Vaimseks säilimiseks vajame ka puutumata loodust

Käimasoleva aasta märtsikuus viis Riigikantselei läbi uuringu, mille raames päriti küsitletuilt, kuivõrd nad tunnevad end Eesti ühiskonda kuuluvana. Eestlaste hulgast vastas “nõustun täiesti” vaid 51% küsitletuist, kõigi eestimaalaste arvestuses oli sama vastuse protsent 40%. Esimene number on seejuures vähem kui aastaga langenud praeguseni tollase 72% pealt, ehk et enam kui 20%. Olgugi, et kõik sellised küsitlused on mingil määral suhtelised, tundub see ometigi üks kõnekamaid numbreid, mis lähemas minevikus turu-uuringutes tuvastatud ning ses mõttes on tegelikult üsna hämmastav, kuivõrd on see meedias nö. radari alt läbi lennanud – isegi Riigikantselei ise andis uuringule pealkirjaks hoopis “Inimeste majanduslik kindlustunne on kasvanud”, kuna vastav number oli liikunud kolme kuuga 52-lt protsendilt 59-le. Kui rahvuskonservatiivne tiib välja arvata, oli üks väheseid, kes uuringule tähelepanu juhtis, president Karis, kes nentis veel hiljutigi intervjuus Eesti Ekspressile, et “see [51%] on kõige hirmuäratavam protsent”, märkides samas ka ära, et erakondade juhtidega suheldes polnud osad neist uuringust kuulnudki.

Kelle võim?

Kui sisuliselt pooled eestlastest ei tunne lõpuni, et oleksid osa Eesti ühiskonnast, siis tundub mulle midagi ikkagi mäda. Ja kui mitte-eestlaste hulgas ei küündi sama number isegi viiendikuni (see oli 18%), oleks ilmselt küüniline rääkida ka nn lõimumisstrateegiatest teisiti kui läbikukkumisena. Mis on siis sellise olukorra põhjus? Oleks võib-olla ennatlik süüdistada kõiges valitsuspoliitikat, aga samas tundub naiivne ka väita, et valitsuse ja valitsejate otsustel ja hoiakutel (“lugege mu huultelt” jne) sellega mingit pistmist ei ole. Peatun ühel elemendil, millel siinkohal samuti rolli näen.

Kui Rail Baltica või kavandatavate ulatuslike tuuleparkide osas korraldada referendum (kuigi esimesel puhul oldaks muidugi juba hiljaks jäädud), võib eeldada, et meelsus seisaks nende vastu – seda enam veel, kui säärane küsitlus toimuks mitte üldriiklikult, vaid just piirkondades, mida projektid otseselt mõjutavad. Mõlemat ettevõtmist on retoorikas põhjendatud (muuhulgas) kliima päästmisega, millisel puhul tunduks aga põhjendatud küsida, et kas siis, kui eesmärk on meie kui liigi ühise elukeskkonna päästmine, saab kellelgi üldse olla moraalset õigust selle pealt kasu teenida, ning millised oleksid arendajate hoiakud siis, kui neile säärane võimalus keelustada. Kas kõneleksime endiselt pakilisest kriisist, kus arutlemiseks pole enam lihtsalt aega?

Teine küsimus on see, et mitmete rahvakoosolekute ülevaateid lugedes, kipub tuuleparkide puhul ikka jälle korduma võimu ütlus, et argumente võib esitada, aga see, et praegune plaan rahvale lihtsalt ei meeldi või seda lihtsalt ei taheta, ei päde. Jätan siin isegi kõrvale võimude väidetava suutmatuse selle juures öelda, milline argument siis pädeks, ja küsiks hoopis, et kui võimu ülesanne on teostada rahva tahet, siis miks jääb argument kogukonna soovimatusest tuulikute järele ebapiisavaks? Või et kui rahva soovist ei piisa otsuste aluseks, siis kelle soovist piisab?

Ometigi ei peaks rahvast, kellelt oodatakse, et ta vajadusel oma riiki kaitsma asuks, kunagi panema olukorda, kus ta peab hakkama justkui iseennast, ja oma kodu, kaitsma selle sama riigi(võimu) eest. On lõpeks vaid loomulik, et inimene, kes tunneb, et tema häält kunagi ei kuulda, et tema soovidel ja eelisustel pole tema riigis või vallas kaalu – või veel enam, koroonakriisiga paralleeli tuues, kellele öeldakse, et “meid ei huvita sinu tahe” – minetabki varsti oma kuuluvus- ja osadustunde. Või kui võrrelda seda näiteks perekonnaga – kas tunneksime end päriselt kuuluvat perekonda, kus me teame, et meie soove otsustes kunagi ei arvestata?

Tuuleparkide vaimne kahju

Ent tuulepargid ja õigupoolest suurem osa kogu nn rohepoliitikast puudutab me olemises ja kuuluvuses ka üht veel sügavamat kihti. Nagu arutasin läinud aasta jõuludel oma podcastis Maarja Vaino ja Urmo Rausiga, on eestlane traditsiooniliselt sidunud oma identiteeti ja kuuluvust enam maa ja loodusega kui riigi ja valitsejatega. Just maa on andnud meile osaduse ja kindlustunde, suhte, mida isegi nõukogude võim hävitada ei suutnud. Just maast laulame me tundeliigutusega oma laulupidudel. Ulatuslikud plaanid katta Eestimaa tuuleparkidega ähvardab seepärast lüüa pöördumatu mõra meie olemasolu ja enesemääratluse põhimõttelisse alusesse. Inimesed, kelle kodutunne ja minapilt, rääkimata osadusetajust, on tihedalt seotud metsaveeruga oma küla taga või vaikeluga kodukandi järve ääres, võivad praeguste kavade järgi leida end peagi tööstusmaastikult, kus loodus jääb mastaapide võrdluses vaid ääremärkuseks kõrguvate betoonist ja fiiberplastist tootmisvahendite keskel (paljud planeeritavad tuulikud on ju nt kõrgemad kui Tallinna teletorn). Nii võib muutuda kogu me taju sellest, mis see maa meie jaoks üldse on, ning see jääb aastakümneteks räsima inimeste vaimu, kes ka materiaalselt sellest samas mingit hüve ei lõika.

Ainus saadavaks “hüveks” jääb naiivne ja utopistlik idee maailma päästmisest, milles ei Hiina, India, Ühendriigid ega õigupoolest üldse suurem osa maailmast sellisel kujul kaasa ei mängi. Tuuleparkide mõju loodusele endale, selle toimimisele ja liigirikkusele on veel omaette küsimus, sest eriti uute, hiigelkõrgete tuulikute puhul on katsematerjali olemasolu puudumisel tegelikult võimatu väita, milline see mõju täpselt saab olema. Öelda, et mõju üldse ei ole, on aga mitte lihtsalt rumal, vaid tegelikult ka pahatahtlik.

Üks kliimapaanika suuremaid puudusi ongi õigupoolest selle põhimõtteline hoolimatus looduse kui sellise suhtes, sest loodust käsitletakse selle raames enamasti täpselt samamoodi nagu mistahes varasemate utilitaristlike pürgimuste puhul – mitte dünaamilise elusorganismina, vaid ressursina, mida võime inimestena oma meele järgi hallata ja valitseda, hoolimata looduse enda sisemisest tasakaalust. Iga püüd näha ennast kui midagi loodusest kõrgemat lõpeb aga varem või hiljem iseenda asetamisega looja ehk jumala rolli. Et loodus sellele ei allu ja tagajärjed võivad olla hullemad kui probleem, mida oma sekkumisega püüame päästa, näib olevat õppetund, mida me ikka veel pole inimkonnana ja ühiskonnana selgeks saanud.

“Vaimline sisu”

Ernst Enno, üks meie kirjanduse vaieldamatuid klassikuid, kelle 150. sünniaastapäeva Eesti kirjandusüldsus äsja tähistas, kirjutas 1905. aastal ajakirjas “Linda”: “Ajalugu käib nende rahvastega iseäranis halastamatult ümber, kes oma esivanematelt päritud puhtad kombed ja kõlblised nõudmised maha jätavad. […] Kõigi asutustega ja ühisustega on lugu niisama olnud. Niipea kui liikmed vaimlise sisu, mis ühisuse ja asutuse elule kutsus, unustasivad, kadus ka asutuste ja ühisuste väärtus.” Enno toob seepeale näiteid Vana-Kreekast ja Roomast, mille allakäigu esmase põhjusena näeb ta just vaimse pärandi hooletusse jätmist ja unustamist.

Vaimsus ei ole tänapäeval ülearu moodne sõna ja võimgi kipub seda kasutama vaid siis, kui selle valgel annab iseennast suuremaks rääkida – näiteks siis, kui on kasulik meenutada Eestit Arvo Pärdi kodumaana, peatumata samas tema loome alusteesil inimesele vajalikust alandlikkusest oma tegeliku looja (ja tolle looduse) ees. Kas Ennot kuulataks kaasaegsena täna rohkem kui üle sajandi tagasi, tundub seepärast samuti kaheldav. Aga ometi on tema sõnum endiselt väga ajakohane – ja pangem tähele, seda kõnelduna isegi enne, kui Eesti Vabariik oli üldse loodud.

See, miks Eesti inimene ei tunne end oma ühiskonda kuuluvana, on ennekõike see, et meil puudub täna ühendav vaimne idee. Meil kõigil võivad olla erinevad nägemused sellest, milline täpselt peaks Eesti olema, aga selleks, et ühiskonnas säiliks sidusus ja sihipära, peab neis kuitahes erinevates nägemustes säilima mingisugune ühendav tuum või ühisosa. Mingigi liitev arusaam sellest, mida meil tuleks ilmtingimata alal hoida (ehk mille suhtes olla konservatiivne) ja sellest, mille suunas edenemiseks muutuda (ehk progresseeruda). Üks, mida taasiseseisvumise aastad peaks olema meile tänaseks küll õpetanud, on see, et liitev väärtus ei saa olla ainuüksi oma riik kui pelk juriidiline kehand. See ei saa enam olla ka Läänele järele jõudev materiaalne heaolu, mis kannustas meid palju taasiseseisvumise algaastatel. Vaja läheb “vaimlist sisu“.

Tänapäeva maailm vaatab oma vaimses eemaldumuses kõike paljuski käegakatsutava, materiaalse ja numbrites mõõdetava väärtusena (või väärtusetusena). Kõik vaimne on aga juba oma olemuselt peenekoeline – seda ei saa pihku võtta, tabelisse kirjutada, sellele näppu peale panna, aga seda on ometigi tajuda. Nii kõnelevadki ühiskonna lõhkiolekust täna nii kirjandusuurijad kui spordikommentaatorid, nii koolijuhid kui riigi president. Isegi vaimsust ja selle tähtsust eitades tuntakse ometi ära meie ühiskonna tänane puudujääk.

Minugi pilk on juba mõnda aega täis nukrust. Midagi on meie maal põhimõtteliselt muutunud. Või nagu “Hamletis“ öeldakse, aeg on liigestest lahti. Ning üksik laulupidu meid sellest ei päästa – olgugi et piletite erakordne menu kinnitab ehk vaid sedasama eelnimetatud puudust. Lähen vahel veel lohutuseks metsa, mere äärde. Söön mõne kadakamarja, kuulan linnulaulu, märkan elust kihavat suve. Sest ka meie loodus – ja ennekõike just inimesest puutumata, inimese “märgita“ loodus – on seesama meie “vaimline sisu“.