Mitte kõik ei tunne sõnavabaduse piiramise ees hirmu. Näiteks Ühendriikide – ja ka maailma – üks tuntumaid ja mõjukamaid väljaandeid The New York Times ei võtnud juuli alguses Louisiana föderaalkohtus tehtud olulist otsust kajastades fookusesse mitte valitsuse tegevust sotsiaalmeedia platvormide kaudu sõnavabaduse piiramisel, vaid oli selle valguses mures nn valeinfo kontrollimatu leviku pärast. Ajaleht kirjutas, et sotsiaalmeedia ettevõtetega suhtlemise piiramine “võib takistada koroonaviiruse pandeemia ja muude küsimuste kohta käivate valede ja eksitavate väidete vastases võitluses tehtavaid jõupingutusi.”
Teine mõjukas väljaanne Washington Post kirjutas kohe otsust kajastava uudise liidis, et “Trumpi määratud kohtuniku käik võib tagasi pöörata aastatepikkused jõupingutused valitsuse ja sotsiaalmeedia ettevõtete vahelise koostöö tõhustamisel”. Seda, et tegemist on just endise presidendi Donald Trumpi määratud kohtunikuga ehk seeläbi nende jaoks negatiivse varjundiga tegelasega, tõid kajastustes välja ka teised väljaanded. Samas jätsid nad märkimata, et Ühendriikide senat kinnitas Louisiana läänepiirkonna ringkonnakohtu (U.S. District Court for the Western District of Louisiana) kohtuniku Terry A. Doughty 2018. aasta märtsis ametisse ühehäälselt ehk tema poolt hääletasid nii demokraadid kui vabariiklased.
Ka Doughty nüüd tehtud otsuse põhjenduste käsitlemine ajakirjanduses jäi üldjuhul poolikuks.
“Ajaloo kõige ulatuslikum sõnavabaduse vastane rünnak”
Ent just selle otsuse tausta ja põhjuseid jõudis kohtunik Doughty ettekirjutuse juurde kuuluvas 155 lehekülje pikkuses selgituses loetleda üksjagu. “Kui hagejate väited on tõesed, siis on tegemist vaieldamatult kõige ulatuslikuma rünnakuga sõnavabaduse vastu Ameerika Ühendriikide ajaloos. Väidetava desinformatsiooni mahasurumiseks on föderaalvalitsus ja eriti siin nimetatud kostjad väidetavalt jultunult eiranud põhiseaduse esimese paranduses (First Amendment) toodud õigust sõnavabadusele,” kirjutas Doughty.
Esimesteks hagejateks on selle kohtuasja puhul Missouri ja Louisiana osariigid, mille peaprokurörid andsid 2022. aasta mais president Joe Bideni ja tema valitsuse ametiisikute vastu sisse hagi, milles selgitasid, et Bideni administratsioon rakendab sotsiaalmeedia ettevõtete kaudu ja neid survestades tsensuuri ning surub seeläbi alla põhiseaduse esimeses paranduses kaitstud sõnavabadust. Kaebajad märkisid, et erinevate teemade raames on teabe levikut piiratud “väärinfo” vastase võitluse kattevarjus, sh tsenseeritud tõepärast infot, mis on seotud Covid-19, vaktsiinide, valimiste jm teemadega.
2022. aasta sügisel lisandusid samasse kohtuasja hagejatena viis eraisikut – Stanfordi ülikooli meditsiiniprofessor dr. Jayanta Bhattacharya, Harvardi meditsiinikooli professor dr. Martin Kulldorff, psühhiaater dr. Aaron Kheriaty, väljande The Gateway Pundit looja Jim Hoft ja tarbija- ning inimõiguste eest seisva ühingu Health Freedom Louisiana üks eestvedaja Jill Hines.
Tsensruur laial skaalal: ka paroodiat keelati
Tsensuuri kohta on põhjalikus hagis välja toodud palju näiteid. Üldjoontes surusid ametnikud Google’i, Facebooki, Twitteri ja teiste sotsiaalmeedia platvormide abil maha võimu ja teostatava poliitika vaatest ebamugavaid seisukohti, teavet ning väiteid. Märgilise teemana on hagejad esile toonud Hunter Bideni sülearvuti-loo leviku piiramise – 2020. aasta oktoobris ei lubatud sotsiaalmeedias jagada toona veel presidendiks kandideerinud Joe Bideni poja Hunter Bideni sülearvutist leitud materjalide põhjal valminud artikleid, mis viitasid ka Joe Bideni korruptiivsele tegutsemisele. Sellist leviku piiramist suunasid taustal Föderaalse Juurdlusbüroo (Federal Bureau of Investigation – FBI) töötajad, kes hoiatasid sotsiaalmeedia ettevõtteid juba tükk aega ette, et tulemas on Hunter Bidenit puudutav lugu, mille materjal olevat saadud häkkimise teel ja mille taga on ilmselt mõni teine riik. Loo ilmudes avaldati kiirelt ka kiri, millele oli alla kirjutanud “enam kui 50 endist luureametnikku” ja mis ütles, et sellel lool on “kõik Venemaa info-operatsiooni klassikalised tunnused”. Tegelikult sellised seosed puudusid ja ka käik artiklites avaldatud väited vastasid tõele.
Selle juhtumi kõrval tabas tsensuur postitusi, mis kahtlesid 2020. aasta presidendivalimiste aususes või osades osariikides kasutusel olevas kirja teel hääletamise turvalisuses. Isegi majanduse olukorra kohta negatiivseid postitusi tehes võis inimene ametnikest ja sotsiaalmeedia ettevõtete töötajatest otsustajate hinnangul sõnavabaduse piire ületada.
Covid-19 pandeemiaga seoses tsenseeriti viiruse võimaliku laboripäritolu kohta käivat infot ja sõnavõtte, mis kritiseerisid viiruse leviku piiramiseks kasutatud lukustamispoliitikat. Eraldi suure teemana ei lubatud avalikult kahelda Covid-19 vaktsiinide turvalisuses ega tõhususes.
Samuti on välja tulnud juhtumeid, kus ametnikud reageerisid jõuliselt Bideni negatiivses valguses kujutamisele või tema pereliikmete parodeerimisele. Viimase kohta on näide 2021. aasta algusest, kui Bideni üks digitaalstrateegia eest vastutavaid ametnikke Rob Flaherty, saatis Twitterile teate, kus selgitas, et ei oska isegi rõhutada, kui tähtis on tema poolt tõstatatud küsimus kiiresti lahendada. Teade puudutas Bideni lapselast, toona 20-aastast Finnegan Bidenit, õigemini teda parodeerivat kasutajakontot Twitteris. “Palun eemaldage see konto viivitamatult,” kirjutas Flaherty. Vaid 45 minutit hiljem oli palve Twitteri poolt täidetud. Selle kõrval tasub mõelda, kas tavainimesel sotsiaalmeedia platvormide klienditoele kirjutades, on üldse kunagi võimalik mingit mõistlikku vastust saada?
Kuidas käis tagakiusamine
Kohtuasjale lisandunud eraisikutest hagejatel on aga igaühel oma lugu, mis räägib erafirmade kaudu toime pandud riiklikust tagakiusamisest ja sõnavabaduse lämmatamisest.
Professorid Bhattacharya ja Kulldorff sattusid tsensuuri hammasrataste vahele pärast seda, kui avaldasid oktoobris 2020 Great Barringtoni deklaratsiooni – see nõudis mõistuspärast pandeemiapoliitikat ja kritiseeris ühiskondade lukustamist, millest saadav võimalik kasu polnud sellest tuleneva hiiglasliku kahjuga kuidagi võrreldav. Selle deklaratsiooni jagamist takistati kõigil suurematel sotsiaalmeedia platvormidel. Kulldorff kirjeldab ka, kuidas tema erinevatel teemadel tehtud Twitteri-postitusi tsenseeriti – näiteks siis, kui ta tõi välja, et nõue, mille kohaselt kõik inimesed peavad end vaktsineerima, on teaduslikult vigane. Samuti siis, kui ta tegi põhjendatud kriitikat maskikandmise nõude suhtes. Youtube võttis maha ühe Florida osariigis toimunud kuberner Ron DeSantise modereeritud ümarlaua-vestluse, kus Kulldorff, Bhattacharya ja teised peavad küsitavaks nõuet, mille kohaselt lapsed peavad maski kandma. Suhtlusvõrgustik LinkedIn tsenseeris Kulldorffi näiteks siis, kui ta postitas, et läbipõdemisest saadav immunsus on tugevam kui vaktsineerimise järgne ja märkis, et tervishoiuasutused peaksid palkama, mitte vallandama haiguse läbipõdenud meditsiiniõdesid. Vallandati teatavasti neid, kes vaktsineerimisest keeldusid.
Ühingu Health Freedom Louisiana üks juhtidest Jill Hines koges tsensuuri samuti Covid-19 puudutava poliitikaga seoses. Ühing seisis vastu nn lukustamispoliitikale juba alates aprillist 2020 ning hakkas Facebookilt ka kohe hoiatusi saama. Samuti postitasid nad infot vaktsiinide kõrvalmõjude kohta ja olid vastu maskikohustusele. Postitusi tsenseeriti lisaks Facebookile teistel sotsiaalmeedia platvormidel ning nende levikut piirati – postituste nähtavus vähenes 1,4 miljonilt kontaktilt kuus 98 000ni. Hines märkis, et piirangud kehtestati ka tema isiklikule kontole. Osad tema juhitava ühinguga seotud kontod lõpuks kustutati.
Dr. Kheriaty tunnetas aga tsensuuri samuti pärast seda, kui hakkas postitama kriitikat koroonapoliitika ja vaktsineerimiskohustuse sisseviimise aadressil. Tema puhul rakendas Twitter postituste leviku varjatud piiramist, mis tähendab, et neid ei kuvatud isegi enam tema jälgijatele. Sarnast salajast leviku piiramise taktikat kasutas Twitter ka näiteks Bhattacharya puhul, kes sai sellest teada pärast seda, kui ettevõtja Elon Musk Twitteri omanikuks sai ja sealseid tsensuuripraktikaid avalikustama hakkas. Oleme sellest, kuidas Twitteris valitsusasutuste näpunäidete järgi sõnavabadust piirati, kirjutanud siin.
Väljaande The Gateway Pundit omanik ja juht Jim Hoft tõi välja, et Twitter peatas 2021. aastal mitmel korral ligipääsu väljaande kontole postituste tõttu, mis puudutasid Covid-19 vaktsiine ja kirja teel hääletamist valimistel. Püsivalt kustutati väljaande konto Twitteris pärast ühe turvakaamera video postitamist, millel oli väidetavalt näha, kuidas 2020. aasta presidendivalimiste öösel kell 03:30, saabusid kaks kaubikut, milles väidetavalt olid kastidesse pakitud valimissedelid, ühe hoone juurde. Teisisõnu viitas see postitus võimalikule valimispettusele. Samuti eemaldas väljaande kontolt ühe valimisi käsitleva video Youtube ja erinevaid meetodeid nende sisu diskrediteerimiseks kasutas ka Facebook – näiteks lisas postitusele märke, et tegemist on valeinfoga vms.
Vastutavad konkreetsed ametnikud
Mõistetavalt on hagejate toodud näited nende kogemusest tulenevad üksikjuhtumid, kuid ilmselt pole liialdus väita, et sarnaseid lugusid võiks rääkida veel miljonid sotsiaalmeedia kasutajad üle maailma. Ka Vabaduste portaalil on võrdlemisi värske kogemus 2023. a. juunist, mil postitasime Facebooki video “Mis oli Covid-pandeemia suurim vale?”. Üsna pea pärast video üles laadimist teatati meile, et postitus läheb vastuollu Facebooki Covid-19 puudutavate kogukonnareeglitega ja selliste postituste tegemine võib lõppeda meie lehe eemaldamisega platvormilt. Mis täpselt video sisus ei sobinud, teates välja ei toodud. Videos vastasid neli teadlast, keda intervjueerisime, küsimusele: mis oli nende hinnangul koroonakriisi kõige suurem vale, mida inimestele räägiti? Tõenäoliselt häiris Facebooki “faktikontrolöre” enim molekulaarbioloogi dr. Jonathan Gilthorpe’i vastus, kes ütles otse, et väide, justkui koroonavaktsiinid oleksid “ohutud ja efektiivsed”, on vale.
Oluline on siin tajuda, et kirjeldatud viisil ei suru sõnavabadust maha mitte erafirmad omast tarkusest, vaid sellist tsensuuri on nõudnud ja rakendanud maailma võimsaim riik läbi oma ametkondade ja ametnike. Ehk teisisõnu kodanikke teenima pidavad ametnikud trambivad hoopis riigi võimu kasutades kodanike põhiõigusi jalge alla. Seejuures ongi nimetatud hagi esitatud konkreetsete ametnike vastu, kelle eesotsas on president Joe Biden, tema pressisekretär Karine Jean-Pierre ning veel terve rida ametiasutustes erinevatel positsioonidel töötavaid isikuid, kes sotsiaalmeedia ettevõtetega suheldes tsensuuri rakendasid.
Ametiasutustest on kostjana nimetatud nt Ühendriikide Toidu- ja Ravimiametit (Food & Drug Administration – FDA), Haiguste Ennetamise ja Tõrje Keskust (Centers of Disease Control and Prevention – CDC), Anthony Fauci juhitud Allergia- ja Nakkushaiguste Instituuti (National Institute of Allergy and Infectious Diseases – NIAID), justiitsministeeriumit (Department of Justice), riigidepartemangu (U. S. Dept of State), FBI-d jne.
Kuna kõigi nende ametite ja isikute tegevus oli suunatud tsensuuri teostamisele, otsustaski kohtunik Doughty küllalt ebatavalise korralduse kasuks ja keelas neil ajutiselt sotsiaalmeedia ettevõtetega suhtlemise. Seejuures märkis kohtunik oma otsust põhjendades, et hagejad on nõuetes tõenäoliselt edukad ehk riik ja selle ametnikud on tõepoolest jõhkralt põhiseaduse esimeses paranduses kaitstud sõnavabadust alla surunud. “Covid-19 pandeemia ajal, mida ehk kõige paremini iseloomustab laialt levinud kahtlus ja ebakindlus, näib Ameerika Ühendriikide valitsus olevat võtnud endale orwelliliku “tõeministeeriumi” sarnase rolli,” kirjutas Doughty. Kehtestatud keeld ei kohaldu suhtlemisele, mis puudutab võitlust kuritegevusega, reageerimist riiklikele julgeolekuohtudele ja muudele tõsistele avalikku korda või heaolu ohustavatele küsimustele.
Bideni administratsioon ettekirjutust täita ei soovi ja andis sisse apellatsiooni, et kõrgem kohus selle tühistaks. Apellatsioonikohus otsustas eelmisel reedel, et kaebus tuleb menetlusse võtta ja pani ettekirjutuse menetlemise ajaks esialgu pausile.
Viimastel aastatel laienenud tsensuurist maailmas oleme oma portaalis avaldanud ka põhjaliku kahe-osalise analüüsi “Kuidas tsensuur on paisunud”: 1. osa ja 2. osa.
