2019. aasta 17. juunil tegi Soome parlamendi liige Päivi Räsänen oma Twitteri-kontole postituse, mis tõi talle kriminaalasja. Sama aasta 24. juunil oli Helsingis algamas nädalapikkune LGBT-festival Helsinki Pride 2019. Räsänen on usklik inimene ja juba aastakümneid avalikult öelnud, et peab homoseksuaalseid suhteid patuks. Oma postituses ei kritiseerinud Räsänen siiski otseselt mitte Pride-festivali, vaid Soome luteri kirikut, mille liige ta on. Nimelt oli kirik teatanud üritusel osalemisest. “Kuidas sobib kiriku õpetuslik alus ehk piibel kokku sellega, et häbi ja patt tõstetakse esile uhkusena?” küsis ta. Sinna alla pani ta fotoülesvõtte Piibli Uue Testamendi Pauluse kirjast roomlastele, kus salmides 24-27 nimetatakse homoseksuaalset vahekorda loomuvastaseks, ihu häbistamiseks ja Jumala tõe vale vastu vahetamiseks. Sellest postitusest algas vihakõne-protsess, mis ei ole lahendust leidnud veel tänagi, pea neli aastat hiljem.
“Vihakõne” eest vanglakaristus
Loomulikult pole Räsänen Soomes vihakõne-uurimistes mingi üksikjuhtum. Näiteks määras Lõuna-Karjala rinkonnakohus eelmise aasta septembris elanikkonnagrupi vastase viha õhutamise eest Facebookis 46-aastasele mehele 30 päevamäära suuruse trahvi, mis mehe sissetulekut arvestades oli 1600 eurot. Mees oli postitanud oma Facebooki-lehele kaks kommentaari, milles kohtu hinnangul sisaldus asüülitaotlejate vastaseid eelarvamusi, solvanguid ja vägivallaähvardusi. Kommentaare võis näha umbes 200 mehe Facebooki-sõpra.
Kui üle 90% sarnaste juhtumite puhul on siiani määratud karistuseks rahatrahv, siis võidakse inimene mõista ka vangi. 2021. aasta augustis määrati 30-päevane tingimisi vangistus mehele, kes oma sõbra Facebooki-lehel arutles immigrantide tapmise üle, avaldades lootust, et vägivald nad Soomest minema ajab. Samuti tegi ta kohtu hinnangul nende kohta halvustavaid märkusi.
Immigrantidega seonduvad kommentaarid ja väljaütlemised on Soomes peamisteks “vihakõnejuhtumiteks”. Soome politsei andmetel teavitati 2021. aastal vihakuriteost 1026-l korral ja seda oli 20% rohkem, kui 2020. aastal. Viimasel kümnendil tehti enim teateid vihakuritegude kohta politseile 2015. aastal – 1250. Mullu olid enamik sellistest teadetest suulised solvangud, ähvardamised ja ahistamised, kusjuures ligi 70% põhines etnilisel päritolul. Samas vihaõhutamine oli raporti kohaselt 2021. aastal languses – teateid tuli 42% vähem kui 2020. aastal.
“Traditsiooniliselt” kohtu all põlissoomlased
Justkui traditsiooniks on saanud, et oma immigrantide või moslemite kohta öeldud lausete tõttu on mõni Soome põlissoomlasest poliitik uurimise all ja saab kohtus trahvi. Nende endine liider Jussi Halla-aho sai 2012. aastal Soome ülemkohtust lõpliku otsuse oma 2008. aasta blogipostituste kohta ning 50 päevamäära trahvi. Ta oli islamit võrrelnud pedofiiliaga ja öelnud, et somaallastel on eelsoodumus varastamiseks ning abirahast elamiseks.
Endine Põlissoomlaste erakonna liige Olli Sademies avaldas aga 2015. aastal Facebookis arvamust, et Aafrikast pärit immigrandid tuleks sundkorras steriliseerida, kirjeldas neid kerjustena jms. Selle eest mõisteti ta kohtus süüdi ja määrati 50 päevamäära trahvi.
2016. aastal kirjutas põlissoomlane Teuvo Hakkarainen pärast Pranstsumaal Nizzas toimunud islamistlikku terrorirünnakut, kui ründaja veoautoga rahvast rammis, Facebooki “moslemite-vastaseid kommentaare”. Ta sai selle eest 1160 euro suuruse trahvi.
Vihakõnes mõisteti süüdi ka endine Põlissoomlaste noortekogu juht Sebastian Tynkkynen. Ta sai üle 4000 euro trahvi selle eest, et postitas Facebooki foto terroristidest koos sõnumiga, et “nad kõik kummardavad Allahit”.
Juunis 2020 hääletas aga parlament Põlissoomlaste saadikult Juha Mäenpäält puutumatuse võtmise vastu. Mäenpää oli parlamendis kõnet pidades asüülitaotlejaid “sissetungivaks liigiks” nimetanud ja prokuratuur soovis selle alusel kriminaalasja algatada.
Põlissoomlasest poliitikut Jyrki Ålandit trahvis kohus mullu veebruaris aga 1200 euroga. 2019. aastal Facebooki postitatud videos tegi ta kohtu hinnangul immigrandi taustaga taksojuhtide aadressil märkusi, milles ähvardas neid vägivallaga ja 2021. aastal Youtube-s avaldatud videos avaldas lootust, et Turu linna Varissuo linnaosas elavad immigrandid ära surevad.
Samas sotsiaaldemokraadist parlamendi liikme Hussein al-Taee suhtes otsustas riigi peaprokurör 2021. aastal, et vihakõne-uurimist ei algatata. Al-Taee oli aastatel 2011-2016 teinud oma Facebooki kontol neli “vihakõne” mõttes huvi pakkuvat postitust. Ühes neist andis al-Taee mõista, et juutide iseloomuomaduseks on teisi oma ahnuses ära kasutada. Prokurör põhjendas asja algatamata jätmist sellega, et al-Taee oli ise postitused kustutanud ja rikkumised olnuks juba aegunud.
Ametkonnad tunnevad “vihakõne” pärast muret
Loomulikult võib nii mõnegi esile toodud poliitiku ütlust pidada koledaks, aga kas ja mida ühiskond võidab, kui politsei ja kohtuvõim järjepidevalt kellegi sotsiaalmeedia-postitustega tegeleb? Kas tõesti oleks parem, kui poliitikud ja kogu ühiskond hakkavad oma mõtteid juba eelnevalt tsenseerima? Kui kedagi ähvardatakse sõna otseses mõttes vägivallaga ja on kartus, et ähvardused teoks tehakse, siis on kõigile selge, et ühiskond peab end selliste inimeste eest kaitsma. Aga siin on küsimus pigem selles, kui kaugele saab ühiskond enesetsensuuri ja karistusähvardusega sõnavabaduse piire ahendada, et “vaen ja viha” jääks õhutamata ja keegi ei tunneks end enam “solvatuna”?
Soome ametkonnad ja ametiisikud on juba aastaid korranud, et olukord riigis on “vihakõne” leviku mõttes halb. Soome justiitsministeerium tellis 2020. aastal uuringu, selgitamaks “vihakõne” seisu soomekeelsetes veebikeskkondades. Esitletud tulemus näitas, et kahe kuu jooksul – uuring viidi läbi septembris-oktoobris 2020 – tuvastati umbes 300 000 vihakõne-juhtumit. Uuringu läbiviijad selgitasid, et enamik leidudest pärines väiksematelt suhtlusplatvormidelt ja foorumitest.
Et just vihakõne on suur probleem, rääkis 2017. aasta alguses ka Soome politseiülem Seppo Kolehmainen. Vihakuritegude teadete arv on kasvanud, kuid see on vaid jäämäe veepealne osa, ütles ta ja tunnistas, et ka tema on enda aadressil kohanud vihakõnet, kuid pole sellest politseile teada andnud. Ta lisas, et järgmisel korral võib ta käituda ka teisiti ning julgustas kõiki juhtumeid politseile teatama.
Sama aasta märtsis lükati politseis käima ka onlain-vihakõne vastane üksus ja inimesi kutsuti üles vihakõne kohta teateid tegema.
2017. aasta sügisel muretses eelkõige rassismi puudutavate vihakõne-juhtumite kasvu pärast ka toona värskelt Soome peaprokuröriks saanud Raija Toiviainen. “Meil on palju sotsiaalseid probleeme ja me peame suutma neist avalikult rääkida ja vajaduse korral kasutada karmi keelt, kuid on vastuvõetamatu, et keegi ähvardab, laimab või solvab teatud ühiskonnarühma ja solvab sel moel nende inimväärikust,” ütles ta.
“Vihakõne” menetletakse sõjakuriteona
Vihakõne-juhtumite menetlemine sõltub Soomes eelkõige peaprokurörist, sest Soome kriminaalseadustikus käsitletakse “elanikkonna grupi vastastast agitatsiooni” sõjakuritegude peatüki all. Konkreetne paragrahv ütleb: “Isik, kes teeb avalikkusele kättesaadavaks või levitab muul viisil avalikkuse seas või hoiab alles avalikkusele kättesaadaval kujul teavet, arvamust või muud sõnumit, mille puhul teatavat inimeste rühma ähvardatakse, laimatakse või solvatakse selle rühma rassi, nahavärvuse, sünnipära, rahvusliku või etnilise päritolu, usutunnistuse või veendumuste, seksuaalse sättumuse või puude või muul võrreldaval alusel, mõistetakse süüdi rahvastikurühma vastu suunatud agitatsiooni eest ja karistatakse rahatrahvi või kuni kaheaastase vangistusega.”
Sellisel kujul võeti säte vastu 2010. aastal, kusjuures varasemaga võrreldes toodi täpselt välja kaitstavad rühmad ehk selgesõnaliselt nimetati kaitsmise kriteeriumina ka seksuaalne orientatsioon. See aga on oluline ka Räsäneni juhtumi puhul.
Räsäneni juhtum teistsugune
Räsäneni juhtum erineb tema kolleegide-põlissoomlaste tavapärastest reljeefsetest immigrantide või terroristidega seotud väljendustest sotsiaalmeedias. Räsänen on pika kogemusega poliitik. Esimest korda valiti ta Soome parlamenti 1995. aastal. Aastatel 2004-2015 juhtis Räsänen Soome kristlikke demokraate ja 2011-2015 oli riigi siseminister. Ta on kristlane ja homoabielude vastane. Sooneutraalsed abielud seadustati Soomes 2017. aastal, alates 2002. aastast kehtis neil kooseluseadus. See tähendab, et debatt selle üle, mis on abielu, on ka Soome ühiskonnas käinud aastaid. 2004. aastal andis Soome luteri kiriku sihtasutus välja Räsäneni poolt kirjutatud traditsioonilist abielu kaitsva voldiku.18
Räsäneni ja temalt teksti kirjutamist palunud ning avaldamise eest vastutanud piiskop Juhana Pohjola jaoks ootamatult sai sellest samuti uurimise osa. Ka Pohjolale esitati süüdistus. Veebruaris 2020 andis ta eeluurimise raames politseile voldiku kohta ütlusi viie tunni jooksul.
Lisaks esitati Räsänenile süüdistus sõnavõtu eest rahvusringhäälingu raadiosaates. Peaprokuröri sõnul olid kõik süüdistuses käsitletud Räsäneni väljaütlemised homoseksuaalseid inimesi halvustavad ja diskrimineerivad ning nende võrdsust ja väärikust rikkuvad. Seetõttu ületasid need prokuröri sõnul sõna- ja religioonivabaduse piire ning võisid õhutada sallimatust, põlgust ja vihkamist. Räsänen vastas, et põhimõtteliselt on küsimus selles, kas Piibli õpetusest ja kristlusest tohib edaspidi Soomes rääkida või mitte.
Mullu märtsi lõpus mõisteti Räsänen ja Pohjola Helsingi ringkonnakohtus õigeks. Prokuratuur kaebas otsuse edasi ja asi tuleb apellatsioonikohtus arutlusele augustis. Räsänen ise ütleb, et vaatab protsessi jätkumisele rahulikult ning kinnitab vajadusel valmidust oma õiguste kaitseks ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöörduda. Põhjalikumalt Räsäneni hinnangutega käimasolevale protsessile saab lugeda temaga tehtud intervjuust.
