Propaganda, siiras kõne ja samurai intuitsioon

Massimõtlemise lähim vaenlane on siiras sõna, mis põhineb inimese enda vahetul kogemusel.

Mattias Desmet

5. juuni 2024

Mattias Desmet

Kui meeldib:
Jaga postitust:
Toeta järgmise loo valmimist
Toeta täna

Belgia psühholoogi Mattias Desmeti värske essee kõneleb väljendusvabaduse ja siiruse tähtsusest mitte ainult avatud ühiskonna säilimise seisukohast, vaid ka meie isikliku intuitiivse võimekuse vaates. Tuues näite Jaapani samuraidest, kes praktiseerisid mõõgakunsti kõrval tihti ka sõnakunsti, veenab autor meid, et sõnade suurem tõepära arendab meie oskust enamat märgata ja tajuda – siiras, meie enda kogemusel põhinev eneseväljendus saab meid juhtada teispoole “näivuste loori”.

Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust! Vaata lähemalt siit!

Üks meie aja suuremaid küsimusi on see: mida võime üldse uskuda? Sedamööda, kui ruum avatud meelega vestlusteks ja mittekonformistlikeks arvamusteks ühiskonnas närbub, muutub sellele küsimusele vastamine aina keerulisemaks. Üha enam digitaalseid kiirreageerijaid naeruvääristab ja kriminaliseerib sotsiaalmeedias anonüümselt lahkarvamusi, masinõpetatud tehnoloogia tuvastab ja vaigistab veebis narratiive, mis peavooluga ei ühti, otsingumootorite algoritmid juhatavad inimesed kõigi küsimuste puhul märkamatult poliitiliselt ettenähtud vastuste juurde jne. Võitlus inimeste südamete ja mõtete üle läheb käima innukamalt kui kunagi varemelame tõepoolest propaganda ajastul.

Elame aga ka tehisintellekti ajastul. AI loob meile ikka rohkem tekstigeneraatoreid, võltsfotosid ja ka tegelikkusest eristamatuid võltsvideosid, mis võivad süütuid inimesi halba valgusse seada ning päästa tegelikud süüdlased priiks, niisamuti kui kirjutab petturitest tudengitele magistriväitekirju ja loob oma “ärkleva” versiooni ajaloost, mis elab radikaalses põlguses faktide suhtes. Fabritseeritud valede keskel hajub inimlikkus kaugusse.

Kes kaitseks siis ühiskonda tsensuuri ja valelikkuse eest? Kas seda võiks teha ajakirjandus? Walter Lippmann on Pulitzeri auhinna kahekordne laureaat ning teda peetakse paljuski kaasaegse ajakirjanduse isaks. On seejuures kõnekas, et ta heakskiit lasus tehnokraatlikul ajakirjandusmudelil, milles „eksperdid“ peavad konstrueerima igast suuremast uudissündmusest teatud narratiivi ning söötma need siis väljaannete toimetajatele ja ajakirjanikele.

Selline on üks tsitaat Lippmanni raamatust „Public Opinon” („Avalik arvamus“): „Selleks, et ajakirjandus püsiks vettpidav, tuleb avalik arvamus selle jaoks ette valmis kujundada, mitte aga lasta ajakirjandusel seda ise kujundada, nagu praegu.” Sama hästi võinuks ta öelda: unustage vaba ajakirjandus. Tema mõte on kirja pandud aastal 1922. Lippmanni peetakse 20. sajandi mõjukaimaks ajakirjanikuks. Kas olete kunagi mõelnud, miks on meediaartiklid üle maailma tihtipeale nii sarnased? Nüüd siis teate ehk, miks. 

Näide narratiivsest uudisloomest: iga paik maailmas ei saa soojeneda kiiremini kui iga teine, nagu väidavad pealkirjad.

Ka faktikontrollijate armee, mis ütleb end võitlevat „valeuudiste“ vastu, on osa sellest probleemist. „Tõe saadikutel“ on antud juhul tõega üsna vähe pistmist. Mõned aastad pärast koroonakriisi teame seda veel paremini kui enne. Viiruse päritolu ja surmavus, vaktsiinide tõhusus ja nende ohutus – kõigis neis propageerisid faktikontrollijad lõppkokkuvõttes libauudiseid ja võitlesid teabe vastu, mis on osutunud tõeseks. Kõigile, kes vähegi vaevuvad vaatama, on selge: tegu pole muu kui tõelise orwelliku tõeministeeriumiga.

Mis on aga veel hämmastavam, on see, et isegi kui „eksperdid“ nagu Gates ja Fauci on üles tunnistanud, et vaktsiin ei peatanud viiruse levikut, või kui Londoni Imperial College’i eksperdid on tunnistanud, et suremus viirusesse oli kordades väiksem, kui nende mudelid ennustasid, ei taha suur osa elanikkonnast neid fakte endiselt kuulda. Iial varem pole ajalugu näidanud nii veenvalt, et inimolendi kõige põhjapanevam kirg pole ei armastus ega viha, vaid tema iha teadmatuse järele.

Lähemalt vaadeldes selgub seejuures, et pettuse probleem on ühiskonnas hulga keerukam kui seltskond manipulatiivseid propagandiste, kes pahatahmatut elanikkonda vägisi eksitavad. Suur osa inimestest ei näi isegi hoolivat sellest, et neid petetakse. Nad ehk hoopis imetlevad neid, kes neid on petnud. Meenuvad Hannah Arendti kirjaread:

„Masside totalitaristlikud juhid rajasid oma propaganda paikapidavale psühholoogilisele eeldusele, et nende võimu all võib inimesi panna uskuma ka kõige fantastilisemaid väiteid ja olla samas kindel, et kui neile järgmisel päeval pakutakse ümberlükkamatuid tõendeid nende väidete valelikkusest, taanduvad nad künismi; selle asemel, et hüljata neile valetanud juhid, asuvad nad häälekalt protestima, et olid alati teadnud, kuidas esitatud väited ei pidanud paika, ja imetlevad neid petnud juhte nende parema taktikalise nutikuse eest edasi.”

Enamgi veel: lõplikus analüüsis selgub, et meis kõigis on peidus natuke propagandisti ja manipulaatorit. Oleme selles nii osavad, et petame koguni iseend. Inimestena peidame end pidevalt millegi taha, mida mina nimetaksin “näivuste looriks”. Pidevalt peidame me teiste eest teatud oma aspekte, ikka üritame joonduda mingite ühiskonnas käibel olevate ideaalkuvandite järgi. Ja lõpuks usume, et olemegi see illusioon, mille ise oleme loonud – langeme oma ego petliku loomuse ohvriks.

See kõik puudutab seejuures esmajärjekorras meie kõnet. Tõepoolest, on ka teisi, kes meid tsenseerivad, aga tihti oleme enne neid tsenseerinud end juba ise. Lõpuks kõneleme sõnu, mille puhul me enam ei teagi, et need pole mitte meie eneste sõnad, vaid ainult kumedad kajad sotsiaalsete normide maatriksist, kuhu oleme oma olemusel lubanud sulanduda.

Kas leiame siis veel väljapääsu sellest pettuste labürindist? Kas on veel üldse olemas midagi säärast nagu Tõde? Ja kui, kas suudame selle ümbritsevas valede ja illusioonide maailmas kuidagi üles leida? Üksjagu inimesi on püüdnud määratleda strateegiaid, kuidas propagandakatkuga ühiskonnas toime tulla, kuid enamus neist näib ignoreerivat inimese ego põhimõttelist kaasosalust selles pettuste mängus. Seepärast osutuvad need strateegiad suuresti tõhususetuiks.

Lubage mul peatuda ühel arhetüübil, mida meie tänases kultuuris üha enam tahetakse ära keelata: selleks on sõdalase arhetüüp. Sõdalane seisab alati ühe jalaga Surma nime kandval maal. Ja tõde rändabki just sellel maal ringi. Jaapani samurai- ja ninjakultuurid kehastavad omapärast suhet tõe ja intuitsiooni vahel, mis tundub mulle väga asjakohane, kui soovime leida lahenduse propaganda ja totalitarismi probleemile ühiskonnas.

Samuraide jaoks taandub võitluskunst nimelt järgnevale: tuleb välja arendada võime eristada tõde valest. Võitluskunstide liigutused on oma olemuselt keelelised. Mõnikord need valetavad, mõnikord räägivad tõtt. Paremas käes hoitud mõõk tõmbab tähelepanu endale – ja vasakus käes olev nuga teeb saatusliku löögi. See, kes suudab eristada tõde valest, jääb lahinguväljal ellu, sel, kes ei suuda, tuleb hukkuda.

Lahinguväljal ellu jäämiseks on niisiis vaja näha enamat kui seda, mida seletavad silmad. See, mis on päriselt oluline, on teatav teadlikkus maailmast väljaspool tavapärast meeltetaju. Kogu sõdalase oskus oligi suunatud just selle potentsiaali – nii-öelda kuuenda meele välja arendamisele.

Seda, kas võitluskunstide õpilane oli oma intuitsiooni piisavalt hästi välja arendanud, kontrolliti samuraikultuuris sakki ehk godani nime kandnud testi abil. Kandidaat põlvitas, suurmeister ilmus tema taha, aga õpilane teda ei näinud. Suurmeister ootas mõnda aega ja sooritas siis äkilise löögi, sihtides kandidaadi kaela. Kui tolle intuitsioon oli arenenud, liikus ta täpselt õigel hetkel löögi eest eemale – kui ei, siis kaotas ta pea. Tänapäeval sooritatakse sama katset puust mõõgaga (mille nimi on boken), kuid möödanikus kasutati sel puhul siiski ka terariista. Akira Kurosawa on ühe versiooni sellest katsest jäädvustanud ka oma aegumatusse meistriteosesse „Seitse samuraid“.

Kuidas jõudsid siis samuraid säärase intuitsioonini? Sõdalase intuitsioon oli tihedalt seotud sõnaga. Erinevalt Platonist usuti samuraikultuuris, et sulge ja mõõka peab valitsema üks ja sama käsi. Samuraid harrastasidki ka sõnakunsti. Ja selle kunsti üks põhjapanevamaid printsiipe oli siirus (vt näiteks Saitõ Chikamori arusaamu Budo põhimõtetest).

Jaapani kirjandusloo kuulsamaid luuletajaid Matsuo Basho (1644-1694) oli pärit samuraide suguvõsast.

Laias laastus võibki inimese puhul eristada kahte laadi eneseväljendust või kõnet – tema sõnades võib kõneleda Ego või midagi, mida on tavatsetud nimetada hingeks.

Ego on imaginaarne struktuur, mis põhineb inimese samastumisel väliste ideaalkuvanditega. Kui kõneleme ego tasandilt, ei väljenda me tegelikult seda, mida sisimas kogeme või tajume. Ütleme pigem seda, mille ütlemist me arvame endalt teiste inimeste või ühiskonna poolt oodatavat. Selline kõne tegeleb näivuste säilitamisega. See lubab meil ego tasandil edukad olla, aga selle eest tuleb muul tasandil maksta: selle tulemusena kaotame vähehaaval kontakti oma sügavama olemusega.

Minetame sedasi ka kontakti meid ümbritseva maailmaga. Egost lähtuv kõne koondab meie tähelepanu ja psühholoogilise energia välistele ideaalkuvanditele, meie “mina” pealispinnale. See teeb meie psühholoogilise „kesta“ sõna otseses mõttes paksemaks, kuni muutume oma ego “karbis” üha isoleeritumaiks ega resoneeru enam ümbritseva maailmaga. Teisisõnu: meie „zanshin“ ehk intuitsioon nõrgeneb.

Mis alternatiivi egost lähtuvale kõnele leidub? Ego kesta alla jääb midagi, mida religioossetes ja müstilistes traditsioonides, aga ka mõnes intellektuaalses traditsioonis on nimetatud hingeks. „Hinge“ mõiste kõlab paljudele täna vananenult, kuid see on meile mitmeti siiski väga kasulik mõiste – see viitab millegi sisimale tuumale, millelegi, mis jääb välise vormi varju.

Psühholoogilisest vaatepunktist tähendab hinge tasandilt kõnelemine rääkimist neist asjust, mida tõepoolest tunneme või kogeme – sellest, mis jääb reeglina ideaalkuvandite taha peitu. See tähendab ka selle kõnelemist, mis sotsiaalsete ideaalide, dogmade ja normidega tingimata ei ühti. See tähendab haavatavust sõnades, riskeerimist enda eemaletõukamise või väljaarvamisega, eriti kui kõneleme nende juuresolekul, kellele on esmatähtis näivuste maailm.

Vastandina egost kõneldule sunnib siiras kõne meid näivuste maailmas midagi kaotama, aga tõeluse maailmas laseb see meil midagi võita. See on sedalaadi kõne, mis lähtub meie sisemusest ja tungib sõna otseses mõttes läbi väliste ideaalkuvandite, mille taha me muidu end varjanuks. See lööb sõna otseses mõttes augud meie egosse. Ja nende aukude kaudu saab tekkida uus resoneeriv ühendus meie sisima olemuse ja meid ümbritseva maailma vahel. Just sellele tasandile saame me paigutada ka Tõe fenomeni.

Isegi kui see tähelepanek tundub kellelegi abstraktsena, ei ole see seda. Võite seda ise järele proovida. Jagage mõne usaldusväärse inimesega midagi, mis väljendaks teie haavatavust, midagi, mida tavaliselt varjaksite maailma eest. Tunnete kohe hoopis sügavamat, hingelist ühendust selle inimesega. Seda on võimalik tajuda peaaegu et füüsiliselt. Praktiseerige siirast kõnelemist päevast päeva, kuust kuusse, liikuge selles samm-sammult edasi ning näete, kuidas samamoodi areneb ka teie intuitsioon. Siiras eneseväljendus toob teile teadlikkuse maailmast väljaspool meeltetaju.

Tõepoolest, siiras kõne lubab hingel sügavamalt resoneeruda ümbritseva maailmaga. Peenmaterialistlikust vaatepunktist, millele füüsik Erwin Schrödinger pani aluse oma raamatus „What Is Life?” („Mis on elu?“), võime käsitleda inimkeha kui vibreerivat substantsi, mis resoneerub seda ümbritseva maailma sagedustega. Ja oma hääleaparaadi kaudu saab inimene selle muusika loovalt universumisse üheainsa kokkupuute läbi tagasi tuua.

Samurai oli sellest fenomenist väga hästi teadlik: see, mis kedagi lahinguväljal tapab, ei ole mitte niivõrd vaenlase nool või mõõk, vaid inimese enda ego. Ja see, mis teeb kedagi propaganda vastu jõuetuks, ei ole mitte niivõrd propaganda ise, vaid inimese ego. Just see muudab ta võimetuks eristama tõde ja pettust ning teeb ta hääle õõnsaks ja nõrgaks, võimetuks looma ühendust Teistega, mis on aga vajalik, et propaganda võimust jagu saada.

Tõde on valedest haige ühiskonna ainuke ravim – see on see, mis inimesi hingest hinge ühendab, teeb neist samal sagedusel vibreerivad keeled. Ja see on ka ainus tõeline ravim üksilduse ja lahusoleku vastu, mis teebki tänapäeva inimesed propaganda suhtes nii vastuvõtlikeks (vt Jacques Elluli kontseptsiooni „üksildasest massist“).

Nagu olen varemgi öelnud, vaibub totalitarismiajastu niipea, kui siirast kõnest ühendatud inimrühm on saanud energeetiliselt tugevamaks kui propagandistlik mass. Seda ei juhtu ei varem ega hiljem. Ja selles mõttes on meie ainus võimalus anda oma panus ühiskonna suure kriisi lahendamisse see, kui astume ise silmitsi oma varjupoolega ning saame, läbi siira kõne, jagu oma individuaalsetest kriisidest ja traumadest, ning tõuseme kõrgemale oma Egost.

[Artikkel on tõlgitud ja avaldatud autori loal. Eesti keeles on varem ilmunud Mattias Desmeti raamat “Totalitarismi psühholoogia”, mida oleme lähemalt käsitlenud siin.]

Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust!
TOETA SOBIVA SUMMAGA TÄNA
Kommentaaride teavitused
Teavitus
1 Kommentaar
Enim hääli saanud
Uuemad Vanemad
Inline Feedbacks
View all comments

Kohati keeruliselt sõnastatud aga muidu “puhas kuld”.

Inimene hakkab valetamist õppima juba varases nooruses. Ta ei saaks teisiti, elu õpetab teda valetama varem või hiljem.
Tehisintellekt on omakorda inimese poolt valetama programmeeritud.

Kui tehisintellekt räägiks inimestele tõtt ja ainult tõtt siis ei meeldiks see varsti enam mitte kellegile ja kõik läheksid tehisintellektiga tülli.