Uue vihakuritegude seaduse järgi on kaitstud isikuomadused rass, nahavärvus, rahvus, usutunnistus, rahvuslik või etniline päritolu, puue, sugu, sootunnused või seksuaalne sättumus. Uue õigusaktiga püütakse kaitsta inimesi, kes on sihikule võetud nende omaduste tõttu, kirjutab The Daily Sceptic.
Kuid uue seaduse kriitikute sõnutsi on „sugu“ defineeritud vägagi ebamääraselt ja kõikehõlmavalt. Nimelt on „sugu“ (ing k gender) määratletud kui „sugu või seda sorti sugu, mida isik väljendab end eelistavat või kellena end identifitseerib ning hõlmab transsoolisi ja muid sugusid peale mehe ja naise“, mis annab aluse eeldada, et õigusliku staatuse on saanud ka kõik tänapäevased väljamõeldud sood, millega inimesed end identifitseerida võivad. Seetõttu on seadust kritiseerinud isegi Iirimaa vähemuste esindajad ja aktivistid ning nimetanud uut regulatsiooni lohakaks ja nende õiguseid ohustavaks. Kui laiendada seaduse soomääratlust laialivalguvalt ja anda õiguslik staatus mistahes soole isiku enda sõnade alusel, õõnestab see nende rühmade kaitset, kellel on selged tunnused ja identiteet.
Uus regulatsioon annab võimaluse käsitleda juba seadustes sätestatud kuritegusid vihakuriteona. Näiteks võib kriminaalkahjude, avaliku korra rikkumise, kallaletungi, sundimise, tapmise või vigastamisega ähvardamise ning ähvardava või solvava materjali levitamise või avaliku näitamise süüdistusele lisada vihast tingitud raskendavad asjaolud. Kui kuritegu on tõendatult motiveeritud vihast või kui on vihkamist välja näidatud, võib teo eest määrata pikema vanglakaristuse. Kusjuures kui viha tõendid kaitstud karakteristikute vastu ilmnevad kohtumenetluse ajal, võib ka need menetlusse lisada raskendavate asjaoludena. Kriitikute sõnutsi aga piisab seejuures üksnes sõnadest, et süüdistatavat on teist kuritegu sooritades kuuldud midagi vihast ütlemas.
Seni oli Iirimaa üks vähestest Euroopa Liidu riikidest, peale Eesti ja Bulgaaria, kus vihakuriteod ei olnud seadusega reguleeritud, kuigi politsei neid siiski registreeris. Samas on vaenu õhutamine ja vihakõne olnud Iirimaal keelatud juba 1989. aasta vaenu õhutamise seadusega. Viimases käsitletakse sõnavõtte, mis on mõeldud ja võivad põhjustada füüsilist vägivalda. Kuid nende sätete alusel peab prokuratuur tõendama, et süüdistatav kavatses vaenu õhutada. Seeõttu on võimupoliitikud leidnud, et 1989. aasta sätted ei olnud piisavad ega käsitlenud küllaldaselt näiteks veebis toimuvat.
Vihakõne sätetest esialgu loobuti
Nüüd jõustunud seaduse võttis Iirimaa vastu pärast seda, kui valitsus otsustas loobuda algses seaduseelnõus olnud vastuolulistest vihakõne sätetest. Alguses koostatud eelnõu sätete järgi olnuks kuni viieaastase vangistusega karistatav mistahes sellise materjali edastamine, mis võib õhutada viha, ja kuni kaheaastane vangistus võinuks tabada ainuüksi sellise materjali valdamise eest. Seejuures vastutas süüdistatav isegi siis, kui ta ei kavatsenud vaenu õhutada. Säärane sõnastus võinuks tuua kaasused, kus end solvatuna tundvate (näiteks homofoobia süüdistus kristliku õpetaja vastu või transfoobia süüdistus sookriitilise feministi vastu) isikute avaldus andnuks aluse algadata uurimise. Igal juhul leidsid algse seaduse kriitikud, et isegi kui säärane süüdistus ei jõua kohtusse, siis sõnavabadust piiraks ainuüksi uurimise alla sattumise ähvarduski.
Ka kohendatud ja kärbitud seadusele seisid Iirimaa opositsioonipoliitikud teravalt vastu, sest tegemist on nende hinnangul seadusega, mille eesmärk on „hirmutada tavakodanikke, et nad ei saaks oma häält kuuldavaks teha”. Soomääratluse kõrval on seaduses teisigi probleeme. Näiteks defineeritakse juba sõna vihkamine kriitikute hinnangul liialt lihtsustatult: „vihkamine tähendab viha”. Ebamäärase definitsiooni alusel ei saa aga oodata, et õiguskaitseorganid suudaks usaldusväärselt ja järjekindlalt vihakuritegu tuvastada, saati selle eest siis süüdistust esitada või raskendavaid asjaolusid lisada. Leitakse, et ähmane definitsioon võib edaspidi anda alust rakendada meetmeid ka sõnavabaduse vastu.
Kuid tohutust kriitikast ja vastuseisust hoolimata on nüüd seadus esimesi päevi jõus ja seda on kohustuslik rakendada. Seejuures on justiitsminister Helen McEntee veendunud, et uus seadus annab selgelt teada, et vihakuriteo toimepanijad võetakse vastutusele ning seadust olevat riigis hädasti vaja olnud, sest politsei statistika järgi on vihakuridegude arv suurenenud. Ministri sõnutsi on valitsus kindlalt otsustanud ühiskonnast välja juurida vihast tingitud kuriteod.
Euroopa riikide kohustus selliste vihaseadustega tegeleda tuleneb sellest, et Euroopa Liidu riigid leppisid 2008. aastal kokku, et võtavad vihakuritegude regulatsiooni üle ka oma maa õigusesse. Ka Eesti valitsuses on plaan vihakõneseadusega edasi liikuda.
