Tõnis Arro arvustab Douglas Murray raamatut: kas hulkade sõgedus hakkab taanduma?

Douglas Murray. Hulkade sõgedus: Sugu, rass ja identiteet. Inglise keelest tõlkinud Maarja Maasikas, toimetanud Hille Saluäär. Tallinn: Postimees Kirjastus, 2022. 280 lk. Arvustus on esmalt ilmunud ajakirjas Akadeemia, märts 2023.

Douglas Murray eeldas oma identiteedipoliitikatest rääkivat raamatut avaldades, et see viib tema väljaviskamiseni kõikidest viisakatest seltskondadest, nagu on juhtunud paljudega, kes on julgenud olla kriitilised valitseva narratiivi suhtes nõndanimetatud vähemuste teemal (naised, värvilised, LGBT+). Piisab ju kellegi „tühistamiseks“, vallandamiseks, paariaks kuulutamiseks kasvõi sellest, kui ta julgeb öelda, et meestel ja naistel on ikka teatud erinevusi või üldse mainida, et tegelikult on olemas mees- ja naissugu. Aga jääda ellu, väites, et homoabielude teema ei ole üldse homode endi vaid homo-aktivistide agenda ja öelda, et trans-soolisuse aktivistide valdav narratiiv on üsna vastupidine naisõiguslaste omaga ehk siis, kokkuvõtlikult, ei ole olemas mingit LGBT+ agendat, mis kõiki neid gruppe ühendaks, on ikka tõeline julgustükk. Selleks peab kõigepealt olema ise gei, teiseks aga väga tunnustatud publitsist, kes oma mõtteid rahulikult ja argumenteeritult esitab. Nendele tunnustele Douglas Murray vastab ja saab endiselt avalikult ringi käia ja paljudes kanalites esineda. Võimalik ka, et raamatus kirjeldatud hulluste kõrgaeg hakkab mööda saama ja iga mõistuse häält esindav sõnumitooja ei kuulugi enam alati hukkamisele. Vähemalt nii võime loota.

Douglas Murray pole Eestis vähetuntud. Tema esimene raamat – „Euroopa kummaline surm“ on Eesti keeles avaldatud ja leidnud põhjalikku tutvustamist siin ja pealiskaudset halvustamist mujal. Selle aasta alguses Eesti keeles ilmunud “Hulkade sõgeduse” halvustamisel on Sirbis veel sammu võrra edasi astutud – arvustuse autor on tema käsutuses olnud tähemärgid ära täitnud nii, et raamatust me midagi teada ei saagi.

„Hulkade sõgeduse“ alapealkirjaks on „sugu, rass ja identiteet“. Raamat käsitleb identiteedipoliitikate ajalugu ja hetkeseisu. Raamatus on neli suurt peatükki: „Gei“, „Naised“ „Rass“ ja „Trans“ ning kolm vahepala, mis räägivad selle võitluse marksistlikest juurtest, võitlusele enneolematut hoogu andvast tehnoloogiast, ja andestamisest, mis näib olevat kaduv nähtus.

Kõik raamatus kirjeldatud liikumised on kunagi alguse saanud kui võitlused inimõiguste eest. Aga just siis, kui võit on juba käes ei taha võitlejad saavutatuga rahule jääda ja hakkavad hoopis käituma nii, nagu varem käitusid nende kõige äärmuslikumad vastased: ahistades ja vaenates neid, kes nendest teisiti mõtlevad, kirjutades ette seda, millised on õiged seisukohad, õige kõnepruuk, õiged uurimistulemused ja kiusates jõhkralt taga neid, kes julgevad ametlikus narratiivis kõhelda või seda koguni kritiseerida. Murray arvates on see võitlus aktivistide jaoks nende olemasolu mõte. Seetõttu ei tohi seda võita, võitluse mõte on selle kestmises.

Geid

Geiliikumist kirjeldava peatüki juhatab sisse kirjeldus juhtumist kaasaegses Londonis, kus gei-aktivistid püüdsid ära keelata ühe dokumentaalfilmi esilinastust. Film väidab, et homoseksuaalsus sõltub inimese enda valikust ja sellest on võimalik Jumala ja nõustajate toel vabaneda. Filmis saavad sõna endised homoseksuaalid, kellest on nüüd saanud heterod ja neid aidanud nõustajad. Esilinastuseks broneeritud kino ütles rendiürituse viimasel hetkel üles, kutsutud külalised pidid filmi vaatamiseks poolsalaja uude kohta hiilima. Murray ei ole filmist just vaimustatud, aga ei sea ka sellega seotud inimeste siirust kahtluse alla ega näe sellises filmis kellelegi ohtu. Veel vähem meeldivad talle aga gei-aktivistid, kes sõna- ja mõttevabadust piiravad ja teisitimõtlejaid taga kiusavad. Peale endale võetud õiguse „gei kogukonna“ nimel kõiki ja kõike tsenseerida, lähevad aktivistid koguni nii kaugele, et otsustavad, kes on „õige gei“. Nagu selgub, võib sellest austavast tiitlist ilma jääda näiteks konservatiivsete vaadete väljendamise eest. Nagu keegi gei-eestkõnelejatest väljendanud on: „Võitlus gei-õiguste eest on meile jätnud võimsa pärandi ja see pärand sunnib meid mõistma, et termin „gei“ on midagi hoopis enamat kui intiimsuhted samasooliste vahel“.

Autor on kriitiline gei-teemade ebaproportsionaalse ülekaalu suhtes ajakirjanduses, nii esilehtedel, kui seltskonna-, äri- ja kultuurikülgedel. Täna paljudes riikides legaalsete gei-abielude suhtes oli tema sõnutsi alles hiljuti kriitiline kogu ühiskond, sealhulgas gei-organisatsioonid. Autor julgeb tänagi kõhelda selles, kas valdavalt lastetu ja enamasti pigem „avatud“ gei-abielu on ikka sama asi, mis traditsioonilline perekond. Aga see on küll mõttekäik, mis on täna lubatud vaid gei-autorile, igal juhul mitte muudele avaliku elu tegelastele või poliitikutele. Avalikes ametites võib saatuslikuks saada kellegi aastatetagune seisukohavõtt, mis toona langes kokku enamuse seisukohtadega, aga täna on samahästi kui ära keelatud. Gei-staatus näib täna andvat koguni teatud kõrgema moraalse autoriteedi. Enda homoseksuaalsuse avastamine väärib lugupidamist, vastupidine on häbenemist väärt – eelkirjeldatud filmis esinesid paljud endised geid oma isikut ja nägu varjates, just nii nagu paarkümmend aastat tagasi oleks toiminud geid. Vähemuste teemal tohiksid tänapäeval justkui sõna võtta ainult vähemuste esindajad ise, aga sedagi ainult siis, kui nad ei kaldu kõrvale justkui „ametlikust“ narratiivist ega sea kahtluse alla seisukohti, milles kõik alles hiljuti kahtlesid. Muutunud on küll seadused ja valdavad hoiakud, aga suuremat teaduslikku selgust pole põhiküsimustes endiselt.

Üheks niisuguseks küsimuseks on see, kas tegemist on inimese isikliku valikuga (nö elustiili-homoseksuaalsus), või sünnipärase nähtusega, “raudvara-teemaga”, nagu autor väljendab. Teatavasti on kunagi vaimsete häirete hulka liigitatud homoseksuaalsus sealt autoriteetsete ühingute poolt ammu välja arvatud. 2014. aastal avaldas Suurbritannia mõjukas Royal College of Psychiatrists seisukoha, millest selgub, et homoseksuaalsus kujuneb bioloogiliste ja sünnijärgse keskkonna koosmõjul ja enamasti ei ole inimestel oma orientatsiooni osas valikuvõimalust. Sümpatiseerides nn „valikuvõimaluse puudumise“ seisukohale, möönab autor siiski, et teatud juhtudel on isiklik valikuvõimalus olemas. Seda ka siis, kui esmane valik on juba tehtud. Selliseid inimesi on, kes oma orientatsiooniga rahul ei ole, mõned neist soovivad ja saavad seda muuta. Homoseksuaalsuse geneetilist päritolu pole seni tõestada õnnestunud ja arvestades teema politiseeritust – ebasoovitavad tulemused võivad akadeemilise karjääri tõsiselt ohtu seada – pole see uurimisteema ka kuigi populaarne. Samal ajal, kui teaduslikku selgust homoseksuaalsuse päritolu kohta pole aastate jooksul kuigi palju lisandunud, on radikaalselt muutunud inimeste meelsus. Tänastest teismelistest usub vaid kaks kolmandikku end olevat eksklusiivselt heteroseksuaalsed.

Homoseksuaalsuse esinemissagedus jääb erinevate autorite arvates 1-13% vahele, tõepäraseim näib olevat endise Google’ andmeteadlase Stephens-Davidoitzi poolt suurandmete (internetiotsingud) analüüsi põhjal antud hinnang, mille kohaselt homoseksuaale võiks olla kõigist inimestest umbes viis protsenti. Pooled ameeriklased usuvad, et homoseksuaalsus on sünnipärane ja enamus (63%) peavad samasooliste suhteid moraalselt aktsepteeritavaks.

Naised

Siinsed lugejad võib olla pole näinud üht tuntud muusikavideot, mille sõnad on raamatu motoks: „Jeerum, vahi milline tagumik/Jeerum, vahi milline tagumik“ jne jne. Video näitab tagumikku hööritavat ja muul viisil seksuaalselt provokatiivselt käituvat napis riietuses naislauljat. Lõpupoole toimub see tegevus ühe piinatud olekuga noormehe näo ees, kes lõpuks sooritabki saatusliku kuriteo: ta sirutab käe ja puudutab tema näo ees hööritanud tagumikku. Kohe saab ta vastu kõrvu ja tõmbub masendunult tooli peal kokku, andes kogu oma olekuga märku, et just tema ongi kogu asjas süüdi.

See video on hea võrdkuju naisaktivistide narratiivist, mida Murray vaimukalt ja elavalt kirjeldab. Naised võivad olla provokatiivsed ja seksikad, aga häda mehele, kes seetõttu näeb naises seksiobjekti. Naised kasutavad väliseid sootunnuseid esile tõstvat pesu ja aksessuaare, mis nende müüjate sõnul „meestel ila jooksma panevad“. Sündsustunne takistab mind neid asjakesi siinkohal lähemalt kirjeldamast ja muidugi “ei tohigi” ma selliseid asju märgata, kui ei taha saada külge meesšovinisti silti.

Naised on samasugused nagu mehed, nad on sama võimekad, sama targad ja sama edukad, kui mehed neid ei takista, nagu nad aastasadu teinud on. Tegelikult kalduvad naisõiguslased üha enam siit sammu edasi astuma, väites, et naised on hoopis paremad. Mehed, kes keerasid tuksi majanduse ja peavad sõdu, on kohustatud nüüd naiste esiletõusule kaasa aitama, olema neile partneriteks, neid toetama ja julgustama. Ka end feministideks tituleerivad mehed on sisimas tegelikult naistevihkajad ja -ahistajad, isegi kui nad seda ei tea. Seda saab kavalate küsimustikega kindlaks teha ja spetsiaalsete teadlikkust tõstvate kursustega välja juurida. Sellised meetodid on paljudes firmades juba kohustuslikud, aga mitte kõikides – pikk tee on veel minna.

Tegelikult on mehed ikka sead ka, nad tuleks ära hävitada, ära tappa, eriti kui nad on valged ja heterod. Ja kui keegi naine midagi niisugust ütleb, siis ei tohiks teda sõnasabast haarata, ta tahab öelda ainult seda, et naistel võiks olla siin maailmas veidike parem olla. Naised, kes on sotsiaalmeedias postitanud loosungeid „tapke kõik mehed“ või „kõik mehed on rämps“, on just selliste selgitustega pääsenud. Pole vaja kuigi elavat kujutlusvõimet, et mõista, mis juhtuks midagi sellist naiste kohta väitnud mehega.

Ühes Suurbritannias tehtud uuringus selgus, et kuigi enamus inimesi pooldavad meeste ja naiste võrdseid võimalusi, on siiski vaid vähesed (üheksa protsenti naistest ja neli protsenti meestest) valmis end feministiks tunnistama. Esimene pähetulev sõna, mis seostus sõnaga “feminist” oli aga “bitchy” – õel.

Rass

Martin Luther King pidas oma kuulsa rassiteemalise kõne 1963. aastal, kui veel kehtisid paljud rassistlikud seadused, mis näiteks keelasid mustanahaliste ja valgete abielu, kui koolides, ühistranspordis ja muudes avalikes kohtades eksisteerisid seadusega kehtestatud eraldusalad mustade ja valgete jaoks. Endiste orjade järeltulijad olid ikka veel teisejärgulised kodanikud. Kõik need seadused tühistati seaduse tasemel viis aastat pärast seda kuulsat kõnet ja kõikide objektiivsete näitajate poolest on mustanahaliste olukord sellest möödunud viiekümne aasta jooksul ainult paranenud. Aga aktivistide soovil ei kehti enam Dr Kingi ideaaliks olnud nn “värvipimeduse reegel”, mille kohaselt rass pidanuks olema midagi nii vähetähtsat, et seda ei arvestata mitte mingites inimese saatust puudutavates otsustes. Viiskümmend aastat pärast rassilise segregatsiooni likvideerimist seadusandluses, on otsustanud suur osa aktiviste, et just nahavärv on see, mis loeb kõikidest asjadest kõige enam. Just siis, kui Ameerika Ühendriikide etteotsa asus mustanahaline president ja rassiküsimuse oleks võinud lõpetatuks lugeda, said rassi-aktivistid alles õige hoo sisse ja tegid nahavärvist maailma kõige tähtsama küsimuse.

Alates 1960ndatest aastatest said kõikides Ameerika ülikoolides alguse mitmesugused “mustanahaliste uuringud”. Algne eesmärk oli rõhutada endiste rõhutute osa ajaloos, näiteks rääkida mustanahalistest kirjanikest. Ja neist hakatigi rääkima, mustanahaliste kirjanike käsitlus on juba ammu saanud ameerika kirjandusloo loomulikuks osaks, aga koos sellega said “rassiuuringud” hoopis uut jõudu. Häbimärgistatute rehabiliteerimiseks mõeldud distsipliin hakkas ise häbimärgistama. “Mustanahaliste uuringutest”, mis algselt pidid mustade võrdsust tõestama, on nüüdseks pungunud “valge rassi uuringute kursused”, millega selgitatakse, et “valgete ülemvõimust tulenev süü” on sünnipäraselt omane kõikidele valgetele ja selle mittemärkamine, sealhulgas arvamus, et rass pole üldse oluline, on rassismi avaldus. Kursused, mis selgitavad valgete ülemvõimuga seotud hoiakuid, on saanud kohustuslikuks paljudes Ameerika ja Austraalia ülikoolides.

Sellisel akadeemilisel foonil kerkivad muidugi üles mitmesugused aktivistid, kes saavad ülikoolilinnakutes palju lõbutseda soliidseid õppejõude alandades ja neid kohalt lahti kangutades. Neid juhtumeid on palju, mitmed on jõudnud ka Murray raamatusse, näiteks Bret Weinsteini lugu, kes keeldus osalemast ühel aktsioonil, mida tema kolledžis korraldati. Aastaid olid ühel päeval kõik mitte-valged ülikoolilinnakust lahkunud, protestides selliselt kunagise ülekohtu vastu. 2017-ndal aastal aga otsustasid aktivistid, et sel päeval peavad linnakust lahkuma hoopis kõik valgenahalised. Bioloogiaprofessor Weinstein ei pidanud oma töökohalt lahkumist vajalikuks. See asjaolu vallandas vägivallatsemise tema enda ja tema perekonna suhtes, mille tulemusena tema ja ta abikaasa lõpuks ülikoolist lahkusid. (Nüüdseks on ta tuntud podcaster, vahepeal oli ka külalisõppejõud Princetoni Ülikoolis. Vt siit.) On märkimisväärne, et mitte keegi Weinsteini kolleegidest ei astunud tema kaitseks välja.

Trans

Raamatu viimane peatükk käsitleb trans-teemat, mis on kirjeldatud hullustest kõige hämmastavam ja kohutavam.

Belgia neiu Nancy, kes kasvas üles vendade hulgas ja otsustas teismeeas, et parem oleks olla mees. Kolmekümnendates aastates sai temast Nathan – ta sai hormoonravi, ta rinnad eemaldati kirurgiliselt ja teise operatsiooni käigus ehitati talle peenis. Ta ei olnud tulemusega rahul, talle ei meeldinud tema uus keha paremini kui varasem. 44-aastaselt lahkus ta elust eutanaasia teel, mida Belgia riiklik meditsiinisüsteem talle võimaldas, pärast seda, kui oli püüdnud temast ebaõnnestunult meest teha. Raske võib tulevastel põlvedel olla mõista, et see tapmine, nagu ka varasemad operatsioonid Nancy soo muutmiseks, olid sooritatud parimate kavatsustega.

Kas trans on reaalselt eksisteeriv kategooria? Mis teeb kellegi transsooliseks? Kas kellegi füüsilist sugu on ikka tõepoolest võimalik muuta? Ja kas see on ikka tõesti parim viis paljude komplekssete probleemide lahendamiseks? Tänapäeva keerulistest teemadest on trans-liikumine radikaalseim oma nõudmistes ja segaseim eeldustes. Trans-teema nõuab ja saabki avalikkuses pidevat tähelepanu, nõudes keele ja arusaamade ümberkorraldamist. Trans-teemast on lühikese ajaga saanud dogma, mille küsitavusele osundamine võib tähendada poliitilist enesetappu ja avaliku karjääri lõppu. Nii näeme Suurbritannias ka konservatiivseid ministreid kaitsmas bioloogilise soo muutmise lihtsustamist, leiame hariduslikke juhtnööre, mis soovitavad algkooli lastele seletada, et kõikidel inimestel, olenemata soost, esineb kuupuhastust ja jõuame USA föderaalseaduseni, mille kohaselt sugu ei ole enam bioloogiline nähtus vaid identiteedi-kategooria. Trans on nagu müürimurdja, mis peab purustama viimase patriarhaalse kantsi.

Transseksuaalsus ei ole moodsa aja leiutis, teadmine soolisest ambivalentsusest on olemas pea kõigis kultuurides, ulatudes transvestiitidest (inimesed, kes soovivad kanda vastassoo riietust) transseksuaalideni (inimesed, kes on teinud läbi hulga meditsiinilisi protseduure selleks, et oma keha vastassoo tunnustega ehtida). Enamikus kultuurides on mingil kujul aktsepteeritud arusaam, et on inimesi, kes on sündinud ühes kehas, aga soovivad elada teistsuguses.

On väike hulk inimesi, kes on sündinud kehas, millel on mõlema soo tunnuseid või muid füüsilisi tunnuseid, mille põhjal võib väita, et nende sugu ei ole selgelt määratletav. Selliseid tunnuseid on ühel kahest tuhandest lapsest, kellest omakorda iga kolmesajas vajab meditsiinilist abi. Pikka aega arvati, et õige on varakult otsustada, milline on sellise lapse jaoks sobivaim sugu ja teda selliseks kujundada. Sotsiaalmeedia ajastul hakkasid aga sellised inimesed üksteist leidma ja identiteedi-liikumisena organiseeruma.

Üks esimesi katseid kirjeldada seda, mida enamus trans-inimesi peab kirjeldamatuks oli Jan (varem James) Morrise (1926-2020) autobiograafiline teos Conundrum (1974). James oli sõjaväelane, hiljem mitme ajalehe väliskorrespondent, abielus ja 5 lapse isa. 1960ndatel alustas ta hormoonravi ja mõniteist aastat hiljem sai oma soovahetusest rääkiva raamatu tõttu maailmakuulsaks. Ta jutustab sellest, kuidas ta oli lapsepõlvest peale teadnud, et ta ei ole poiss ja kuidas ta täiskasvanuna tundis end järjest halvemini mehe kehas. Ta kirjeldab, kuidas tema mehelikkus hormoonravi mõjul taanduma hakkas. Toona ei olnud veel kerge leida kirurgi, kes nõustuks soovahetuse operatsiooni ette võtma. Valitsev arusaam liigitas sellise soovi pigem vaimuhaiguse ilminguks, nagu väite, et ta on admiral Nelson ja tal tuleks üks käsi ära lõigata. Operatsioon tehti Casablancas ja pärast taastumist jätkuva hormoonravi mõjul hakkas ta tundma end järjest paremini, tajudes maailma nii nagu naised, hakates kuulma asju, mida öeldakse naistele aga mitte meestele ja hakkas end ka naiselikumalt väljendama.

Niisiis, on olemas interseksuaalsed inimesed, kes on bioloogiliselt mehed või naised, aga kellel on ka teiseseid vastassoo sootunnuseid, aga on ka neid, kes tunnevad seksuaalset erutust, kujutades end riietumas vastassoole omaselt või koguni kujutledes end vastassoo kehas elavana. Seda nähtust tuntakse autogünefiilia nime all ja tänases trans-narratiivis on see peaaegu vihakõnena sildistatav tabuteema. Teadlasi, kes nähtust sellisest perspektiivist käsitlevad, jälitatakse ja vaenatakse, sest üldine soov on kogu teema deseksualiseerida. Seetõttu on transseksusaalsuse asemel soovitav kasutada ka uut sõna – transsoolisus. Sarnaselt homoseksuaalsusele, mida näidatakse täielikult raudvara-probleemina, kus inimese individuaalsetel eelistustel, valikutel ja ihadel pole mingit rolli, tuleb trans-teemast kõneldes hoiduda viitamast transseksuaalsuse võimalikule erootilisele motiveeritusele. Mõnede teadlaste arvates see aga just nii on. Näiteks Michael Bailey on aastatepikkustele uuringutele tuginedes väitnud, et enamik transseksuaalsetest meestest on naiselikud gei-mehed, kes paljude teiste gei-meeste jaoks liiga naiselikud on. Naiseks muutumine avardab selliste meeste jaoks oluliselt võimalike seksuaalpartnerite ampluaad.

Kahe transsooliste grupi olemasolu tunnistamine on vastuolus valdava trans-poliitikaga. Nimelt – kui tegemist on kellegi seksuaalsete eelistustega võib liberaalne ühiskond seda küll sallida, aga sellest ei tulene kuidagi vajadus kogu ühiskonna keelekasutuse muutmiseks või meestele ja naistele mõeldud tualettruumide kaotamiseks. Ammugi aga ei ole see küllaldane põhjus kooliprogrammides soolisuse kohta käivate teadmiste asendamiseks arusaamaga, et sugu on sotsiaalne konstrukt. Sallides inimeste õigust arvata endast mida tahes, ei tulene sellest kuidagi kogu ühiskonna kohustust neid arvamusi omaks võtta.

Aga see mõttekäik vaatab mööda tähtsaimast erinevusest. Gei on tõesti gei just siis, kui ta nii otsustab. Sellest ei tulene, et ta ei võiks ühel päeval teisiti otsustada. Geimees võib armuda naisesse ja leida, et ta on siiski bi- või heteroseksuaalne. Transsoolistel seda võimalust ei ole. Viimase kümne aastaga on USAs rajatud viiskümmend soovahetuse kliinikut, teismelised tüdrukud vahetavad sugu massiliselt, vanemate teadmata. Paljudes riikides on vanemate informeerimine või nende arvamuse küsimine lausa seadusega keelatud ja soovahetuse algatamine tehtud teismelistele väga lihtsaks. Hormoonravimite saamiseks võib koolitundidest puududa, mõnel pool on aga trans-nõustamine ja hormoonid lausa kooli territooriumil kättesaadavad. Enamik teismelisi tüdrukuid, kes otsustavad, et nad on tegelikult poisid, pole kogenud lähedust vastassooga, on aga juba tundnud murdeea ebamugavust. Enamusel läheb sooline düsfooria mõne aasta jooksul üle, eriti siis, kui see kohtab teistsugust reaktsiooni ja valikus oleks peale hormoonide ka toetav teraapia. Siiski on just soovahetuse-soovi aktsepteerimine juba täna arstide ja muude spetsialistide poolt valdav ja paljudes riikides lausa ainulubatav lähenemine. Teismeline neiu (nagu enamus soovahetajaid on) tuleb terapeudi juurde ja teatab, et ta on tegelikult poiss. Kuigi tal pole olnud seni mingeid poisilikkuse tunnuseid, ei taha, sageli aga koguni ei tohi, arst või muu nõustaja tema otsust kahtluse alla seada. Puberteeti peatavat ravi alustatakse tihti juba esimese kohtumise järel ja järgmised sammud – hormoonravi ja kirurgiline sekkumine – tulevad hiljem peaaegu automaatselt. Sageli on soovahetuse teele asumine seotud sõpradega (poisteks hakatakse grupikaupa), tihti on soovahetust soovival teismelisel muidki kohanemisprobleeme või suhtlemisraskusi, peaaegu alati aga eelneb sellele sammule põhjalik süvenemine sotsiaalmeediasse, kus on palju mõjukaid trans-autoriteete ja sellele pühendunud lehekülgi. Värske transsooline saab endale uue kogukonna, peaaegu nagu uue perekonna, kes teda kui vaprat pöördunut kangelasena tervitab. Jääb veel märkida, et trans-põhimõtted on juba leidnud tee kooliprogrammidesse, kus juba algkooli lastele selgitatakse, et kromosoomid ei määra sugu. Oleks vale arvata, nagu toimuks see kõik meist kaugel. Näiteks Rootsis kasvas soovahetuse operatsioonide arv viimase kümne aastaga varasemaga võrreldes 1400 protsenti ja ka EV Sotsiaalministeeriumis oli hiljuti töös määruse projekt, mille eesmärk oli soovahetuse otsuste oluliselt lihtsamaks muutmine. Toona jäi muutus siiski tegemata.

Raamatu vahepalades arutleb autor kirjeldatud nähtuste tagamaade ja põhjuste üle. Lühidalt on filosoofiliseks tagamaaks (neo)marksism ja võimendajaks-kontrollijaks tehnoloogiaettevõtete poolt kontrollitud sotsiaalmeedia. Sotsiaalmeedia mõjus pole muidugi põhjust kahelda, aga filosoofiliste juurte kirjeldamisel tundub autori vaade siiski liiga lähiminevikku vaatav. On mõnevõrra üllatav, et Murray ei maini mõjukaima neomarksisti ja -freudisti Herbert Marcuse’i üldteada mõju nii gei- kui feministlikule liikumisele. Marcuse oli teatavasti mõjukas nii ideoloogina kui ka konkreetsete soovitustega võitlusmeetodite osas, soovitades selliseid “abinõusid”, nagu esinemiste ja koosolekute nurjamine, oponentide kirjanduse hävitamine jmt. Marcuse’i soovitatud nn “repressiivne tolerants” – teisitimõtlejalt sõnaõiguse äravõtmine – näib olevat tänase tühistamiskultuuri lähtepunkt¹.

Üks raamatu vahepaladest räägib andestamisest, sellest tänapäeva maailmast kaduvast nähtusest. Kellegi “elu halvim nali”, mõtlematult pillatud tvitteri-säuts või ka kunagi enamuse poolt jagatud seisukoha väljendamine võib karjääri purustada ka aastate tagant. Piisab sellest, kui see isik peaks osutuma valituks vähegi avalikku tähelepanu pälvivale kohale. Kas nii tõesti jääbki? Isegi päris kurjategijad saavad andeks, kantud karistus aegub ühel päeval ega tohiks nende elu enam mõjutada. Aga sotsiaalmeedias poetatud lause (mis oli selle lausumise ajal pealegi enamuse arvamus) jälitab inimest igavesti. Keegi võib selle üles leida ja esitada nii, nagu oleks see öeldud eile. Verejanuline rahvamass on ootel ja valmis avalikku hukkamist sotsiaalmeedias toimetama aegade lõpuni – ei mingit halastust, andestust ega nende asjade eelduseks olevat unustust. Halastus ja suuremeelsus sõltub üldiselt sellest, kellest jutt on – omade osas ollakse sallivad isegi äärmuslike seisukohtade puhul, vastaspool aga saab hävitava kriitika osaliseks ka väikese valestimõistmise eest. Nii kasvabki nördimus ja vaen, mis ongi olemuslik küte sotsiaalmeedia ärile. Douglas Murray kirjeldab kõiki neid hullusi siiski lootusega paremale tulevikule, leppimisele, andestamisele, mõistmisele. Tema sooviks on “suuremeelsuse vaimu laiendamine”: “Kui inimesed oleksid võimelised tundma teiste, sealhulgas vastasleeri märkuste tõlgendamisel pisutki suuremeelsust, siis võiks kaevikusõda ehk mõnevõrra vähemaks jääda.” Raamatu kõige üldisem järeldus on, et mingit LGBT+ kogukonda pole olemas, on vaid isehakanud aktivistide poolt üsna meelevaldselt võitlusse ühendatud inimgrupid, keda “esindades” aetakse iseenda asja, mis võib neutraalseid või ükskõikseid kaaskodanikke pigem nende vähemuste vastu häälestada.

Eestikeelne väljaanne on tõlgitud 2019. aastal ilmunud esmatrüki järgi. Teises, täiendatud trükis² on autori põhjalik järelsõna, milles ta võtab jutuks mõned raamatu ilmumise järel identiteedipoliitikate vallas toimunud arengud. BLM-liikumise toel jõudu juurde saanud rassipoliitika on muutnud peavooluks arusaama valge rassi kollektiivsest süüst. Sellest on arenenud tihti vägivaldne võitlus valge kultuuri vastu, mille tulemusel “elanikkonna enamus on sunnitud tundma, et peaaegu kõik nende kultuuris ja ajaloos on mitte lihtsalt kriitika vaid rünnaku objekt”. Sellest teemast on eesti keeleski juba ilmumas autori järgmine raamat “Sõda Lääne vastu”. Autor on selle pärast, et “üleskutsed õiglusele on moondunud üleskutseteks ajalooliseks kättemaksuks, – – – üleskutsed rassi kadumiseks oluliste küsimuste seast on moondunud üleskutseks muuta rass hoopis peamiseks asjaks, mille kaudu ühiskonda mõtestatakse – – – ja selle pärast, kuidas kellegi jutu sisu on muutunud esmalt teisejärguliseks ja seejärel täiesti tähtsusetuks võrreldes rääkija identiteediga”(Murray, 2020 lk. 266). Midagi on siiski ka positiivset juhtunud – näiteks üha suurema hulga vaprate naiste lülitumine trans-dialoogi, mis omakorda on “tähestikuinimeste” hoogu mõnevõrra maha võtnud. Oluline vallandav sündmus oli J. K. Rowlingi väljaütlemine sellest, et naised on tegelikult olemas ja sellega kaasnenud enneolematu rünnak tema vastu. Ründajateks muuhulgas nii tema loodud tegelaskujusid kehastades miljonärideks saanud näitlejad kui suur osa tema kodukirjastuse töötajatest. Teisalt aga tõmmati kaasa paljusid naisi, kes ei ole nõus bioloogilise soo ignoreerimisega, ei soovi enda taandamist “menstrueerivateks inimesteks”, vaid soovivad säilitada oma õigust olla naised ja kasutada sellest tulenevaid õigusi – näiteks ainult naistele mõeldud ruume.

Kokkuvõtteks tundub kõik selles raamatus kirjeldatu nii uskumatult hull, et tahaks kergendunult hingates öelda: taevale tänu, et meil siin midagi niisugust ei toimu. Aga siis meenuvad haritud, viisakate ja kultuursete inimeste väljaütlemised sotsiaalmeedias, mis kutsuvad kelleltki nende vaadete pärast sõnaõigust ära võtma… Ohjah, mis parata, meiegi haritlased on ilma ja inimesi näinud ja tahavad ka kodumaal progressiivseid suundumusi juurutada. Loodame, et meie kliima pole selleks vastav ja me jääme endistviisi juhinduma rohkem tervest talupojatarkusest. Suurepäraselt tõlgitud (Maarja Maasikas) ja toimetatud (Hille Saluäär) raamat on kahtlemata väga vajalik ja ajakohane. See peaks kuuluma kõikide (välismaa) ülikoolidesse õppima siirduvate noorte kohustusliku lugemise hulka – nagu kaitsepookimine neid ees ootava massilise ajupesu vastu.

¹Marcuse, Herbert, Repressive Tolerance, in A Critique of Pure Tolerance (Boston: Beacon Press, 1969), pp. 95-137.

²Murray (2020) The Madness of Crowds, Expanded and Updated Edition.