Napi kahe aastakümnega on kunagine äärmiselt haruldane soodüsfooria või sellega seotud diagnoos muutunud USA-s laialdaseks. Riigis on avatud sadu kliinikuid, mis pakuvad meditsiinilist sekkumist lastele, et nad saaksid end muu sooga esitleda, kirjutab The Free Press. Manhattani instituudi analüüsi järgi sai Ameerika Ühendriikides aastatel 2017–2023 soodüsfooria või sellega seotud diagnoosi 320 000–400 000 alaealist. Kusjuures erinevalt varasemast, mil soovahetust soovis väike hulk poisse, on nüüdset tõusu toetanud teismelised tüdrukud, kellest paljud ei olnud varem kunagi soolise identiteedi häireid väljendanud.
President Donald Trumpi administratsiooni üks esimesi otsuseid oli kehtestada korraldus, millega föderaalvalitsus loobus rahastamast, toetamast, edendamast ja abistamast laste üleminekut ühest soost teise ning lubas „rangelt jõustada kõik seadused, mis keelavad või piiravad neid destruktiivseid ja elu muutvaid protseduure”. Ligikaudu pooled, peamiselt konservatiivsed osariigid on laste ja noorte sooidentiteedi “ravi” moel või teisel püüdnud piirata.
Üks sellistest on Tennessee osariik, kus kehtiva seduse järgi ei tohi alaealistele määrata puberteediblokaatoreid või hormoone, et võimaldada nn soolist üleminekut või ravida soodüsfooriat. Samad ravimid on siiski lubatud muude meditsiiniliste seisundite korral. Sel põhjusel kaebasid kolm end transsooliseks pidavat alaealist, nende vanemad ja arst Tennessee osariigi kohtusse väitega, et seadus rikub põhiseaduse võrdsuse klauslit ning on soo ja transsoolisuse suhtes diskrimineeriv.
Juunis otsustas ülemkohus USA vs. Skrmetti kaasuses, et Tennessee osariigi seadus ei riku põhiseaduse võrdõiguslikkuse klauslit ning andis osariigile õiguse keelata või piirata meditsiinilist sekkumist alaealiste soosegaduse korral. Kuigi kohtuotsus on kitsas ega mõjuta muid osariike ja kinnitab vaid ühe osariigi õigust reguleerida soovahetusteemat, peetakse seda siiski äärmiselt oluliseks. Loodetakse, et otsus parandab nende noorte õiguslikku, keda sooideoloogia on soovahetuseni hullutanud ja kes soovivad nüüd oma päris sugu tagasi saada ning meditsiinilist sekkumist kahetsevad.
Manhattani instituudi teaduri Leor Sapiri sõnutsi annab kohtuotsus võimaluse piirata meetmeid, mida osariigi seadusandjad peavad kahjulikuks ja ebapiisavalt reguleerituks. Veel loodab Sapir, et otsus juhib rohkem tähelepanu, et alaealiste puhul on soovahetuse tõendusmaterjalid napid ega ole sel mõistlikku kliinilist põhjendust.
Seni on aga Ameerika Ühendriikides iga soolise küsimuse või kahtluse korral juba pikka aega olnud justkui ainsaks lahenduseks soovahetus. Sooidentiteedi häirega lastele ja nende vanematele on selgitatud, et ilma radikaalse ja kiire meditsiinilise sekkumiseta on suur tõenäosus, et laps teeb enesetapu. Soovahetusaktivistid nimetavad selliseid inimese elu rikkuvaid protseduure elupäästvaks raviks ja lapsevanematelt küsitakse sageli: „Kas te eelistate elus poega või surnud tütart?” (poiste vanematele vastupidi). Enamasti tähendab “ravi” normaalse puberteedi meditsiinilist blokeerimist ja seejärel vastassoo hormoone: tüdrukutele testosteroon, poistele östrogeen. Tehtud on ka keerukaid soovahetusoperatsioone, millega on konstrueeritud vastassoo tunnused. Nii on USA-s loendatud tuhandeid teismelisi ja isegi nooremaid tüdrukuid, kellel on rinnad eemaldatud.
Kuid nii mõneski muus riigis paistab tuule suund olevat lõpuks muutunud. Lisandunud on riike, kus on leitud, et soolise ebamugavustundega lapsed kannatavad sageli muude meditsiiniliste ja psühholoogiliste probleemide all, nagu autism, ADHD, depressioon, ärevus või on kogenud tõsist traumat. Näiteks Ühendkuningriigis avaldas lastearst Hilary Cass aruande (Cass Review), mille järgi on täiesti loomulik lapsepõlves ja noorukieas otsida identiteeti ja seejuures on harva vaja kliiniliselt sekkuda. Doktor Cass leidis, et soolise identiteedi ravis on lapsi petetud, sest meditsiiniliste sekkumiste teadusuuringud ja tõendid ei ole kvaliteetsed. Sageli on need valesti esitatud ja ülehinnatud. Ebaselged on ka puberteedi pidurdamise teaduslikud põhjendused, sest sellise sekkumise mõju on pigem nõrk ning mõju kognitiivsele ja psühhoseksuaalsele arengule on teadmata. Laste ja noorte sooidentiteedi ravi käigus peaks Cassi aruande järgi hindama ka lapse vaimset tervist ja neuroloogilisi arenguhäireid, sest sooline identiteedihäire võib olla seotud näiteks autismi ja ATH-ga. Soolist ebakõla ja kaasnevaid häireid tuleks aga ravida pigem tavapäraste psühholoogiliste ja psühhofarmakoloogiliste ravimeetoditega. Igal juhul oli Cassi aruanne peamine põhjus, miks mullu keelustati Ühendkuningriigis puberteediblokaatorid kui tõsise terviseriskiga ravimid alla 18-aastastele. Aruande alusel on valminud ka plaan, et sookliinikusse suunatud laste vaimset tervist tuleb hinnata, sh nende suhteid perekonnaga ja seda, kas nad tunnevad samasooliste vastu tõmmet.
Soome loeb aga alaealiste soodüsfooria esmaraviks psühhosotsiaalset tuge ja teraapiat. Puberteediblokaatorid (nt GnRH-analoogid) on lubatud ainult erandjuhtudel ning vaid siis, kui diagnoositud on raske ja püsiv soodüsfooria, tehtud on põhjalik psühhiaatriline hindamine, et välistada muud vaimse tervise probleemid, ning kui noor mõistab ravi tagajärgi ja suudab anda teadliku nõusoleku. Riigis peetakse teadmist blokaatorite pikaajaliste mõjude kohta puudulikuks ja seetõttu kasutatakse neid ettevaatusega. Sarnane suund on võetud ka Norras ja Rootsis.
