California ülikooli epidemioloogia osakond analüüsis New York Timesis (NYT) ilmunud, koroonapandeemiat käsitlenud artiklite parandusi. Eesmärk oli välja selgitada uudiskajastuste kallutatus, sest juba 2018. aasta arvamusküsitluses pidas 62% ameeriklastest meediat kallutatuks. Nüüdki leidsid teadurid hulgaliselt tõendeid, et koroonapandeemia käsitlused NYT-is ei olnud erapooletud ja hindasid üldjuhul viiruse ohte üle, kirjutab City Journal.
Aastatel 2020–2024 avaldas NYT 576 parandust 486 artiklile. Eksida on inimlik, kui kajastada uudiseid ebakindlal kriisiajal ja tohutus infokülluses. Kuid uudiste erapooletust saab eeldada vaid siis, kui eksitakse võrdlemisi ühtlase sagedusega. Käesolev uuring seda ei kinnitanud. Leiti, et ajalehe eksimused võimendasid viiruse ohtlikkust, liialdasid selle leviku vastu rakendatud meetmete tulemuslikkusega ning jätsid olukorrast palju tõsisema mulje kui see tegelikult oli.
Sääraste artiklite vigu parandati kaks korda tihemini kui selliste, mis viiruse võimalikke kahjusid alahindasid. Kõigist koroonapandeemiat käsitlenud ekslikest uudistest olid 55% sellised, mis hindasid viiruse kahjusid üle, ja vaid 24% sellised, mis hindasid kahjusid alla. Võib öelda, et kui NYT eksis, tegi ta seda viisil, mis õhutas hirmu ja innustas rakendama kahjulikke sotsiaalseid piiranguid. Näiteks üheks märkimisväärseimaks veaks peavad uuringu koostajad teadet, et COVID-19 tõttu on haiglaravi vajanud 900 000 last, kuid arv parandati hiljem 63 000-ks.
Veel selgus, et paranduste hulk erines ka ajakirjaniku kaupa. Kümme ajakirjanikku põhjustasid kokku 24%, kuid üks ajakirjanik lausa 7% kõigist parandustest. Sellistes artiklites kippus peale pandeemia liialduste leiduma ka ajakirjaniku emotsioone.
Kusjuures tähelepanuväärne on, et koroonapandeemia ajal võitlesid valitsused oma sõnade ja kampaaniatega sotsiaalmeedias leviva väärinfoga, mis tegelikkuses ei olnud tihti vale, vaid lihtsalt faktid, mille alusel valitsuste poliitikat kritiseerida sai või mis muudel põhjustel ametkondadele ei meeldinud. Nn peavoolumeediast väärinfot aga ei otsitud ning neid kujutati tõe vahendajatena. Ka käesolev uuring näitab, et selline tiitel võib nii mõnigi kord olla põhjendamatu. Samuti on suuri väljaandeid, nagu ka NYT-i, tabanud viimastel aastatel üha rohkem ideoloogilise kallutatuse süüdistusi. Väljaanne on selleks ka põhjust andnud, vallandades toimetajaid ja ajakirjanikke käsitluste või arvamuste eest, mis on vastuolus nn progressiivse ideoloogiaga. Teisisõnu on ajalehe moonutused kallutatud samas suunas nagu tema poliitilisel eeskujul. Nimelt olid koroonapandeemia ajal vabariiklased pigem skeptilised viiruse kahjude ja ulatusliku sekkumise suhtes, kuid demokraadid pooldasid tugevat poliitikat, sh kohustust vaktsineerida ja kanda maski. NYT peegeldas oma väljamõeldistega seega pigem demokraatidele omaseid hoiakuid.
Uuringu autorite sõnutsi tekitab nn peavoolumeedia niivõrd tugev kallutatus muret. Ajakirjanduse ülesanne peaks olema uudiste erapooletu kajastamine, mis ei tohiks hoogu anda põhjendamatule paanikale või hirmule.
