Iiri president Michael D. Higgins allkirjastas oktoobri lõpus kriminaalõiguse (vihakuritegude) seaduse, mille esindajatekoda (Dáil Éireann) oli veidi varem tavapäraste aruteludeta vastu võtnud, kirjutab The European Conservative.
Iirimaa on vaenu õhutamise keelustanud küll juba 1989. aastal, kuid sealsed tänased võimupoliitikud räägivad, et regulatsioone tuleb täiendada, sest need ei adresseeri piisavalt veebis toimuvat suhtlust. Nii on riigis juba tükk aega toimunud vaidlused nii vihakuritegude seaduse kui ka näiteks sellega seotud vihakõneseaduse üle. Nüüd kiirustades vastu võetud osa puudutab vihakuritegusid, sest vihakõneseaduse menetlemiseks praegu valitsuses üksmeelt ei ole.
Uus regulatsioon võimaldab kuriteo eest määratavat vanglakaristust pikendada, kui tegu on tõendatult vihast motiveeritud või kui on vihkamist välja näidatud. Seadusemuudatusega sätestas Iirimaa oma kriminaalõiguses vihkamise nii rühma kui ka isiku vastu: „vihkamine tähendab viha isiku või isikute rühma vastu kaitstud karakteristikude alusel”. Kaitstud karakteristikud on rass, nahavärvus, rahvus, religioon, riiklik või etniline päritolu, päritolu, sugu, soolised karakteristikud, seksuaalne sättumus ja puue. Seejuures on oluline tähele panna seaduse uues sõnastuses olevat soo (gender) definitsiooni: „sugu tähendab inimese sugu või seda sorti sugu, mida isik väljendab end eelistavat või kellena end identifitseerib ning hõlmab transsoolisi ja muid sugusid peale mehe ja naise”. Kriitikud ütlevadki nüüd, et sellise ebamäärase ja kõikehõlmava definitsiooniga olevat õigusliku staatuse saanud ka kõik tänapäevased väljamõeldud sood, millega inimesed end võivad identifitseerida. Et absurdsele olukorrale tähelepanu juhtida, luges senaator Sharon Keogan Iiri senatis ette 72 soomääratlust, mida on on woke tänasel päeval tunnistada. Sõnavõtt kestis 25 minutit.
Vihakuritegude regulatsiooni vastu on sõna võtnud ka Iirimaa geiaktivistid ja feministid. Nende arvates on uus regulatsioon lohakas ja ohustab nende õiguseid. Kui laiendada seaduse soomääratlust laialivalguvalt ja anda õiguslik staatus mistahes soole isiku enda sõnade alusel, õõnestab see nende rühmade kaitset, kellel on selged tunnused ja identiteet.
Iirimaa opositsioonipoliitikud seisid küll seaduse muutmisele teravalt vastu, sest tegemist olevat seadusega, mille eesmärk on „hirmutada tavakodanikke, et nad ei saaks oma häält kuuldavaks teha”, kuid sellest hoolimata võttis parlament selle kiirustades vastu. Samas jättis Iiirimaa vihakuritegude seadusega seotud oleva vihakõneseaduse menetlemise mõni aeg varem seisma. Ka riigi justiitsminister Helen McEntee kinnitas septembris, et vihakõne sätetega pole plaani jätkata, vaid vastu võetakse üksnes vihakuriteo sätted.
Iiri opositsioon leiab, et valitsus surus õigusakti läbi kiirustades, vahetult enne üldvalimisi. Soomääratluse kõrval on seaduses teisigi probleeme. Näiteks defineeritakse juba sõna vihkamine kriitikute hinnangul liialt lihtsustatult: „vihkamine tähendab viha”. Ebamäärase definitsiooni alusel ei saa aga oodata, et õiguskaitseorganid suudaks usaldusväärselt ja järjekindlalt vihakuritegu tuvastada, saati selle eest siis süüdistust esitada või raskendavaid asjaolusid lisada. Leitakse, et ähmane definitsioon võib edaspidi anda alust rakendada meetmeid ka sõnavabaduse vastu.
Riikide tänane kohustus selliste vihaseadustega tegeleda, tuleneb sellest, et Euroopa Liidu riigid leppisid 2008. aastal kokku, et võtavad vihakuritegude regulatsiooni üle ka oma maa õigusesse. Iirimaa kõrval ei ole seni seda otsust Euroopa Komisjoni hinnangul täitnud ka Bulgaaria ja Eesti. Ka Eesti valitsuses on plaan vihakõneseadusega edasi liikuda.
