ühest küljest saab läbi selle kurnata kriminaaluurimise- ja kohtuprotsessidega poliitilisi vastaseid ja neid, kelle ideed võimule ei meeldi. Teisalt aga hääbub inimestes tekkiva enesetsensuuri tõttu sõnavabadus sellistes tingimustes iseenesest. Kui aga sõnavabadus hääbub, kas muudest vabadustest on veel võimalik rääkida? Kas ei hääbu sel juhul ka demokraatia?

1 Prantsuse keelest: “Ma olen Charlie”.

Liitu meie uudiskirjaga
See on kõige kindlam viis end vabaduste teemaga kursis hoida.

Me hindame sinu privaatsust ja ei jaga sinu kontaktandmeid mitte kellegi teisega. Tutvu meie privaatsustingimustega.

Kommentaaride teavitused
Teavitus
1 Kommentaar
Enim hääli saanud
Uuemad Vanemad
Inline Feedbacks
View all comments

[…] kaasa tuua see, kui sa end naiseks pidava mehe kohta ei nõustu “naine” ütlema. Prantsusmaal president Emmanuel Macron küll räägib, et sõna on vaba, aga tundub, et peaasjalikult neile, kes […]