“Vihkamise ja valede levik digitaalses ruumis tekitab tõsist ülemaailmset kahju. See õhutab konflikte, surma ja hävingut. See ohustab demokraatiat ja inimõigusi. See õõnestab rahvatervist ja kliimameetmeid.” Just sellise sõnumiga tuli juunis avalikkuse ette ÜRO peasekretär António Guterres, tutvustades üht järjekordset internetis nn valeinfo ja vihakõnega võitlemise raportit. Selle raporti üheks peamiseks mureks oligi internetis väidetavalt laialt leviv “valeinfo”. Ainult et raportis toodud näited levivatest “valedest” ei osutunud lähemal vaatlusel sugugi päris valedeks. Suureks mureks on selle raporti kohaselt nüüd X-i nime kandval sotsiaalmeedia platvormil nn teematrellide #kliimapettus (#ClimateScam) kasutamine. Kindlasti on võimalik nende teematrellide alt leida erinevaid postitusi ja kliimaprobleeme puudutavaid väiteid. Samas märkimisväärne osa neist ei puuduta kindlasti teaduslikke väiteid, vaid hoopis otsustajate ja teiste kliimaprobleemidest rääkijate silmakirjalikkust – näiteks suurärimehi, kes eralennukitega mööda kliimakonverentse sõidavad või Hollywoodi staare, kes oma hiiglaslikes kogustes kütust neelavatel luksuskaatritel keskkonna pärast muretsevad. Samamoodi oli raportis öeldud, et valeinfo segas justkui võitlust Covid-ga, kuid milline valeinfo, jäeti selles täpsustamata. Täpsustamine oleks ka ilmselt keeruline, sest seda tehes tuleks hakata ümber lükkama neid valesid, mida läbi pandeemia selle haiguse enda ohtlikkuse kui näiteks vaktsiinide efektiivsuse kohta levitati. Oleme sellest ÜRO dokumendist lähemalt kirjutanud siin.
Ent sellised “pisiasjad” raportit tutvustanud Guterres’i ei häirinud. “Digitaalseid platvorme kuritarvitatakse teaduse õõnestamiseks ning desinformatsiooni ja vihkamise levitamiseks miljardite inimeste seas,” teatas ta. Ning sellest tulenevalt on loomulik, et tema hinnangul peaks nii riikide valitsused kui tehnoloogiaettevõtted pühenduma nn vihakõne ja valeinfo vastasele võitlusele.
Austraalia näide
Ja kes veel tähele pannud ei ole, siis just täpselt seda üle maailma tehakse. Üks viimaseid näiteid on Austraalia. Austraalia valitsus esitas tänavu juunis riigi parlamendile eelnõu, mille kohaselt just valeinfo levitamisega võitlema hakataks. Kuidas valeinfot määratletakse, jääb selle järgi küll pisut segaseks ja tekitab riigis vaidlusi ning vastuseisu – kriitikud nimetavad seda ka demokraatia ja sõnavabaduse hävitamise eelnõuks. Seaduse jõustamine antaks meedia- ja kommunikatsioonisektori järelevalveasutuse kätte (Australian Communications and Media Authority – ACMA).
Karistused rikkuvatele ettevõtetele on märkimisväärsed ja seotud firma globaalse käibega. Kusjuures võimalikke rikkumisi vaadataks kahes erinevas osas. Kui rikkumine puudutab nn tegevusjuhendeid (code of practice), mida ACMA ise erialaorganisatsioonidelt või ettevõtetelt nõuda saab, on maksimaalne trahvisumma 2.75 miljonit Austraalia dollarit (1.68 miljonit eurot) või 2% ettevõtte eelneva 12 kuu globaalsest käibest, kui see on märgitud summast suurem. Kui rikkujaks oleks näiteks Facebooki ja Instagrami omanik Meta, siis septembri lõpu seisuga oli nende viimase 12 kuu käive 127 miljardit Ameerika Ühendriikide dollarit (118.1 miljardit eurot) ja võimalik trahvisumma selle alusel 2.54 miljardit dollarit (2.36 miljardit eurot).
Kui aga rikkumine puudutab ACMA enda poolt välja töötatud nn standardit (industry standard), võib trahvisumma olla kuni 6.8 miljonit Austraalia dollarit (4.15 miljonit eurot) või kuni 5% käibest. Meta näite puhul tähendaks 5% 6.35 miljardit dollarit (5.9 miljardit eurot).
Märgiline on veel see, et eelnõus on välja toodud, milline info valeinfo alla, sõltumata selle sisust, kindlasti ei lähe. Eelnõu järgi liigituvad selle alla kõik sõnumid, mille riik või omavalitsus on heaks kiitnud. Ehk kui näiteks koroonakriisis lubas valitsus inimestele, et vaktsiinid on 100% efektiivsed ja hiljem selgus, et see on vale, siis selle eelnõu kohaselt ei saaks seda väidet ka tagantjärele valeinfona käsitleda.
Eeskuju Saksamaalt
Austraalia ei leiuta siin tsensuurireegleid kehtestades paraku sugugi jalgratast. Sarnane skeem, kus riigivõim ütleb platvormidele, mida tohib jagada ja mida mitte ning ähvardab neid reegli täitmata jätmisel valusate trahvidega, kehtib juba mitmel pool.
Nagu mõni aeg tagasi Saksamaad puudutavas sõnavabaduse analüüsis kirjutasime, tuldi esimese sarnase seadusega 2018. aastal välja just seal. Saksamaa pani toona NetzDG nime all tuntud seaduse alusel sotsiaalmeediafirmadele kohustuse “ebaseadusliku sisu” eemaldamiseks. Seda tuli teha 24 tunni jooksul pärast teate saamist. Ettevõtteid, mis sellega hakkama ei saanud, ähvardas kuni 50 miljoni euro suurune trahv. Seadus sai sõnavabaduse kaitsjate poolt kriitikat ja seda kritiseeris isegi ÜRO arvamus- ja väljendusvabaduse eriraportöör David Kaye, ent kehtima see hakkas. Selline online-tsensuuri rakendamine pakkus koheselt huvi ka teistele, kusjuures inspiratsiooni said sellest vähemalt 13 riiki. Nende seas olid Venemaa, Valgevene, Venezuela, Prantsusmaa, Ühendkuningriik, Austraalia, India, Keenia, Vietnam, Honduras, Singapur, Malaisia ja Filipiinid. Lisaks hakkas just Saksamaa seadust eeskujuks võttes Euroopa Liidule üldist regulatsiooni looma Euroopa Komisjon.
Ja nagu nüüd teame, hakkas Euroopa Liidu tasemel sarnane üldine regulatsioon ka augustis kehtima – teame seda digiteenuste õigusakti nime all (Digital Services Act – DSA), millest oleme lähemalt kirjutanud siin. Ka selle alusel peab sotsiaalmeedia platvorm hakkama teavituste peale oma platvormilt eemaldama ebaseaduslikuks liigitatud sisu, kuid võimalikud trahvisummad on veelgi krõbedamad. Kui platvorm uut kohustust ei täida, võivad ees oodata hiigletrahvid, mille suuruseks kuni 6% ettevõtte globaalsest käibest. Lisaks annab uus kord võimaluse platvorme allumatuse korral sulgeda. Probleem on aga selles, et mõiste “ebaseaduslik” on antud kontekstis sedavõrd laialivalguv, et selle alla paigutatakse nii selgelt kriminaalsed tegevused, nagu lapsporno jagamine jms, kui näiteks vaenukõne või nn desinformatsioon. Ehk sisuliselt on see taas tööriist, millega saab soovi korral edukalt sõnavabadust jõuliselt piirama asuda.
Suurbritannia ja Kanada
Euroopa Liidu kõrval võttis sarnase nn veebiohutuse seaduse (Online Safety Bill) septembris vastu Ühendkuningriik. Ka selles seaduses räägitakse “ebaseaduslikust sisust”, mida platvormid peavad eemaldama või vastasel korral võib rahatrahv küündida kuni 10%ni ettevõtte globaalsest käibest.
Ka Kanada alustas 2021. aastal sarnase korra väljatöötamist. Sealse plaani kohaselt oli sotsiaalmeediaplatvorme pidavatel ettevõtetel 24 tundi, et kahjulikuks või ebaseaduslikuks märgitud sisu kontrollida ja vajadusel eemaldada. Kui ettevõte seda ei tee, võib trahvisumma ulatuda 3% firma globaalsest käibest. Plaan sai üksjagu kriitikat ning jäi esialgu venima. Kanada justiitsminister Arif Virani lubas aga oktoobris sellega edasi liikuda.
Ehk kokkuvõttes on näha, et riikides, kus sõnavabaduse kaitse ei ole põhiseaduse kohaselt sama tugev kui Ameerika Ühendriikides, on võimud asunud tsensuuri legaliseerimise teele. Kusjuures seda tehakse teiste kätega, st ähvardades eraettevõtteid sanktsioonidega, kui need ei hakka piisava agarusega nn väärinfoks sildistatud arvamusi või kõnet piirama. Ühendriikides kaitseb põhiseaduse esimene parandus sõnavabadust sedavõrd tugevalt, et sääraste skeemide seadustamine ei ole sisuliselt võimalik. Küll aga püüdis sealne valitsus koroonakriisi ajal salaja survestada sotsiaalmeediaettevõtteid tsenseerima võimuliinist erinevaid arvamusi – oleme seda pikemalt käsitlenud näiteks siin.
Sõnavabaduse piiramine viib ainult ühes suunas – vabast ühiskonnast ja õigusriigist kaugemale ning lähemale sellele, mida näeme täna autoritaarsetes riikides nagu Venemaa ja Hiina.
Hea lugeja, kui oskad veel erinevatest riikidest sarnaseid näiteid tuua, palun lisa viited kommentaaridesse.
