ÜRO, Barack Obama ja tavameedia silmakirjalik võitlus valeinfoga

Kas valeinfo takistamine või ebamugavate faktide peitmine?

Üleskutsed valeinfoga võitlemiseks riikide ja riigiüleste organisatsioonide, aga ka tavameedia poolt muutuvad aina intensiivsemaks. Kui ÜRO esitles oma selleteemalist rahvusvahelise poliitika kujundamise dokumenti eelmisel nädalal, siis Euroopas käib sõnavabaduse piiramine seadusandliku jõuga juba pikemat aega. Kusjuures valeinfo leviku takistamisega on sel kõigel lähemalt vaadates üsna vähe pistmist.

ÜRO on mures. Eelmise nädala alguses ÜRO peasekretäri António Guterres’i poolt avalatud raporti järgi reostavad desinformatsioon, valeinfo ja vihakõne ”informatsiooni ökosüsteemi ja ohustavad inimkonna arengut”. Mh segab see kliimateaduse levikut. Raporti autorid toovad näite teematrellide #ClimateScam ehk eesti keeles #kliimapettus kasutamisest. Kui 2022. aasta esimeses pooles kasutati neid teematrelle Twitteris umbes 2700 korda kuus, siis juulis juba 80 000 ja jaanuaris 2023 199 000 korda. Raportis muretsetakse, et selline laiaulatuslik kliimahädaolukorras kahtlemine “lükkab edasi hädavajalikke meetmeid, et tagada planeedile elamisväärne tulevik”.

Silmakirjalikkuse näited

Miks see kahtlemine aga nii jõuliselt just sel ajaperioodil kasvama hakkas, raporti tekstiosa ei mainigi. Siiski on graafikutel välja toodud, et novembris 2022 toimus Egiptuses Sharm el Sheikh’is kliimakonverents COP27, kuhu, nagu kõigile eelnevatelegi kliimakogunemistele, lendasid poliitikud ja suurärimehed üle maailma oma eralennukitel kokku, et arutada, kuidas CO2 emissiooni vähendamise nimel tavainimeste liikumist piirata. Kui kellelgi oleks siiras kavatsus süsihappegaasi emissiooni takistada, saaks ta valida välisriiki reisimiseks liinilennu ja hoida sellega oma isikliku jalajälje pealt märkimisväärselt kokku. Ehk mida siis tegelikult teematrell “kliimapettus” Twitteris võiks tähendada? Kas teadusevastasust? Või hoopis võimukandjate ja neile lähedal seisvate isikute silmakirjalikkust? Just seda viimast märkavad paljud Twitteri kasutajad. Siin üks juhuslik näide #ClimateScam kasutamisest – inimene toob välja, et CO2 emissioone koguneti Egiptusse arutama koguni 400 eralennuki pardal:

Sama eralennukite kasutamise teemat võib nende teematrellide all kohata ka üksikute miljardär-kliimaaktivistide kohta. Näiteks tänavu veebruaris postitas üks kasutaja Twitterisse lõigu BBC intervjuust Bill Gates’ga, kus ajakirjanik küsis, kuidas lähevad omavahel kokku kliima päästmine ja see, et Gates lendab pidevalt oma eralennukiga ümber maailma. Gates vastas, et temale on see lubatud, kuna ta paigutab palju raha CO2 kiviks muutmise tehnoloogiat juurutavasse firmasse Climeworks ja veel mujalegi sarnastesse ettevõtmistesse. Ehk siis loogika on siin raudne – mees, kes investeerib miljardeid mingisse uude ettevõtlusharusse, mille õnnestumine sõltub otseselt sellest, kuidas maailmas sel teemal riikide üleselt käskude-keeldude kehtestamine õnnestub, peab saama enda sõnul oma eralennuki toel isiklikku lobby-töösse panustada, ehkki ta väidab, et teised inimesed võiks küll lendamist koomale tõmmata. Kas teematrellid #ClimateScam on omal kohal?

https://twitter.com/etoptimist/status/1624106474090659859

Samade teematrellide all on näiteks välja toodud ka luksust nautiva kliimaaktivisti-näitleja Leonardo DiCaprio elustiil – meeletutes kogustes kütust neelavad luksusjahid, megasuured villad ja samuti eralennukid. Järgnev säuts on postitatud Twitteris vastusena Londoni linnapeale Sadiq Khan’le, kes kiidab DiCaprio toetust väga madala süsinikuheitmega tsoonidele Londonis, st piirkondadele, kuhu sisenemise eest peavad vanemate automudelite omanikud eraldi päevaraha maksma. Kas teematrell #kliimapettus on kohane, kui pooldad inimeste liikumispiiranguid, pikutades ise 500 liitrit diislikütust tunnis kulutava luksusjahi pardal?

Valeinfo või ebamugav tõde?

Loomulikult ei saa kolme suvaliselt valitud näite põhjal üldistada, et kõik nende teematrellide alt tulevad postitused käsitleksid sarnast silmakirjalikkust. Kindlasti on märksõna alt tehtud palju ka teaduslikult põhjendatud, aga ka põhjendamata kriitikat. Nagu elus ikka – inimesed arvavad oma ettevalmistuse pinnalt erinevaid asju ja erineval tasemel. Ent nii palju võib vast ÜRO raport tõde tabada küll – sellise silmakirjalikkuse välja toomine ei aita kaasa inimeste elu piiravate meetmete juurutamisele. Ja küsimus on kokkuvõttes selles, kas tegeleda soovitakse valeinformatsiooni tõkestamise või ebamugava info summutamisega?

Sama ÜRO raport toob välja ka nn Covid-19 valeinfo levitamise nii viiruse enda, selle levikuga võitlemise meetmete kui vaktsiinide kohta. “Paljud Covid-19 ohvrid keeldusid vaktsineerimisest ega võtnud põhilisi tervisekaitsevahendeid pärast seda, kui nad olid kokku puutunud vale- ja desinformtasiooniga internetis,” kirjutatakse seal. Millise nn valeinfoga, jäetakse ka siin täpsustamata. Küll aga ignoreeritakse sellesama lausega lihtlabaseid fakte – Covid-19 vaktsiinide tõsiseid kõrvaltoimeid (selle kohta tuleb järjest ka teadusuuringuid, nt siin), nende vaktsiinide ebaefektiivsust haiguse enda vastu (hiljutine uuring nt siin) ja Stanfordi Ülikooli meditsiiniprofessori ja tunnustatud epidemioloogi John P. A. Ioannidise arvutusi, et viiruse nakatumissuremuse suhtarv (infection fatality rate – IFR) vaktsineerimise eelselt vanuserühmas 0-69 oli 0.095%.

Obama tahab väärinfoga võitluseks “digitaalseid sõrmejälgi”

Tegelikult käibki see nn väärinfo leviku vastane võitlus igal pool sarnase vildaka tõeväänamise kaudu. Ei võidelda mitte valeteabe vastu, vaid selle sildi all surutakse õigeid, kuid võimu eesmärkide suhtes ebasobivaid fakte inforuumist välja. Ühendriikide endine president Barack Obama on samuti üks nn valeinfo-vastase võitluse käilakuju. Eelmisel nädalal muretses ta selle leviku pärast CNNi veebiraadios esinedes. “Kõik probleemid, mis meil varemgi olid valeinformatsiooniga, on järgmisel valimistsüklil veelgi hullemad. Ja ma arvan, et meil, üldsusel, on vaja olla eristusvõimelisemad uudiste ja teabe tarbijad, meil on vaja aja jooksul arendada tehnoloogiaid, et luua vesimärke või digitaalseid sõrmejälgi, et me teaksime, mis on tõsi ja mis ei ole tõsi. Selles osas tuleb teha veel palju tööd,” ütles ta.

Kui mõtteavalduse teine pool “digitaalsetest sõrmejälgedest” tekitab külmajudinaid, – mida see üldse tähendab? – siis esimene pool valimistsükli probleemidest valeinfoga on taas lihtsalt silmakirjalikkuse musternäide. Kui rääkida valeinfo levitamisest Ühendriikide presidendivalimiste ajal, siis eriti on sellega ju silma paistnud demokraatide kandidaat Hillary Clinton, kes tellis Ühendkuningriigi eks-spioonilt Christopher Steele’lt 2016. aasta presidendivalimiste ajal oma vastaskandidaat Donald Trumpi kohta raporti, millele toetudes veel tükk aega “paljastati” Trumpi Vene-sidemeid. Ainuke asi, et see toimik koosnes valedest, mis on tänaseks mitmekordselt ümber lükatud – oleme seda teemat põgusalt käsitlenud ka ühes oma välisuudiste ülevaadetest.

Hillary Clintoni 2016. aasta kampaaniameeskonna poolt tellitud toimik Donald Trumpi kohta kubises küll valedest, aga sellele viidates kirjutas ajakirjandus veel tükk aega presidendiks valitud Trumpi nn Vene-sidemetest. Foto: Wikimedia Commons/Gary Smith.

2020. aastal aga, kui Trumpi vastaskandidaadiks presidendivalimistel oli valimised võitnud praegune president Joe Biden, takistasid sotsiaalmeediafirmad ja osa meediast Bidenit kahjustava materjali levikut. 2020. aasta oktoobris avaldas ajaleht New York Post Bideni poja Hunter Bideni sülearvutist leitud e-kirjadel ja dokumentidel põhinenud artikli, mis seostas Joe Bidenit mõjuvõimuga kauplemisega Ukraina ja Hiina suunal. Loo summutamiseks kasutati erinevaid võtteid ja see kuulutati 51 julgeolekueksperdi ühisavalduse kohaselt kiiresti ka Venemaa infooperatsiooniks, ent mõni aeg hiljem pidid teisedki väljaanded järgemööda info tõelevastavust tunnistama. Nn Twitteri-failidest selgus ka tõsiasi, et Ühendriikide julgeolekuasutused olid sotsiaalmeediafirmasid eelnevalt töödelnud ja neile teada andnud, et tulemas on Hunter Bidenit puudutav “infooperatsioon” ning soovitanud selle levikut piirata. Twitter, mis toona veel ei kuulunud suurettevõtjast sõnavabaduse eestkõnelejale Elon Musk’ile, ei lubanudki artikli linki postitada. Facebook küll lubas, aga samamoodi piiras selle levikut. Ehk teisisõnu tegelesid nn valeinfoga võitlemisest rääkivad ametkonnad ja sotsiaalmeediafirmad, aga ka suurem osa ajakirjandusest, hoopis tõese info leviku takistamisega. Hunter Bideni sülearvuti-loost oleme pikemalt kirjutanud Twitteri-faile puudutavas artiklis.

Ajakirjandus võitluses faktide eest ja vastu

Ent see ei ole teema valeinfo leviku pärast muretseva Obama jaoks. Nagu see ei ole ka probleem 2019. aastal BBC poolt ellu kutsutud Usaldusväärsete Uudiste Algatusele (Trusted News Initiative – TNI). “Suured uudiste- ja tehnoloogiaorganisatsioonid teevad koostööd, et kaitsta avalikkust ja kasutajaid desinformatsiooni eest, eriti tundlikel hetkedel, sealhulgas valimistel,” teatas BBC 2019. aasta septembris uue liikumise alguse puhul. TNI liikmeteks on BBC kõrval palju tuntud ajakirjandusväljaandeid üle maailma – The Wall Street Journal, AFP, Thomson Reuters, Financial Times, Euroopa Ringhäälingute Liit (European Broadcasting Union – EBU), The Washington Post jne. Tehnoloogiahiidudest on kaasatud kõik suuremad – Microsoft, Facebooki ja Instagrami omanik Meta ja Twitter.

2020. aasta märtsis lepiti omavahel kokku, et vaja on luua “varajase hoiatamise süsteem”: “Süsteemi loomine, et organisatsioonid saaksid üksteist kiiresti hoiatada, kui nad avastavad desinformatsiooni, mis ohustab inimelu või häirib demokraatiat valimiste ajal. Põhirõhk on kiirel ja kollektiivsel tegutsemisel, et õõnestada desinformatsiooni enne, kui see jõuab võimust võtta,” pandi eesmärgina kirja. BBC toonane juht Tony Hall kommenteeris, et seda tehakse, tunnetades ”tungivat vastutustunnet anda kõigile parimat ja kõige täpsemat teavet, mida me saame sel kriisiajal anda”. Nagu võib mõista, siis juba oligi alanud Covid-kriis ja see leidis toona ka märkimist. “Need on meie kõigi jaoks keerulised ajad. Me teeme kõik endast oleneva, et ühiselt tegutsedes peatada koroonaviirust puudutav desinformatsioon,” lisas Hall.

BBC endine juht Tony Hall. Foto: Wikimedia Commons.

Tagantjärele tuleb taas tõdeda, et faktitäpsus koroonaviiruse kohta käiva info edastamisel on ajakirjanduse peavoolus viimasel kolmel aastal palju soovida jätnud.

Ajakirjanduse usaldusväärsus languses

Laiema võrgustiku käivitamise kõrval on BBC ise nn valefaktide sihiteadliku paljastmisega tegelenud juba 2017. aastast – just toona loodi organisatsiooni faktikontrolli üksus. Huvitav on aga tõdemus, et umbes samal ajal on BBC enda usaldusväärsus avalikkuse silmis tuntavalt kukkunud – aastatel 2018-2022 75% pealt 55% peale. Sarnaselt langeb rahva silmis ka teiste peavoolukanalite usaldusväärsus. Ühendkuningriigis tunneb ainult kaks inimest kümnest, et uudisteajakirjandus on poliitilistest mõjutustest ja valitsusest sõltumatu.

BBC näib murettegevale statistikale lahendust otsivat juba järgmisest faktikontrolli-üksusest, mis lubab vale-videosid paljastada. Aga kas tegelikult ei võiks faktikontrolli-poolega tegelemist hoopis vähendada ja tegeleda sellega, millega ajakirjandusväljaanded tegelema peaksid – nn neljanda võimu teostamisega, mis esitab võimudele teravaid ja kriitilisi küsimusi?

Kui aga meedia ise, võimuringkondadele täiesti sobivalt, asub “valeinfoga” võitluse eesliinile – st võideldes mitte otseselt valeinfoga, vaid teabega, mida võim valeks kuulutab – on ka võimuringkondadel lihtsam juba otseste reeglitega ebasobivaks kuulutatud info levitamist takistada. Euroopa on selles suurepärane näide – Euroopa Liidus mullu vastu võetud digiteenuste õigusakti (Digital Services Act) märkis ühes oma mulluses kõnes eeskujuna nii Obama kui tõi postiiivse näitena internetiarvamuste reguleerimisest kõnealune ÜRO raport.

Euroopa piirab vaba sõna

Tänavu augustis kehtima hakkav kord paneb internetihiidudele kohustuse “ebaseadusliku” sisu kiireks eemaldamiseks, sh ka valitsuste soovil. Mh käsitletakse kiiret eemaldamist vajava sisuna ka “vihakõnet”. Rikkumiste korral võib ettevõte saada trahvi kuni 6% ulatuses nende globaalsest käibest. See oleks ettevõtetele hiiglaslik summa – näiteks Meta mulluse käibe juures ligi seitse miljardit.

Euroopa tasemel kehtima hakkav akt on paljuski kokku pandud Saksamaa sarnase seaduse eeskujul. Probleem on selles, et kuna laia tõlgendusulatuse tõttu on raske määratleda, milline sisu on “vihakõne” või muidu “illegaalne”, siis äriettevõtetest sotsiaalmeediafirmad eemaldavad igaks juhuks pigem kõike, mille kohta neile kasutajad kaebavad või mis kahtlane tundub, et vältida suuri trahve. Saksamaale pole sõnavabaduse piiramine igatahes midagi head kaasa toonud – oleme kirjutanud sellest, kuhu seal jõutud on.

Elon Muski Twitter põhjustab Euroopa poliitikutele meelehärmi ja see loodetakse digitaalteenuste aktiga taltuma saada. Foto: Wikimedia Commons/Steve Jurvetson.

Igal juhul on näha, et mitmed Euroopa poliitikud ei jõua uut korda ära oodata. Nagu mõne nädala eest oma uudiste ülevaates märkisime, siis nii Prantsusmaa digiminister Jean-Noël Barrot kui prantslasest Euroopa Komisjoni siseturu volinik Thierry Breton juba ootavad võimalust pitsitada sõnavabaduse pooldajana tuntud Muski omanduses olevat Twitterit. Twitter nimelt lahkus hiljuti Euroopa Liidu senisest vabatahtlikust kokkuleppest, mis väärinfoga võitlemist puudutab. “Kui Twitter meie reegleid korduvalt rikub, siis Euroopa Liidus saab platvorm olema keelatud,” kommenteeris Barrot tulevikku vaatavalt. Ka Breton ei varjanud, et ootab juba digitaalteenuste akti kehtima hakkamist: “Te võite põgeneda, kuid ei saa end peita. Meie meeskonnad on [reeglite – HS] jõustamiseks valmis.”

Kogu seda laialdast “väärinfoga võitlemise” sildi all toimuvat sõnavabaduse piiramise konteksti arvestades, ei ole ÜRO uus poliitikadokument sugugi üllatav, vaid pigem aimatav ja loogiline jätk. Nagu Guterres selle ise kohe raporti alguses on sõnastanud, tuleb selliste teemadega kiirelt ja rahvusvaheliselt edasi liikuda: “Meie ees seisvaid probleeme saab lahendada ainult tugevama rahvusvahelise koostöö kaudu. Tuleviku teemaline tippkohtumine (The Summit of the Future), mis toimub 2024. aastal, on võimalus kokku leppida mitmepoolses lahenduses parema tuleviku nimel, tugevdades globaalset valitsemist nii praeguse kui ka tulevaste põlvkondade jaoks.”

Vabaduste Portaal on avaldanud põhjaliku analüüsi (1.osa ja 2.osa) sellest, kuidas koroonakriisi ajal kasutati “vihakõnega” ja “desinformatsiooniga” võitlemise ettekäänet, et piirata teadlaste, arstide ja ajakirjanike mõtte- ja sõnavabadust nii tava- kui sotsiaalmeedias. Samuti oleme varem mainitud Saksamaa kõrval käsitlenud Prantsusmaa, Norra ja Soome nn vihakõnega võitlemise ja selle kriminaaliseerimise tagajärgesid.

Kogume 25 000€ järgmise poolaasta tegevuseks – palume Sinu toetust!
TOETA SOBIVA SUMMAGA TÄNA
Kommentaaride teavitused
Teavitus
1 Kommentaar
Enim hääli saanud
Uuemad Vanemad
Inline Feedbacks
View all comments

Kuidas tänapäeval eristada tõe rääkijaid valetajatest?

Ehk tuleks avada mingi uudiste veebileht kus inimesed saavad registreeruda (kas avalikult või varjunime all) ja avaldada arvamust ette-ennustavas vormis. Näiteks:
1.Ennustused pool aastat ette:
a)kas majandus langeb järgmised 6 kuud või pöördub see tõusule?
b)kas euro-inflatsioon väheneb või suureneb järgmise 6 kuu jooksul?
c)kas eestlaste iive suureneb või väheneb järgneva 6 kuu jooksul võrreldes eelmise aasta sama perioodiga?
d)jne – nii võiks küsida inimestelt ennustusi mitmesuguste ühiskonda puudutavate sündmuste kohta.
2.Ennustused 1 aasta ette:
Sama-sugused küsimused aga küsituna lihtsalt pikema ajaperioodi peale ette.

Sellised inimesed, kes on asjatundlikud ja realistliku mõtlemisega, peaksid hakkama sellistele küsimustele tegema õigeid ette-ennustusi (need ongi tõe rääkijad).
Riigis on kokku 1,3 milj inimest, kelle hulgast saaks sellise meetodiga välja selgitada parimad reaal-mõtlemisega inimesed (parimad tõe rääkijad). Tuleks ka paika panna punktisüsteem: mida rohkem täppi ennustab seda rohkem punkte saab.
Kes on palju poole aasta küsimusi õigesti ennustanud, neid võib usaldada ka pikema aja küsimustes.

Eesti tingimustes võiks sellistest inimestest moodustuda ka ametlik Reaal-mõtlejate kogu. Riigikogul võiks olla edaspidi moraalne kohustus arvestada ka Reaal-mõtlejate kogu arvamusega.

Tean, et paljud naeravad selle üle ja peavad seda jamaks.
Aga mina mõtlen seda tõsiselt!