Kui Kliimaseaduse eelnõu väljatöötamise kavatsus septembris 2023 avalikuks kommenteerimiseks välja pandi, oli Tartu Ülikooli poolt kirjastatud „KLIIMAMUUTUSTE ABC: PÕHJUSED, MÕJUD, LAHENDUSED. Teaduspõhine õppematerjal kliimamuutustest“ (30 lk) ilmselt juba trükivalmis. Kasutasin võimalust Kliimaseaduse VTK avaliku kommentaari esitamiseks ning kommenteerin alljärgnevas ka mõningaid „teaduspõhises õppematerjalis” (ABC) silma riivanud lõike.
ABC näib olevat mõeldud juhendmaterjaliks kliimapoliittöötajale, milles kombineeritakse valitud fakte ja hüpoteese, kildkondlikku soovmõtlemist ja vastuolulise mahavaikimist. Avalõigust selgub dokumendi eesmärk – võitlus “Eesti inimeste suure kliimaskeptilisusega”, mis “püstitab väga suured tõkked kliimamuutustega kohanemiseks ja nende leevendamiseks” (lk 4). Paraku on ülikool selle trükisega triivinud üsna kaugele allavoolu endise rektori ja paleoklimatoloogi Volli Kalmu nägemusest, mis on seni leitav aastal 2009 Horisondis ilmunud artiklist:
„Esimene, mida minevikust õppida võiks, on teadmine: kliima on läbi kogu Maa ajaloo pidevalt muutunud, muutub praegu ning pole teada ühtegi tõsiselt võetavat põhjust, miks ei peaks muutuma ka tulevikus. … Üleskutse võidelda kiimamuutuste vastu on oma olemuselt ettepanek fikseerida Maa kliima niisugusena, nagu see on hetkel, või nagu see oleks õige meie ettekujutuses. … Paraku pole inimene võimeline peatama globaalset kliimat kujundavaid looduslikke protsesse, nagu pole võimalik vältida ka öö ja päeva vaheldumist. … Globaalse soojenemisega seoses on ebaõiglaselt ühekülgselt keskendutud süsinikdioksiidi sisaldusele atmosfääris ja osalusele kasvuhooneefekti tekitamises, seda eriti laiale lugejaskonnale suunatud meedias.”
Kaudselt toob ABC meeltesse ka Tartu Ülikooli esimese rektori – Georg Friedrich Parrot -, kellega ingliskeelse nimetusega parroting tähistataval tegevusel küll otsest sidet ei ole: see viitab analoogiale mõõduka mälumahuga linnuriigi esindajaga, kes on võimeline piisavalt sageli kuuldud lausendeid sügavama analüüsita taasesitama. Paraku kordavad kaks viiest ABC kokkuvõtvast sõnumist ebaüllatuslikult just Valitsustevahelise kliimamuutuste paneeli (Intergovernmental Panel on Climate Change – IPCC) aruannete poliitkokkuvõtetel põhinevaid hüüdlauseid – „Soojenemine on inimtekkeline”, „Soojenemise pidurdamiseks tuleb laiaulatuslikult vähendada kasvuhoonegaaside heitkogust”.
IPCC ja valeinfo
IPCC aruanded sisaldavad küll üksjagu adekvaatset kliimateadust, kuid nende tuhandete lehekülgede lugemisest säästvad lühikokkuvõtted on kujunenud poliitiliste eesmärkidega tööriistadeks, mida osa rahvusvahelisest teadlaskonnast juba aastaid kritiseerinud on. Viimase, järjekorras juba kuuenda IPCC kliimaaruande AR6 puudusi käsitles teadlaste kliimadeklaratsiooni „There is no climate emergency”1 haldava organisatsiooni Clintel Foundation vastulause „The Frozen Climate Views of the IPCC” (181 lk)2. IPCC’d on valeinfo allikaks nimetanud aasta 2022 füüsika nobelist John F. Clauser ning mainekas USA kliimateadlane Roger Pielke Jr. Lugemist väärib tunnustatud USA kliimateadlase dr Judith Curry äsjane blogiartikkel selle kohta, kuidas IPCC on aastakümneid tegelenud „konsensuse tootmisega” ning millist kahju see on ühiskonnale põhjustanud – väljakujunenud sekulaarse kliimamuutusreligiooni dogmaatika ohustab teadusrevolutsiooni põhiväärtusi ja vabadust vaidlustada institutsionaalset võimu:
„Climate change has become a secular religion, rife with dogma, heretics and moral-tribal communities. The secular religion of climate change raises concerns that are far more fundamental than the risks of bad policy. At risk is the fundamental virtues of the Scientific Revolution and the freedom to question authority.”3
ABC leheküljel 7 üritatakse soovmõtlemist serveerida tegelikkusena, mis on tuntud manipulatsioonivõte; pigem on rahvusvaheliselt märgav rohefrustratsiooni avaldumine:
“Tingimustes, kus keskkonna olukorra halvenemine on üha selgem ja kliimamuutustest põhjustatud tulvad, kuumalained ja põuad jõuavad pea kõikjale, küsib üha rohkem inimesi: „Kuidas mina saan kliima- ja loodushoidu panustada?“ Ning muudab oma tarbimiskäitumist, toetab ühiskondlikke reforme ning keskkonnahoidlikku poliitikat, edendades osalusdemokraatiat.”
Propagandistile antakse juhised uusreligioossete dogmade kinnistamiseks:
“Koolis toimub arutelu teemal: „Kliimakriis on osa laiemast keskkonnakriisist“ ja sind on palutud seda juhtima. Valmista palun arutelu ette ja pane kirja ideed, milleni arutlejad kindlasti võiksid jõuda!”
Leheküljel 10 lähtutakse IPCC „hokikepikõveral” põhinevast temperatuuriajaloost, mis kahandas „tööstusrevolutsiooni ajastu” algusele eelnenud väikese jääaja ning tänaseks veenvalt tõendatud 1000 ja 2000 aastat tagasi esinenud soojemate perioodide olulisust, pealegi on 2000-aastane periood Maa mitmemiljardilise ajalooga arvestades tühine:
“Säärane umbes ühekraadine soojenemine [aastast 1880] on vähemalt viimase paari tuhande aasta jooksul enneolematu ja on juba kaasa toonud märgatavad kliimamuutused kõikjal maailmas.”
Peatükis “A3 Senised kliimamuutused Põhja-Euroopas ja Eestis” (lk 10) ei käsitleta minevikus Eestis esinenud temperatuure, kuna see saadaks kirjutise eesmärgile vastupidise sõnumi – viimase 10000 aasta sees on Eestis olnud perioode, mille vältel temperatuurid on tänapäevaseid isegi mitme kraadi võrra ületanud ning ka sademete hulgad on olnud kaasaegsetest suuremad (ligikaudu 8000 kuni 3000 aastat tagasi, Vandel 2017). Koostasin graafiku, mis kujutab viidatud magistritöö tabelist 1 tuletatud, kuni 10000 aasta taguste aasta keskmiste temperatuuride erinevust tänapäevasest (2022: 7,1 °C, norm 6,4 °C, vasakul) ja samaaegset CO2 selgelt temperatuuri muutumisega mittekorreleeruvat kasvu atmosfääris (allikaks on andmed Antarktikast: EPICA Dome C Ice Core High Resolution Holocene and Transition CO2 Data. NOAA Paleoclimatology Program, edc-co2.txt).
Veel ridamisi ekslikke väiteid
Väide leheküljel 11 “Tööstusrevolutsioonijärgse kliima soojenemise peamiseks põhjustajaks oleme meie, inimesed” on vaidlustatud tuhandete teadlaste poolt juba enne eelpoolviidatud Clintel kliimadeklaratsiooni. CO2 kasvuhooneefekti küllastumine tänase osakaalu puhul atmosfääris on veel omaette teema.
Leheküljel 12 esitatud väide “Kliima soojenemise inimtekkelisust tõendavad mõõtmised ja selge loodusteaduslik arusaam soojenemise põhjustest” on eksitav, see ei vasta tänapäeva teaduslikule teadmisele: puudub viide „tõendavatele mõõtmistele”, mis on otsestena võimatud – vastavaid mõõteseadmeid pole olemas; soojenemise põhjuste ning selle inimtekkelise komponendi ulatuse üle jätkuvad teadusmaailmas vaidlused.
Väide leheküljel 14 “Kliimamuutuste ulatus sõltub lähisajanditel eelkõige inimkäitumisest” kuulub eelpoolviidatud põhjustel teadusliku fantastika valdkonda.
Leheküljel 16 peatükis “B1 Maa kliima tulevik” väidetakse viitega IPCC raportile AR6 WGI: “Kasvuhoonegaaside heitkoguseid vähendamata soojeneb Maa kliima mitme kraadi võrra, tuues kaasa senisest äärmuslikumad ilmaolud.” Ehk pole autorid kuulnud, et AR6 WG1 peatükist 12.5.2 leiab kaasaegsetel teadustulemustel põhineva tabeli 12.12, mille kohaselt piirdub kliimamuutuste kaasajal tuvastatud mõju eelkõige temperatuuride mõõduka tõusu ja jääkatte vähenemisega. Tabelis ei näidata enamiku juba praegu meedias valdavalt inimtekkelisusega seostatavate ekstreemsete ilmastikunähtuste avaldumist kahtlusteta etteennustatavatena ka aastal 2100 isegi tänaseks ka IPCC enda poolt ebatõenäoliseks tunnistatud äärmusliku stsenaariumi RCP8.5 puhul. See tekitab küsimuse: milles siis seisneb väidetav „kliimakriis”?
Samas esitatud väide “Tugeva soojenemisega kasvab tõenäosus ületada kliimasüsteemi kriitilisi piire ehk murdepunkte, mille järel muutuvad paljud protsessid looduses pöördumatult” põhineb taas hüpoteesidel, millel ei pruugi olla piisavat teaduslikku ega loogilist kandepinda: planeedi Maa ajaloos on esinenud perioode, mille vältel CO2 sisaldus atmosfääris on ületanud tänapäevast enam kui suurusjärgu võrra. Seejuures on enamasti puudunud ühene korrelatsioon temperatuuri muutumisega ning sageli on CO2 taseme muutused järgnenud temperatuurimuutustele, mis välistab tänapäeval propageeritava suunaga põhjuslikkuse.
Leheküljel 23 kiidetakse sisuliselt ökoterroriste kui massihariduse allikat: “Keskkonnaaktivismi üks olulisemaid rolle on seni olnud teadlikkuse tõstmine – protestiaktsioonide mõju teadlikkusele on arvestatav.“
Kas kliimaprobleem on 21. sajandi suurim väljakutse?
Leheküljel 27 väidavad autorid: “Praeguseks peab kliimaprobleemi 21. sajandi suurimaks väljakutseks 81% eurooplastest, ometi arvab vaid 48%, et nende riik suudab kliimalubadustega toime tulla (EIB 2022).” “Kuna tegemist on eeldatavasti valdkonda tundvate teadlastega, siis on raske uskuda, et nad polnud teadlikud viidatud EIB allikast kaasaegsemast uuringust “Special Eurobarometer 538: Climate change“, mille kohaselt pidas aastal 2023 kliimamuutusi maailma ees seisvaks suurimaks probleemiks keskmiselt 17% Euroopa Liidus küsitletuist; eelnevas, aasta 2021 uuringus, oli see osakaal 18%. Eestis küsitletuist andis sellise hinnangu kliimamuutustele aastal 2023 8% ning aastal 2021 14%. Detailidesse süveneja leiab aga raskesti seletatava üllatuse EIB uuringu andmetabelist: 81% asemel näib „kliimaprobleemi 21. sajandi suurimaks väljakutseks” pidavat vaid 41% eurooplastest (väli D14) ning 15% eestlastest (väli P14). Hollandis tuvastas EIB küll 44% küsitletutel kliimahirmud (väli AB14), kuid novembrikuised valimised võitis sellegipoolest partei, mille programm kuulutas CO2 heite piiramise mittevajalikkust ning lubas nii kohaliku kliimaseaduse kui Pariisi kliimaleppe paberihundile sööta.
On oluline mõista, mida peetakse silmas kliimamuutuste all. Sõnastikus leheküljel 29 antakse terminile “Kliima soojenemine ehk globaalne soojenemine (global warming)” ebateaduslikult alarmistlik sisu, millel IPCC terminite seas analoog puudub: “Inimtekkelisest kasvuhooneefektist põhjustatud energia akumuleerumine kliimasüsteemis, mis on mõõdetav Maa temperatuuri tõusuna. Kliima soojenemine põhjustab omakorda kliimamuutusi.” Seeläbi muutuvad automaatselt inimtekkelisteks ka “Kliimamuutused (climate change)”, mille sisuks olevat “Kliima soojenemisest tingitud muutused Maa kliimas.” Siinkohal on põhjust meenutada, et IPCC definitsioon ei loe kliimamuutusi automaatselt inimtekkelisteks, vaid käsitleb neid neutraalselt: “Climate change refers to any change in climate over time, whether due to natural variability or as a result of human activity.“4
Huvitav on ka termini “Kliimaprojektsioonid (climate projections)” selgitus: “Täppisteaduslikud tuleviku kliimatingimuste prognoosid, mis sõltuvad tulevastest inimtekkelistest kasvuhoonegaaside heitkogustest ja on kliimamuutuste leevendamise ja nendega kohanemise teaduslikuks aluseks.” IPCC ei räägi kliimaprojektsioonide puhul mingist täppisteadusest, mis ei saakski olla prognoosimisel eelduseks, rõhutades hoopis olulist ebamäärasust: “A projection of the response of the climate system to emission or concentration scenarios of greenhouse gases and aerosols, or radiative forcing scenarios, often based upon simulations by climate models. Climate projections are distinguished from climate predictions in order to emphasize that climate projections depend upon the emission/concentration/radiative forcing scenario used, which are based on assumptions, concerning, for example, future socioeconomic and technological developments that may or may not be realized and are therefore subject to substantial uncertainty.“5
Kuna ABC sissejuhatus kutsub üles kujundama “teadmistele tuginevaid väärtusi, hoiakuid ning oskusi”, mis tekitab vajaduse “selge riikliku poliitika järele, kuidas inimesi kliimamuutuste vallas harida”, meenuvad ajad, mil väidetavalt progressiivsel kuuendikul maailmast üritati kasvatada homo sovieticust. Põlvkonnad on vahetunud, kuid kuuleka ja vähenõudliku homunculus climaticuse aretamisel kasutatakse katkematu propaganda taustal sarnast metoodikat, kliimanoorte koondustest teisitimõtlejate „tühistamiseni”. Tahaks loota, et „Kliimamuutuste ABC” ei jõua mahuka vigade paranduseta kasutuselevõtuni haridussüsteemis indoktrineermistööriistana, vaid leiab oma praegusel kujul koha kliimateaduse ajaloo klaasvitriinis kui üks uuslõssenkismi ajastu eksponaate. Süsihappegaasi vastast võitlust õigustavatel dogmadel põhineval süsteemil on aga kliimaisemõtlemise levikust palju kaotada, mistõttu on karta püüdluste jätkumist sõnavabaduse piiramiseks.
- “Kliimahädaolukorda ei ole”. ↩︎
- “IPCC jäätunud kliimavaated”. ↩︎
- “Kliimamuutustest on saanud ilmalik religioon, mis on tulvil dogmasid, ketsereid ja moraalseid-hõimukogukondi. Ilmalik kliimamuutuste religioon tekitab muresid, mis on palju olulisemad kui halva poliitika riskid. Ohus on teadusrevolutsiooni põhivoorused ja vabadus seada kahtluse alla autoriteet.” ↩︎
- “Kliimamuutus tähendab mis tahes muutust kliimas aja jooksul, olenemata sellest, kas see on tingitud looduslikust muutlikkusest või inimtegevusest.” ↩︎
- “Projektsioon kliimasüsteemi reaktsioonist kasvuhoonegaaside ja aerosoolide heite- või kontsentratsioonistsenaariumitele või kiirgusmõjurite stsenaariumidele, mis põhinevad sageli kliimamudelite simulatsioonidel. Kliimaprojektsioone eristatakse kliimaprognoosidest, et rõhutada, et kliimaprojektsioonid sõltuvad kasutatavast heite/kontsentratsiooni/kiirgussunni stsenaariumist, mis põhinevad eeldustel, mis puudutavad näiteks tulevasi sotsiaalmajanduslikke ja tehnoloogilisi arenguid, mis võivad või ei pruugi realiseeruda ja seetõttu on nende suhtes suur ebakindlus.” ↩︎
Tuleb tunnustada loo autorit, hea töö, sest omaette väljakutse on kritiseerida teost, mis ei kannata kriitikat. Kõnealune ABC on poliitilise propaganda käsiraamat. Väga kahju on sellest, et meie ülikoolide teadlased, füüsikud, on lõpuks ka selle rongi peale hüpanud. Võtnud omaks kliimareligiooni.
ABC kõlavate avateeside tõestuseks ei esitata ühtegi teadustööd. Ainsad viited on teistele propagandateostele. Küll aga tõestatakse uuesti seda, et kliimateadusel ei ole reaalteadustega suurt seost, kui siis (ilu)kirjanudus-, reklaami-, psüholoogia-, sotsioloogia-, politoloogia- ja demagoogia distsipliinidega.
No, see oli raske lugemine.
Vajanuks ka veel lisamaterjale ja nendega töötamist.
Aga muidu tunnustan ka loo autorit.
Tänan positiivsete kommentaaride eest.
Haridusküsimustest huvitatul soovitan kuulata Arenguseire Keskuse konverentsil 28.11.2023 esinenud OECD haridusvaldkonna juhi Andreas Schleicher’i ettekannet “Koolide, õpetamise ja õppimise tulevik”, milles ei mainitud kordagi kliimamuutusi ega -kriisi, rohepöördest rääkimata. Lausa vastupidi – jääb kuulaja hinnata, mida selles lõigus silmas peeti:
“… we put them in our schools, we try to make them compatible, compliant with our ways of thinking, and maybe we lose some of that energy that is so important in the XXI century. I am a scientist by background and sometimes it breaks my heart when I see how we teach science like religion. We make people believe in some scientific theory, then we give them lots of exercizes to practice this and in the end we test whether they remember our answers. That has actually nothing to do with science. Science is about inquiry, its about questioning the established wisdom of our times, not reproducing.”
https://arenguseire.ee/videod/andreas-schleicher-koolide-opetamise-ja-oppimise-tulevik-inglise-keeles/